Üheks suuremaks teemaks, millega aasta tagasi mandaadi saanud Euroopa Parlament Komisjoni eestvedamisel tegeleb, on ühtse energialiidu loomine.

Tundub kummaline, et teema endiselt laual on arvestades, et Euroopa Liidu üheks tõukavaks ideeks olid majandus- ja aatomienergiaühendus. Meenutuseks pisut ajalugu: EURATOMi (Euroopa Aatomienergiaühenduse) leping jõustus 1958. aastal (sõlmiti 1957 Roomas) koos Euroopa Majandusühenduse lepinguga. EURATOMi asutamislepingus nimetati peaeesmärgina aatomienergia ühise rahumeelse kasutamise koordineerimist liikmesriikides. Euroopa Majandusühenduse eesmärgid olid laiahaardelisemad – kaubavahetuspiirangute kaotamine liikmesriikide vahel, ühisturu ja ühise tolliliidu loomine.

Miks siis on nii läinud, et vaatamata üle viiekümne aasta möödumisele aatomienergialepingust energialiit liikmesriikide vahel sisuliselt ei toimi ja mida saaks teha, et see seekord õnnestuks?

Energiajulgeolek

Ühe suure põhjusena võib tuua viisi, kuidas energiajulgeolekut siiani käsitletud on. Ka meil on levinud seisukoht, et energiajulgeolekuks peab Eesti olema igal ajahetkel valmis ise 100 protsenti oma energiavajadusest katma. Kui elektritootmine või energiaallikas on oma õue peal, siis tundub see ikkagi kindlam, kui naaberriigi territooriumilt energiat tarnida. Ometi vaadates kogu Euroopat, siis on erinevatel liikmesriikidel erinevad tugevused ka energiaallikate osas, mis teineteist kenasti täiendaksid. Liikumine riigipõhiselt energiajulgeolekult Euroopa Liidu põhisele energiajulgeolekule on kõigi huvides, sest ajalugu on näidanud, et üksi tegutsedes oleme kõik energia kohalt haavatavad.

Selleks, et oleks võimalik üle piiride energiat tarbida, peaks liikmesriigid investeerima oluliselt rohkem riikide vahelistesse ühendustesse. Praegused ühendused on reeglina ehitatud olukordade tarbeks, kus on väga suur tarbimine ja tootmisest jääb pisut puudu, mitte aga omavaheliseks kaubanduseks, kus suur tootmine võibki oma energia osta hoopis teises liikemsriigis asuvast tootmisjaamast. Investeeringud energiaühendustesse on reeglina äärmiselt aja- ja rahamahukad ning liikmesriikide valitsustel on raske raha kulutamist oma valijate ees kaitsta.

Teisalt hakkab ka Kesk-Euroopas vajadus toimivate elektriühenduste järgi koitma ja seda läbi drastiliste näidete. Nii oli näiteks Belgias jõulude paiku tõsine hirm, et jäädakse ilma elektri ja soojata, sest mitmed riigi elektrijaamad olid rivist väljas. Samal ajal Hollandis, kõigest kolme kilomeetri kaugusel Belgia piirist, tuli sulgeda elektrijaam ületoodangu tõttu! Vaja oleks ehitada kõigest 13 kilomeetrit kõrgepinge liini, et need võrgud omavahel ühendada. Tehniliselt on see võimalik, kuid probleem on ametkondade volitustes. Kuna Belgias on ka tulevikus tulenevalt olemasolevate jaamade vanusest ette näha elektritoodangu puudujääke, otsitakse nüüd võimalusi, kuidas võrke kiiremini ühendada, kuigi seda oleks pidanud tegema juba ammu.

Energiaühenduste ja tootmiste mõistlikuks jaotuseks peaks olema keegi, kes vaatab nii öelda suurt pilti ja tagab selle, et liikmesriigid ei lähtuks vaid oma huvidest ning energialiit toimiks võrdselt kogu Euroopa Liidus. Paratamatult kipuvad liikmesriigid seadma turule piiranguid nii, et see sobiks nende ettevõtete väljavaadetega. See aga ei pruugi olla tarbijate huvides, sest hinnad on protektsionismi puhul kõrgemad. Suure pildi vaataja roll võiks olla ACER-il (Agency for the Cooperation of Energy Regulators) koostöös ENTSO-E-ga (European Network of Transmission System Operators), kuid liikmesriigid ei taha otsustusõigust käest anda ja arvavad endiselt, et üksikuna tehtud otsused on paremad.

Energiajulgeolekust rääkides kerkib esile ka Venemaalt ja kolmandatest riikidest pärit energiatarne küsimus. Tuleneb see liikmesriikide omavahelisest usaldamatusest või usust oma läbirääkijate võimetesse, aga siiani on olnud nii, et Euroopa Liit ei räägi kolmandate riikidega energiatarnete osas läbi kui üks isik, vaid iga liikmesriik proovib endale paremaid tingimusi kaubelda. See on muidugi vesi Venemaa veskile, kes soovib Euroopa Liitu igal võimalikul moel lõhestada ja liikmesriike üksteise vastu välja mängida.

