Aina enam digitaliseeruval ajajärgul tekib paratamatult küsimus, kas meil on paberkandjal raamatuid üldse enam vaja? Kas inimesed üldse loevad enam raamatuid, kui kogu info on internetis olemas? Ja kui pole enam raamatuid sellisel kujul, kas vajame siis enam raamatukogusid?

Alustuseks pean ütlema, et ma armastan raamatuid. Ja just paberkujul traditsioonilisi raamatuid, kuigi mul on ka e-luger ja võimalus lugeda raamatuid elektroonilisel kujul. Ma armastan raamatute lõhna, paberit ja mulle meeldivad erinevad järjehoidjad. Kui olen kolinud, siis kõige nauditavam minu jaoks on olnud raamatute lahtipakkimine, kui olen kätte saanud uued raamaturiiulid. Kui satun kellelegi külla, siis esimese asjana liigun tema raamaturiiuli juurde ja see räägib inimesest nii mõndagi. Raamatukogudes meeldib mulle samuti jalutada riiulite vahel, võtta kätte ja sirvida huvipakkuvaid raamatuid kohapeal.

Poliitikuna olen käinud paljudes Eestimaa raamatukogudes ja võin öelda, et Tallinnast kaugemates paikades on raamatukogud sotsiaalse suhtlemise keskused. Seal loetakse lehti ja ajakirju, mille koju tellimine on kallis, aga seal korraldatakse ka kohtumisõhtuid ja suheldakse teistega. Eriti olulised on raamatukogud eakatele. Seetõttu loodan, et toimuva haldusreformi käigus need olulised paigad inimestest kaugemale ei liigu või sootuks ära ei kao.

Usun, et isegi üha enam digitaliseeruvas maailmas on paberraamatutel endiselt koht ja seetõttu on vajalikud ka raamatukogud. Raamatu lugemine on tihti rituaal, mille osaks on raamatu tunnetamine ka muude meeltega kui ainult silmad. Kuigi raamatud on kättesaadavad ka internetis, siis lugesin hiljuti üht uuringut, mis rääkis sellest, kuidas lugemine internetis on muutnud meie tähelepanu hektlisemaks ja süvenemise pealiskaudsemaks. Märgiline oli seegi, et ma ei suutnud seda pikka teksti internetis lõpuni lugeda, kuigi raamatute puhul armastan pikkade tekstide lugemist.

E-raamatutel e-lugerist lugemisel on loomulikult samuti omad plussid. Kui ma lähen reisile, siis minu peamine mure on alati, mis raamatud kaasa võtta. Ja on juhtunud olukordi, kus meeleolu puhkusepaigas on sootuks teine, kui meeleolu pakkimisel ja seetõttu kaasavõetud raamatud puhkusemeeleoluga enam ei klapi. E-lugeriga saan võtta kaasa nii palju raamatuid, et nende hulgast kindlasti midagi sobivat igale meeleolule leian.

Henry Kissinger arutleb oma viimases raamatus «World Order» (Maailmakord) ka interneti üle ja selle üle, kuidas meie käitumised on muutunud. Ta leiab, et tuleb selgelt eristada informatsiooni, teadmisi ja tarkust. Informatsiooni saame me internetist, aga teadmisi saab ainult raamatutest või õpetajatelt. Ja kui teadmisi on küllalt akumuleerunud, võime rääkida tarkusest.

Kasvatamaks maailmast huvituvaid ja teadmistega varustatud kodanikke, on suur küsimus, kuidas lapsi rohkem lugemise juurde tuua. Muidugi on palju kinni eeskujudes, aga palju saab kujundada ka harjumustega. Mu poeg käib Euroopa Koolis ja neil on iga kolmapäev raamatukogu päev. See tähendab, et nad lähevad kogu klassiga raamatukokku, saavad seal erinevaid raamatuid vaadata, neile loetakse ette ja hiljem saab iga laps ühe meelepärase raamatu endale koju võtta, et järgmise nädala raamatukogu päeval see uuesti tagastada. Minu arvates on see tore tava, mida tasub juurutada ka Eestis, et lapsi rohkem lugemise juurde tuua.

Kolumn ilmus ajakirjas Raamatukogu veebruaris 2015.