Eile Kiievis jagunesime meeskondadesse ja meie Rootsi saadiku Anna-Maria Corazza-Bildti ja delegatsiooni nõuniku Myriam Goinardiga sõitsime Harkivisse.

Jõudsime hilja õhtul, kuid sellele vaatamata startisime hommikul kell 7.15 vaatlema valimisjaoskonna avamist.

Käisime läbi üle 40 jaoskonna, seega usun, et saime üsna hea pildi Harkivi valimistel toimuvast. Rääkisime nii kohalike vaatlejatega kui ka lihtsalt valijatega. Vahemärkusena pean tunnistama, et olin imestunud, et suudan nii kenasti vene keeles vajalikud asjad lahti seletada. Alguses ei olnud meil tõlki ja siis olin mina see, kes tõlkis. Otse ilma vahendajata rääkides sai inimestega paremini jutule.

Tuleb mainida, et üldises plaanis ei viidanud miski, et tegu oleks olnud kohalike valimistega, kuivõrd loosungid olid üleriigilised ja pigem väga üldised. Väidetavalt ei olnud ühelgi parteil mingit programmi, seega valiti ikkagi inimesi.

Üldine meeleolu oli jaoskondades väga loid ja osalusprotsent tuleb tõenäoliselt suhteliselt madal. Inimesed tundusid olevat väsinud pidevatest valimistest ja ka uut seadust kritiseeriti olevat liiga keeruline. Meie silma järgi käisid valimas peamiselt vanemad inimesed. Arvatakse ka, et Harkivis võidavad need, kes siiani võimul on olnud. Seega saab linnapeaks praegune meer Hennadiy Kernes, kellel on kaelas väga rängad süüdistused muuhulgas inimeste piinamises. Mis saab siis, kui ta süüdi mõistetakse ja kellest saab sellisel juhul tema asemik, on vaid osa spekulatsioonidest.

Hääletussüsteem ja sedelid olid suhteliselt keerulised. Korraga valiti kolme erinevat inimest ja kolme erineva sedeliga. Seetõttu on ka oodatav, et tulemuste kokkulugemine võtab väga kaua aega – esiteks eraldada erinevat värvi sedelid erinevatesse hunnikutesse, seejärel lugeda üle saadud hääled. Lõplikud tulemused peaksid selguma alles nelja päeva pärast.

Suur teema oli sõjapiirkondadest ümberasustatud inimeste hääletamisvõimalused. Nimelt uue seaduse järgi pole neile ettenähtud erandeid ja nad peaksid hääletama seal, kus on nende elukoht. Nende elukohas aga valimisi ei toimu, mujal hääletada ei saa. Huvitav on see, et ükski erakond ei ole nende inimeste muredest teinud oma muret. Kuigi üldiselt on tegu väga ukrainameelsete inimestega ja üleriigilistel valimistel nad saavad hääletada. Kuid nagu ma ütlesin, siis üldine meeleolu oli pigem loid, siis ka see teema ei olnud väga tuline.

Kuigi meid olid hoiatatud võimalike ulatuslike rikkumiste eest, siis meie silma palju ei hakanud. Muidugi me nägime ka nii välismaalastest vaatlejad välja, et meie juuresolekul keegi mingit susserdamist ilmselt ka ei kavandanud. Kõige rohkem hakkas kummalist silma Harkivist väljas olevas Peretsinas, kuhu me ei pidanud minema, aga läksime ootamatult. Seal tundsid juba jaoskonnas, et pinged on õhus. Kohe tuldi meile erinevate asjade pärast kaebama ja jaoskonna juht ei olnud meid nähes eriti rõõmus.

Kui keegi häältega manipuleerib, siis tõenäoliselt alles häältelugemise lõpus – siis kui tulemusi viiakse ühest komisjonist ringkonna komisjoni ja siis kui arvutatakse keeruliste süsteemide alusel, kes osutusid valituks. Jaoskondades oli kohal palju vaatlejaid, kes olid äärmiselt tähelepanelikud. Eriti informeeritud olid noored Opora ühingust (vabatahtlikud sõltumatud valimisvaatlejad – sarnane meie valimiste valvuritega). Suur vaatlejate osakaal annab lootust, et rikkumisi palju toime ei panda.

Muide, pidime igas jaoskonnas kontrollima, mitu naist oli jaoskonna valimiskomisjonis (selline küsimus oli meil listis). Õige küsimus oleks olnud, et mitu meest on, sest neid oli reeglina mõned üksikud. Naised toimetasid, aga mehed istusid nurgas. Ühes komisjonis teatas tarmukas komisjoni juht, et muidugi naised, sest nemad on 73% kohusetundlikumad kui mehed. Ma ei tea, kust ta selle numbri võttis, aga seda esitades oli ta igal juhul väga enesekindel. Samas ei näita see, et jaoskonnas töötab palju naisi midagi soolise tasakaalu kohta. See ei ole ju kandidaatide number, vaid nende kohusetundlike inimeste number, kes seal pika öö istuvad ja häältelugemise rasket tööd teevad.

Kohtasime ka kolme üksikkandidaati meeri kohale, aga need ei olnud väga tõsiseltvõetavad kandidaadid. Pigem meenutasid nad mulle meie Svetlana Ivnitskajat.

Neid kohalikke valimisi peetakse Ukraina demokraatia testiks – kas ollakse ikkagi reformide teel ja demokraatia teel või püüab uus riigi juhtkond kasutada samu võtteid oma võimu kinnistamiseks, mida varasemad juhid enne neid? Samas oli jaoskondades tunda inimeste väsimust ja erilist entusiasmi kellegi silmist ei paistnud. Keegi ei rääkinud silmade põledes, miks ta just üht või teist inimest valib ja mis on lahendused, mida probleemidele otsitakse.