Samas, nagu me lugesime hiljuti Euroopa Komisjoni otsusest, mis puudutas Gazpromi, siis seal leiti, et Gazprom on seda olukorda kenasti ära kasutanud ja selle tagajärjel on nii mõnigi liikmesriik maksnud gaasi eest rohkem, kui ta oleks pidanud maksma. Komisjoni seisukoht selles konkurentsikaasuses oli, et Gazprom rikub ELi konkurentsieeskirju, kehtestades kaubandustõkkeid teatud ELi riikide vahel, takistades gaasi liikumist ja piiriülest konkurentsi ja seega kasutab ära oma turgu valitsevat seisundit.

Selline seisukohavõtt põhineb uuringul, mis viidi läbi 2011. aastal ja mis puudutas Eestit, Lätit, Leedut, Poolat, Tšehhit, Slovakkiat, Ungarit ja Bulgaariat. Nüüd on Euroopa Komisjonil plaan kolmandate riikide läbirääkimisi ühtlustada, et saavutada kõikide riikide jaoks parimaid tulemusi. Loomulikult ei lähe see lihtsalt, sest liikmesriigid ei soovi oma pädevust loovutada, sest endiselt usuvad paljud liikmesriigid, et üksi on parem.

Kõlavad ka arvamused, et kuivõrd Venemaa ei ole enam usaldusväärne kaubanduspartner, siis peaks vaatama uusi tarnijaid ja turge nagu Liibüa ja Egiptus. Arvestades riikide geo- ja sisepoliitilist olukorda, siis ei pruugi ka nende puhul olla tegu kõige kindlamate kaubanduspartneritega, kuid samas on õigus selles osas, et igal juhul ei tasu kõiki mune ühte korvi panna ja energiaallikate ja pakkujaid peaks olema võimalikult palju erinevaid, et ühegi osakaal ei oleks nii määrav, et Euroopa sellest sõltuks.

Digitaalsed lahendused

Lisaks füüsilistele ühendustele peaks energialiit toimima hakkama ka reaalses elus. See omakorda tähendab tarbijate võimestamist (empowerment) ja tarbijatele suurema valikuõiguse andmist. Praegu on paljudes riikides olukord, kus tarbija ei saa valida erinevate tarnijate vahel, sest tarbijad on kinnistatud suurtootjate juurde ja tarnija vahetamine on keeruline. Samuti puudub tarbijatel piisav informatsioon teadliku valiku tegemiseks. Ammugi ei ole sellist teavet olemas riikide üleselt. Samas annavad tänapäeva maailma digitaalsed lahendused meile suurepärased võimalused saada infot ja teha teadlikke valikuid selles osas, millistest energiallikatest, millise tootja poolt ja millises riigis toodetud energiat ma soovin tarbida.

Kõikides riikides toimivatel võrguettevõtjatel on see teave olemas ja selle jagamine või avalikustamine ei peaks olema keeruline, kui selleks on poliitiline tahe. Eestis muide on seda tehtud – põhivõrguettevõtja Elering on teinud andmelaod, kus vastavat infot on võimalik saada. Eesti kui tunnustatud digiriik saaks siin kogu Euroopa Liidule olla eeskujuks. Lisaks peaks energiatootmise ja tarbimise andmete vabalt jagamine endaga kaasa tooma ka rohkelt võimalusi uute ärimudelite ja lahenduste tekkeks, mis ehk omakorda tarbijale rohkem võimu annavad.

Loomulikult tõstatavad digitaalsed lahendused ka küsimusi küberkaitsest. Kui andmelaod ja energiakeskused on rünnatavad, siis võib sellega korraldada päris palju pahandust. Arvestades, et oleme juba oma baasvajaduste rahuldamiseks (Maslow püramiidi järgi) sõltuvad energiast ja kitsamalt elektrist, siis tuleb sellistele asjadele varakult mõelda.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et Euroopa energialiidu teema vajab edasi arendamist ja täielikku pühendumist liikmesriikide poolt. Üksi ei ole keegi meist tugev ega saa paremaid tingimusi kolmandate riikidega läbi rääkides. Samuti ei valda ükski liikmesriik valemit, mille järgi saaks just tema liikmesriigis igal ajal kõige odavamat energiat tarnida. Küll aga võib selleni jõuda naabritega koostööd tehes. Ilma toimivate võrkudeta ja koostööta kannatavad liikmesriikide tarbijad, kes maksavad energia eest lihtsalt rohkem, kui konkurentsiolukorras maksta võiks. Loomulikult vajab energialiidu käivitamine esialgu suuremaid investeeringuid, kuid arvestades, et energiavajadus on inimeste üks põhivajadusi, milleta tänapäeval ei saa teostatud peaaegu ühtegi teist, siis on investeeringud praegu odavamad, kui energia puudumine aastate pärast võib maksma minna.

Artikkel ilmus 2015. aasta oktoobrikuu Diplomaatias