Minuga juhtus üks päev selline lugu. Oleme pojaga pargis, kus keskel on suur tiik ja selle ümber palju linde. Nagu ikka, meeldib lastele joosta, linde taga ajada ja vaadata, kuidas nad jooksu peale lendu tõusevad. Peale minu poja olid seal veel mõned lapsed: üks hinnanguliselt 5-aastane poiss, umbes 4-aastane tüdruk ja kuskil 2-aastane poiss. Pingil istus üks ema ja söötis saiaga linde. Algul arvasin, et need on tema lapsed. Kui aga ema tõusis ja lahkus koos tüdrukuga, jäid tiigi äärde koos minu pojaga kolm väikest poissi. Vaatasin ärevusega ringi, kus on nende laste vanemad, sest kõige väiksem poiss liikus linde taga ajades tiigile järjest lähemale. Ühel hetkel ei olnud enam aega passida, sööstsin oma kohalt ja sekund hiljem röögatades sain lapse kapuutsist kinni enne, kui ta tiiki oleks kukkunud. Alles siis lähenes meile meesterahvas, kes enne oli ohutus kauguses telefoni näppinud, võttis lapsel käest ja jalutas rahulikult, sõnagi ütlemata, minema. Mina jäin tiigi kaldale istuma, käed värisemas ja adrenaliin laes.
Kord sõitsin üksi rongis Luksemburgi ja mul oli vaja tööd teha. Sõit kestab umbes kolm tundi. Istusin vagunisse maha ja hakkasin lugema, kui mingil ajal täpselt minu kõrvale tuli ema umbes pooleteist aastase lapsega. Mingi hetk hakkas laps taguma mingi pulgaga vastu metallradiaatorit. Lootsin, et ta tüdib sellest tegevusest peagi, aga ta oli väga järjekindel. Mingi hetk, kui mu pea juba valutas ja töötegemine oli häiritud, pöördusin viisakalt ema poole, et ta paluks lapsel see tegevus lõpetada. Ema vastas mulle, et ta on laps, ja teda ei saa sundida. Ma ütlesin, et te võiksite ju siiski proovida kenasti rääkida. Mille peale ta vastas, et ma ei tea lastest midagi. Kui ütlesin, et mul on ka väike laps, siis ta nähvas mulle, et ta ei tea, kuidas mina oma last kasvatan, aga tema igal juhul lapse tegevusse ei sekku. Ja kui mulle ei meeldi, siis mingu ma mujale istuma.
Kolmas situatsioon juhtus mänguväljakul, kus on suured allalaskmise torud (liumäed). Vaatan, et üks laps loobib hoogsalt liiva toru sisse torru, nii et kõigil, kes suure hooga alla lasevad, saavad suu ja silmad liiva täis. Järjest rohkem on ümber lapsevanemaid, kes peavad liiva silma saanud lapsi lohutama, aga mitte keegi ei ütle liivaviskavale lapsele, et see ei ole hea mõte. Ja kuskil pole ka näha selle lapse vanemaid. Ma ei pea vastu ja ütlen siiski lapsele kenasti, et palun ära viska liiva sinna, sest see läheb silma ja teised saavad haiget. Selle peale ilmub välja tolle lapse ema, kes hakkab minuga riidlema, et mul pole mingit õigust sekkuda tema lapse kasvatamisse. Aga ma vaid püüdsin ära hoida suurema kahju, mida laps teisele liivaviskamisega tegi.
Samas ühel mänguväljakul olin tunnistajaks situatsioonile, kelle pisike umbes kaheaastane poiss oli tahtmist täis roninud tema eale sootuks mittesobivale ronimisatraktsioonile nii, et ema oli tema turvamiseks talle järgi roninud ja kumbki ei saanud enam kõrgelt alla. Ma siis tõttasin emale appi nii, et võtsin lapse alt vastu ja ta sai alla ronida ning keegi ei saanud viga. Sakslannast ema oli väga tänulik ja ütles, et kohe näha, et te ei ole kohalik, sest kohalikud oleks situatsioonist vaid mööda vaadanud.
