Eile toimus meil EL ja USA parlamentaarse delegatsiooni koosolek, teemaks muidugi mõista presidendivalimised.
Meile käisid rääkimas erinevad eksperdid USA-st ja Euroopast. Üldiselt nenditi, et seda tulemust siiski ette ei nähtud. Washington Posti ajakirjanik väitis lausa, et seda tulemust ei näinud ette ka Trumpi meeskond. Ja kuigi Clinton sai rohkem hääli, siis kuivõrd Ameerika valimissüsteem võtab arvesse erinevate osariikide kaalu, siis sellest tulenevalt võitis ikkagi Trump.
Hinnatakse, et valimistulemuse tegid peaasjalikult valged, vanemad ja mehed, kuivõrd nooremad, mustad ja latiinod ei tulnud valima, sest neil puudus selline motivaator. Clintonit ei toetanud ka paljud demokraatide valijad, sest ta on tõepoolest nii poliitiline establishment, kui olla saab.
Eks nii Ameerikas kui ka Euroopa ootavad praegu ärevusega, mis saama hakkab. Trump pole olnud varasemalt ühegi sõjalisel ega ka valitsuspositsioonil, seega ei tea keegi tegelikult, mida oodata. Kuna ka sisuliselt pole millestki kinni haarata (mida ta mõtles oma väljaütlemistes tõsiselt ja mida mitte), siis on teadmatus kõike kõige paremini iseloomustav sõna. Oma võidukõnes mainis ta küll suuri infrastruktuuriprojekte ja töökohtade loomise vajadust, aga kuidas, seda ei tea keegi.
Trumpi administratsioon
Suur küsimus on praegu, kellega mehitab president Trump oma administratsiooni. Kas need on inimesed konservatiivide poliitilisest süsteemist (kellele Trump ei ole küll mitte midagi võlgu) või on need pigem ärilise taustaga inimesed? Tavaliselt on valimistel alati pikad nimekirjad inimestest, kes võiksid administratsiooni täita. Trumpil seda pole. Nagu pole teada ka ideid, mida siis konkreetselt ikkagi edasi teha.
Valitsuses on võtmepositsioonid, mis annavad signaali, mis võib edasi saama hakata. Üks nendest on kindlasti riigisekretäri koht. Selle puhul räägitakse kahest inimesest: endine esindajate koja spiiker Newt Gingrich, kes valimiste ajal esines seisukohaga, et Eesti on Peterburi eeslinn, mille pärast ei ole mõtet kaitsele viskuda, ja Senati välisasjade komisjoni esimees Bob Corker, kelle seisukohad esindavad pigem traditsioonilist välispoliitika liini, mis on karm Venemaa suunal. Trumpi väljaütlemised NATO suunal on olnud üsna eriilmelised – ta on öelnud, et see on mõttetu organisatsioon ja samal ajal rõhutanud ka seda, et teised riigid peavad paremini panustama. Seega jällegi ei tea, kuidas praktikas asjad hakkavad olema.
Suuremad muutused
Sisepoliitikas on Trumpi suund ilmselt selgem kui välispoliitikas. Mis lähiajal juhtuma hakkab, on ilmselt migratsioonireeglite tugevdamine, kliimamuutuste regulatsioonide ümbervaatamine, tervishoiureform. Trumpil ei ole mingit soovi muuta Ameerikat rohelisemaks ja keskkonnasõbralikumaks, pigem toetab ta Ameerika söe ja terasetööstusi. Üsna suure kindlusega võib öelda, et USA ja EL vahelist kaubanduslepingut ei tule nii pea, sest sellele ei ole toetust ei uuelt presidendilt ega ka mitte Kongressi vabariiklastelt ja demokraatidelt. Nii et need küsimused on ilmselt mõneks ajaks laualt maas.
Giovanni Grevi, European Policy Center-ist kommenteeris, et valimiste tulemusena on vabariiklased tugevamad kui kunagi varem. Ometi on see seltskond ka väga mitmepalgeline. Kui Clinton oleks võitnud, oleks partei sees läinud tõenäoliselt lahti sisesõda, kuivõrd läks aga teisiti, pole sel mingit mõtet. Vabariiklaste kogu poliitika on nüüd protektsionistlikum kui demokraatidel, mis ei ole ajalooliselt nii olnud. Teine trend, mida me näeme, on natsionalism. Tugev usk Ameerika erandlikkusesse, mis ei tähenda siiski püüdu teisi endasarnaseks muuta. Küll aga seda, et Ameerika ei pea kellegi ees vastutama, Ameerika ei vaja kedagi ja sestap pole vaja ka kaubandusleppeid. Ameerika sekkub protsessidesse ainult siis, kui see on Ameerikale kasulik, mitte vastutuse pärast olles maailma üks juhtriike. Ilmselt on see üks suur märk Trumpi tulevasest ärimehelikust juhtimisstiilist – rõhk ei ole mitte väärtustel ja tulevikupüüdlustel, vaid kasul.
Kokkuvõttes leidsid kõik sõnavõtjad, et ebakindlus ja selgusetus on praegu sõnad, millega olukorda võib iseloomustada. Lisaks võib selline olukord kesta veel pikalt, kuna uus president nimetatakse ametisse alles 20. jaanuaril ning sellele järgneb veel 100-päevane nn mesinädalate periood, mille jooksul alles hakatakse uue administratsiooni poliitikaid paika seadma. Hetkel aga jääme edasiste sõnumite ja märkide ootele.