25. oktoobril toimuvad Ukrainas kohalikud valimised, mida Euroopa Parlamendi delegatsiooni hulgas vaatlen.

Üldine poliitline situatsioon Ukrainas on endiselt ärev. Valmisteks vajalikud põhiseaduslikud reformid on kohanud suurt vastupanu.

Kohalikeks valimisteks vajalik kohalike valimiste reform on saanud palju kriitikat. Esiteks ajastuse pärast. Üldine soovitus on, et valimisseadusi ei muudetaks aasta enne valimisi, aga see seadus võeti vastu alles 14. juulil ja president kuulutas selle välja veelgi hiljem.

Teiseks ei ole seaduse ettevalmistamine olnud ei kaasav ega ka koordineeritud. Vabakonna panust ei võetud arvesse ja tulemuseks on väga keeruline valimissüsteem, millest valija vaevalt aru saab – kuidas ja kellele tema hääl lõpuks läheb. Kuigi seaduse autorid väidavad, et reeglid järgivad kohalike valimiste Saksa mudelit, siis eksperdid hindavad mudeli pigem olevat lähedane Venemaa Peterburgi linna esinduse valimisele.

Süsteemi ennast on pisut keeruline lahti kirjutada, sest see sisaldab nii erinevaid reegleid sõltuvalt omavalitsuse suurusest, aga püüan.

1) linnapead ning asulate ja külade volikogud valitakse majoritaarse süsteemi alusel

• nendes asulates, külades ja linnades, kus on vähem kui 90 000 valijat, valitakse linnajuhid ja volikogud first-past-the-post süsteemi alusel
• nendes asulates, kus on enam kui 90 000 valijat, on kahe tasandiline süsteem – linnapeadel on vajalik lisaks absoluutset enamust 50%+1. See säte peaks ära hoidma selle, et linnajuhiks saab inimene, kel tegelikku inimeste toetust ei ole;

2)   regionaalsed, linnade ja linnaosade volikogud valitakse mitme kandidaadiga proportsionaalse valimissüsteemi alusel, mida kohalikud kutsuvad “avatud nimekirja” süsteemiks. Ringkonnad on jaotatud osadeks ja põhimõtteliselt annavad valijad hääle poliitilise partei nimekirja poolt ja nimekirjad, kes saavad üle viie protsendi häältest, osalevad mandaatide jaotamisel.

Siinkohal märgin, et Ukrainas on umbes 12 000 omavalitsust, üle 6000 neist on vähem kui 3000 elanikuga ja 1129 kohalikus omavalitsuses on vähem kui 500 elanikku. Arvestades Ukraina suurust, siis tõuseb ka siin suur küsimus haldusreformi kohta. Muidugi, kohtumistel opositsiooni esindajatega väljendasid nad muret, et omavalituste vähendamine viib tegelikult tsentraliseerimiseni.

Lahendatud pole ümberasustatud inimeste võimalused hääletada. Nimelt on Ukraina sõja tõttu konfliktipiirkondadest ümberasunud nüüdseks juba 1,6 miljonit inimest. Arvestades, et nad tulevad ida poolt, kus opostisiooni toetus on suurim, siis võib see valimistulemusi oluliselt mõjutada.

Eesolevad kohalikud valimised on paljude vaatlejate silmis tõeline demokraatia test – kas Ukraina on pöördunud lääneliku demokraatia teele või kõik jätkub nii nagu siiani, ainult juhid on teised? Ohumärgid on õhus – kõigepealt see, kuidas on opositsiooni esindajate nimekirju erinevates piirkondades tõrjutud ja mitteregistreeritud.

Ettevaatlikuks teeb ka see, et juulis olid Tšernigivis vahevalimised ja seal pandi toime hulgaliselt räigeid süstemaatilisi valimisreeglite rikkumisi. Osteti hääli, vahetati sedeleid ja muud sellist. Eriti murelikuks teeb see, et kaebuseid ei võetud kohtunike poolt arutlusele või need jäeti läbi vaatamata. Leebe suhtumine valimisrikkumistesse viitab sellele, et isegi karmimad sanktsioonid ei aita häälteostmist ilmselt välja juurida. Kardetakse rikkumisi ka häälte lugemisel.

Ma sõidan valimisi vaatlema Harkivisse, kus on suur ümberasustatud inimeste osakaal ja kus kardetakse ka palju valimisrikkumisi. Sõidame sinna täna õhtul koos Rootsi saadiku Anna-Maria Corazza Bildtiga.