Need olukorrad panid mind mõtlema ja teistega arutama, et kas meil on laste kasvatamisse puutuvad kultuurilised erinevused. Kas ma oleksin pidanud rahumeeles laskma lapsel tiiki kukkuda, sest see pole minu laps ja see on kellegi teise asi? Ka ei lasknud minu laps alla liumäest nii, et oleks liiva silma saanud, seega ka see polnud minu asi. Rongis emale meelde tuletamine, et lapsed peavad ka õppima teiste inimestega arvestama, polnud ka minu asi. Olen nõus, et oma laste kasvatamine on ikka peamiselt vanemate asi, aga kui on toimumas midagi ohtlikku, siis loodan, et teised täiskasvanud siiski sekkuvad, kui mind ennast lähedal ei ole. Hillary Clinton on öelnud, et ei ole sellist mõistet nagu “teiste inimeste lapsed”. Mulle see põhimõte meeldib just sellest vaatenurgast, et lapsi on vähe ja igaüht tuleb hoida.
Kolumn ilmus Postimehe Arteris 21.mail 2016
Kahe väikese lapse emaga olen pidanud nii mõnigi kord tundma nõutust. Inimesed ei arvesta pahatihti teistega ja leidub kahjuks ka hoolimatuid vanemaid. Seda lugedes tuli mulle meelde üks vana jutuke.
Terve pika tee Tartust Tallinna karjus, jooksis ringi ja segas kaasreisijaid üks umbes 5 aastane poiss. Kui kaasreisijad palusid poissi vaigistada, vastas ema, et neil on kodus vabakasvatus – laps võib teha, mis tahab. Tallinna jõudes tõusis tagumistest ridades püsti noormees nii 20 aastane, astus vabalt kasvava lapsukese mamma juurde, võttis suust nätsu ja vajutas mammale otsa ette ise öeldes, et tal oli ka kodus vabakasvatus..
Te võiksite nunnude laste-teemade asemel, mis on Teil siinse artikli vormis küll igati minule meeldiva käsitlusega, siiski näha elevanti toas ja märgata, et kui makse maksavad kõik riiklikul ettekäändel, et ühiselt ehitame ja ühiselt maksame, siis õpetajad saavad ühiskassast 1000 eurot ja suval mitte-puhkavad riigikogulased 10x rohkem. Sinna lisandub hästi kinni makstud sotsiaalne töökoht Mart Laarile Eesti pangas, erinevad instituudid ja Welcome to Estonia projektid.
Palun tõestage avalikkusele, et Te saate aru, et need väike-äride pidajad, kes rabelevad päevast päeva, et ots-otsaga kokku tulla, soovivad valida, mida nende raske töö eest teenitud rahast 50% tehakse ja kas üldse midagi tehakse ja kes teeb. Praegune maksukoormus on üle 50%.
Igasugune muudel teemade kilbile toomine on püüdlus suuri teemasid kinni mätsida. Keskmine riigiametnik, ministeeriumi ametnik, ei suvatse probleeme käsitlevat e-kirja saades sellele vastatagi ja maksumaksjad ei saa neid teenindajaid isegi hääletusega valida. Tuimalt röövitakse raha maksuameti poolt ära ja inimesed, keda selle raha eest palgatakse, mõnitavad neid, kes on neid makse maksnud. See on oluline teema, mitte mingid matsidest lapsevanemad, kellesarnaseid jagub ka edaspidi.
Kui te loete mu blogi, siis näete, kui paljude teemadega ma tegelen. Antud artikli kirjutasin Postimehele, kellele olen lubanud iga kuu kirjutada kolumni, mis ei tohi rääkida minu tööst ega olla poliitiline, vaid pigem kirjeldada tähelepanekuid elades välismaal. See siis selgituseks selle loo tagamaade kohta. Lisakommentaarina mainin, et ükskõik, mida ma ka kirjutan, siis iga kord saan vastu kirju, et miks te sellega tegelete, hoopis see on oluline. Enamasti kirjutan majandusest, siis saan vastuseid, et miks te sellega tegelete, olulised on hoopis nälgivad lapsed.
Ma olen ise olnud ettevõtja ja tean, kui raskesti erasektoris iga sent tuleb, seetõttu saan väga hästi aru sellest, millest te kirjutate. Tean väga selgelt, et ettevõtjate poolt makstavate maksude najal saab osutada avalikke teenuseid ja seetõttu pean väga oluliseks nende teemade eest seismist. Olen seda alates poliitikasse tulekust teinud ja teen seda ka edaspidi.
