Viimasel ajal küsitakse minult tihti Eesti eesistumise kohta Euroopa Liidus.
Hea, et inimesed varakult valmistuvad, sest see kindlasti aitab eesistumise õnnestumisele kaasa. Ja kuna eesistumine on nüüd pool aastat varem, siis algab septembris eesistumisega tegelevatele ametnikele tihe ettevalmistusaeg. Teen omalt poolt mõned praktilised tähelepanekud, mis on kujunenud jälgides erinevaid eesistumisi Euroopa Parlamendist.
1.Kuna seadusandlike aktide lõplik sisu kujuneb Euroopa Komisjoni, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlamendi kolmepoolse koostööna, siis ei tasu ettevalmistamisel ega ka eesistumise ajal ühtki neist institutsioonidest tähelepanuta jätta. Kui keskenduda ainult Nõukogule, leida seal liitlased ja jääda siis lootma, et tulemus on saavutatud, siis võib peagi pettuda, sest Parlamendis võivad Komisjoni ettepanekud oluliselt muutuda.
2. Parlamendiga suhtlemiseks ja Parlamendis hästi esinemiseks valmistuvad eesistujad erinevalt. Mõne riigi minister käib juba eelmiste eesistumiste ajal vaatamas, kuidas Parlamendi töö välja paistab, teine teeb kohtumisi individuaalselt, kolmas aga suhtleb rohkem eelmise eesistuja esindajatega. Puudub selge ettekirjutatud reegel, aga soovitatav on tõesti juba varakult inimestega suhelda ja atmosfääriga tutvuda.
3. Komisjonides esinemiseks tuleb end põhjalikult ette valmistada. Parlamendis tasub silmas pidada seda, et erinevate teemadega tegelevad saadikud on oma valdkonnas reeglina väga informeeritud või on seda nende assistendid, kes saadikutele materjale ette valmistavad. Lihtsate jutupunktidega nende ette minna ei tasu, teadma peab ka ettepanekute tausta, menetlemise ajalugu, seotud direktiive ja regulatsioone. Ühes komisjonis saadeti näiteks ühe eesistuja esindaja sootuks minema, sest ta ei vastanud ühelegi küsimusele ja komisjoni esimees teatas seepeale, et tulge tagasi, kui olete valmistunud ja oskate küsimustele vastata.
4. Kindlasti peaks olema visioon, mida me soovime oma eesistumisega saavutada. Kui on selge, mida Eesti eesistumise ajal soovib ära teha, tuleb kaardistada selle teemaga tegelevad olulised saadikud ja luua nendega eelnevalt kontakt. Eestlaslik saadan-neile-meili suhtumine ei ole piisav, kindlasti peaks paluma võimalust reaalselt kohtuda. Kuidas saada aru, kellega tasub kohtuda? Esiteks antud teema raportöör ja variraportöörid. Nemad on need inimesed, kes Parlamendi positsiooni kokkupanemise eest vastutavad ja ettepaneku käiku suunavad. Teiseks, igas komisjonis on igal fraktsioonil oma koordinaator. See on inimene, kes vastutab antud komisjoni teemade saadikute vahel jagamise eest, aga ka selle eest, kuidas kujuneb fraktsiooni positsioon, milles teiste fraktsioonidega kokku lepitakse. Kolmandaks, lisaks eelnimetatule on saadikud, kel ei ole küll ametlikku raportööri, variraportööri või koordinaatori staatust, kuid kes ometi antud teemas aktiivselt sõna võtavad ja muudatusettepanekuid teevad.
5. Kui isikud, kellega oleks vaja kohtuda, on välja selgitatud, tasub end kohtumiseks korralikult ette valmistada. Aktiivsetel saadikutel ei ole tavaliselt väga palju aega, seega kohtumiseks aja leidmine on keeruline ja ükski kohtumine ei kesta rohkem kui 20-30 minutit. Tasub selgelt läbi mõelda, mis on meie eesistumise prioriteedid ja mida me kohtumiselt soovime. Muidugi võib teha ka lihtsalt “saame tuttavaks” stiilis kohtumisi, aga tasub meeles pidada, et esimese mulje avaldamiseks on teil ainult üks võimalus. Kui esmakohtumiseks on ettevalmistamata, siis järgmine kord kohtumiseks teile aega lihtsalt ei leita. Kõige parem näide heast ettevalmistusest oli minu jaoks kohtumine Hollandi majandusministriga, kes selgelt käis välja oma prioriteedid, kuulas minu omasid ja kokkuvõttes pakkus omalt poolt ka kinnitusi ühe või teise positsiooni osas. Halva mulje jätab seevastu esindaja, kes palub kohtumist ja siis midagi öelda ei olegi („me ei tea, mis meie prioriteedid on, vaatame, kuidas läheb“ jne).
Hollandi peaminister Mark Rutte (vasakul) külastas Euroopa Parlamenti juulis 2017, pärast hollandlaste eesistumise lõppu.
© European Union 2016 – Source : EP
6. Kõik teavad, et eesistuja peab Euroopa Liidu Nõukogu seisukoha kokku saama ja see pole ühe poole soleerimine, vaid 28 erineva seisukohaga arvestamine. Ometi oodatakse eesistujalt ka eestvedamist ehk siis suuna näitamist kogu Nõukogule.
7. Saadikutega kohtumisel tasub arvesse võtta ka kultuurilisi erisusi. Nii näiteks on osade liikmesriikide esindajatele (eriti Kesk- ja Lõuna-Euroopa saadikute) väga tähtis inimese ametikoht, kes nendega kohtub. Oluliste asjade puhul tasub seetõttu kohtuma saata inimene, kel on võimalikult palju paguneid. Samuti võib põhjamaades levinud familiaarsem suhtlemisstiil lõunaeurooplastele olla lausa solvav. Siis tasub rõhku panna suuremale aupaklikkusele, mis meile ehk võõrastav tundub.
8. Triloogidel on väga olulised läbirääkimise oskused. Eesistuja ei pea ainult läbi rääkima liikmesriikide esindajatega Euroopa Liidu Nõukogus, vaid peab juhtima ka kolmepoolseid läbirääkimisi Parlamendi ja Komisjoniga. Heaks näiteks olid hollandlased, kes jätsid läbirääkimistel endale ruumi ega pidanud iga muudatuse pärast minema tagasi Nõukokku. Halvaks näiteks aga eesistujad, kes paljude ettepanekute peale ütlesid, et meil ei ole mandaati ja peame minema tagasi ministrite jutule. Kui on soov eesistumine võimalikult efektiivselt läbi viia, siis tuleb jätta endale otsustusruumi. Vastasel juhul venivad läbirääkimised pikale ja jällegi ei ole tunnet, et Eesti seda mängu juhib.
Postitus ilmus 2. septembril 2016 Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise blogis: https://www.eesistumine.ee/et/blogi/kaja-kallas-eduka-eesistuja-kaigud-euroopa-parlamendis