Pariisi terrorirünnakute ohvrite mälestuseks peeti üle maailma vaikuseminuteid.

Kuulates sõnavõtte ja jälgides reaktsioone internetis ja meedias, tundus, et tõepoolest, iga sõna ja iga liigutus võib kedagi solvata. Inimestel on toimunu kohta erinevad arvamused ja mõtete vahetamine nii emotsionaalses õhkkonnas viib paratamatult sõnasõjani.

Kui me räägime tunnetest või arvamustest, siis pidavat inimesed sõnade kaudu saama vaid seitse protsenti informatsioonist, ülejäänu loeme välja sellest, kuidas need sõnad on öeldud (Albert Mehrabiani teooria). Kui me lihtsalt loeme kirjutatud sõnu, siis selle, mil viisil need öeldud on, mõtleme sinna juurde. Kui me inimestega vahetult ei suhtle, siis siit tulebki suur osa üksteisest möödarääkimisi. Pole ime, kui tänapäeva maailmas, kus üha enam suheldakse kas sõnumite, e-kirjade või sotsiaalmeedia kaudu, lähevad inimesed kirjutatu pärast tülli. Kirjapandud sõnadest võib välja lugeda midagi sootuks muud, kui kirjutaja oli kavatsenud.

Seetõttu tundub vaikimine olevat ainus, mis meid sõltumata religioonist, rahvusest, rassist, keelest või soost ühendab sel vaikusehetkel, kui sõnad võivad teha haiget või sõnu lihtsalt ei ole.

Vaikuseminutite traditsioon on väidetavalt alguse saanud Lõuna-Aafrikast Kaplinnast, kus pärast Esimese maailmasõja lõppu peeti iga päev kaks vaikuseminutit – üks selleks, et olla tänulik nende eest, kes sõjast elavana naasid, ja teine nende auks, kes sõjas elu jätsid. Tänapäevaks on see traditsioon lühenenud ühele minutile, mil mälestatakse hukkunuid.

Euroopa Parlamendi plenaaristungite saalis peeti samuti teisipäeval mälestusteenistus Pariisis hukkunute mälestamiseks. Kuulasin kõrvulukustavat vaikust nii suure hulga inimeste keskel ja keskkonnas, mis on tavaliselt täidetud sõnavõttude, vestluste, vaidluste ja mobiiltelefonide või tahvelarvutite piiksumisega, ja tundsin, kui mõjus on vaikus informatsiooniajastul, kus meid igal hetkel ümbritseb palju müra. Millal sina viimati vaikust kuulasid?

Vaikuseminut Euroopa Parlamendis

Ilmselt on paljudel raske sellele küsimusele vastata, sest ükskõik kui mõjus võib üks vaikushetk olla, ei armasta me vaikust, sest see võib olla ebamugav. Inimest peetakse sotsiaalseks loomaks, kes ilma teiste sotsiaalsete olenditeta elamist pikka aega välja ei kannata. Seetõttu on teadlased leidnud, et  sotsiaalsete loomade puhul võib vaikus olla ohumärk. Sel põhjusel armastavad üksi jäänud inimesed alateadlikult vaikuse vältimiseks ümiseda, vilistada, omaette rääkida või lülitada sisse raadio või teler.

Tehnoloogiaajastul on vist isegi peaaegu võimatu leida kusagilt totaalset vaikust. Isegi kui sind ümbritseb vaikus, aga arvuti on lahti, ei ole sa ikkagi vaikuses, vaid ümbritsetud kõigist neist tuhandetest arvamustest, mis sulle arvutiekraanilt vastu vaatavad. Vaikusest on saanud defitsiit.

Mul on kahju, et vaikuseminutite traditsioon on lühenenud ainult ühele minutile hukkunute mälestamiseks ja ei kasutata enam teist minutit vaikust, et mõelda kõigi nende toredate elavate inimeste peale, kes meid ümbritsevad. Aga igaüks meist võib siiski proovida see väike minut oma kiirest päevast leida, et olla vaikuses ja oma tänulikkust mõttes väljendada. Sest usun, et igaühel on siiski nii palju sellist, mille või kelle eest tänulik olla just selles hetkes, siin ja praegu.

Kolumn ilmus Postimehe Arteris 21. novembril 2015