Loomulikult on meil ja igal teisel kultuuril laste kasvatamisse puutuvad kultuurilised erinevused. Mina ja teie olete kasvanud kollektiivse mõttelaadiga kulutuuris. Seetõttu kasvatame ka oma lapsed rohkem kolletiivsema mõttelaadiga inimesteks, kuid ikkagi tänapäevasemalt individualistlikumaks, kui meie. Kõrgelt arenenud lääne riigid nagu Inglismaa, Taani, Belgia jt. on juba 1970ndatest tugevalt panustanud vaba kasvatusele ning seetõttu on need riigid tänaseks tugevalt individualistliku kultuuriga riigid ning praegused lapsevanemad kasvatavad omale sarnaseid individualiste. Heaolu kasvamine toob kaasa individualismi suurenemise, kuna esimene eeldab teise suurenemist ja vastupidi. Kahjuks kaasneb individualismiga ühiskonna vastutuse vähenemine oma liikmete suhtes ning vastupidi. Nii on kannatajateks lapsed, sest kõik lastega tegelejad ei võta vastutust lapse suhtes. Lapsevanemad ei tee koostööd kasvatusasutustega ja koolid-lasteaiad ei tee koostööd lastevanematega, sest kõigil on ju oma individuaalsed õigused ning nii peavad nad kõik ise hakkama saama. Ega’s lastekaitse seadus teatud teemavaldkonnas ei toetagi ühiskonna ja lastevanemate vastutuse suurenemist. See kõik on üks suur kompleks, kus lõppkannataja on tegelikult arenev laps.
Ma usun, et osad inimesed on lihtsalt vabakasvatusest valesti aru saanud. Minu jaoks tähendab see seda, et ma lasen lapsel võimalikult palju ise teha ja otsustada eakohaselt ning mõistlikke piire-reegleid seades.
Ma olen ka aru saanud, et lapsekasvatamine on energiakulukas tegevus, kuid kui sa panustad rohkem, siis saad vastu ka parema tulemuse. Ning muidugi ka vastupidi.
Ja olen aru saanud ka, et vahel ei oska ma ka ise situatsioonis käituda ning osad ei võtagi lapsevanemana täiskasvanu rolli. Seega on vaja julgus kokku võtta ning nende laste eest seista lootuses et see paneb ka tolle lapsevanema tasapisi arenema vanemlikes oskustes.
Ma ei tea, miks need lapsevanemad, hooldajad just täpselt nii inetult käitusid kuid 1 võimalus võibki olla lihtsalt see, et miks nii äkiliselt ja tobedalt kuna tänapäeval tõesti vingutakse sõna otseses mõttes liiga palju laste ja inimeste kallal. Mõni inimene teeb juba nägusid selle peale, et laps ei viitsi poes paigal seista. Tõesti pole laps sellel eesmärgil sündinud, et seista poes paigal nagu kujud. Lapsed on lapsed. Nende töö on esialgu joosta ja mängida kuni koolini. Vähemalt Perekasvatuse Instituudis räägiti, et lapse töö on mängimine. Kuid tänapäeval kui laps ära tüdineb poes, osad inimesed hakkavad kohe nägusid tegema jne. Need lapsevanemad võisidki siis just parasjagu hetkel olla tüdinenud nendest inisejatest, kes kogu aeg märkuseid teevad ja ainult kritiseerivad ka kõike, kuid võib olla ka mitte seda. Laste kasvatamine on väga raske töö ning sellest on vaja ka puhkust ja vaheldust. Võimalik, et ära kurnatud kodutöödega ja kõigest tüdinenud, peaasi, et laps vait oleks. Sest olgem ausad,lapsehoidjad on väga kallid, neid ei jõua kõik palgata ega tea, kas on usaldusväärnegi tänapäeval. Päris palju onju koledaid intsidente kuuldud lapsehoidjatest. Pole inimesi, kes aitaks hoidmistega, toetaks, annaks vaheldust. Tänapäeva issid on ka rohkem sellised, kes teevad need lapsed emmele rohkem.
Takes a village to raise a child. – Aafrika vanasõna