EIle jõuti lõpuks kokkuleppele nn telekomipaketi osas, mis kaotab ära rändlustasud ehk roamingu 2017. aasta juuniks.

Asendasin ALDE variraportööri ja seetõttu sain nendel triloogidel (kolmepoolsed läbirääkimised Euroopa Parlamendi, Euroopa komisjoni ja Euroopa Liidu nõukogu vahel) vahetult osaleda. Panen siia kiiresti lühidalt kirja, mis otsustati.

Kokkulepe, mis saavutati, on kaugel ideaalsest, kuid siiski parem kui mitte midagi. Sellel on kaks suurt osa, mis on võrdselt olulised: nähtavam osa ehk rändlustasude kaotamine ja vähem nähtavam osa ehk netineutraalsus.

Rändlustasud

Kõigepealt rändlustasud, mida iga reisiv eurooplane oma nahal tunda saab. Nimelt, kui Euroopas väljaspool oma koduriiki telefoniga rääkida või veel hullem andmeside kasutada, esitatakse hiljem suur arve, mille peamiseks osaks on rändlustasud, mida küsivad teiste liikmesriikide ettevõtjad oma võrgu kasutamise eest. Nüüd siis lepiti kokku, et rändlustasud kaovad lõplikult 15.06.2017, kuid selle eelduseks on ka hulgituru ülevaatamine ja Euroopa Komisjon lubas tulla ettepanekuga hiljemalt 15.06.2016. See on oluline eelkõige Põhjamaade ehk ka meie telekomi ettevõtjatele kuna meil on jaehinnad madalad, aga sellest tulenevalt peavad ettevõtjad maksma suuri hulgihindu, kui meie inimesed reisivad lõunapoolsetesse liikmesriikidesse ja seal räägivad (või andmesidet kasutavad).

Alates 30.06.2016 kuni rändlustasude lõpliku kadumiseni on rändlustasudel piirmäärad, mida kohaldada tohib (kõned: 19 senti/min langeb 5 sendile/min; sms: 6 sendilt 2 sendile; andmeside: 20 senti/MB to 5 sendile/MB). Mulle küll tundub, et kõik telekomioperaatorid on tegelikult rändlustasude kaotamisega arvestanud ja mingi vahepealse aja tekitamine on ebamõistlik, aga selliselt sai kolmepoolselt kokkulepitud.

Juhuks, kui kulud on tõesti nii palju suuremad, kui tulud, siis on võimalus taotleda ka nn taastumiskulusid (recovery costs) erandjuhtudel ehk siis paluda kohalikult regulaatorilt (meie puhul siis Konkurentsiamet) õigust küsida kõrgemaid rändlustasusid juhtudel, kui kulud on suuremad. See siis eelkõige just põhjamaistele ettevõtetele ette nähtud klausel.

Lisaks on paketis veel tarbijaid puudutavaid õigusi ehk eelkõige nende läbipaistvust, et tarbijad saaksid ka aru, mille eest maksavad ja kuidas tasu arvestamine toimub. Ilmselt on see jällegi tavade ühtlustamiseks, sest minu arvates Eesti operaatorid juba sellist praktikat kohaldavad.

Netineutraalsus

Teine osa, mis on võrdselt oluline või isegi olulisem, kuid mitte nii nähtav ja see puudutab netineutraalsust. Sisuliselt tähendab see seda, et liiklus internetis peab olema neutraalne ja kellelegi ei tohi anda eelist või kedagi ei tohi internetis diskrimineerida selle pärast, mis teenust keegi pakub. Hästi seletas selle lahti üks 9-aastane: kujuta ette, et on jäätisekokteli pood, kes jagab tasuta jäätisekokteile, aga selleks, et seda tarbida, pead sa ostma kõrre. Mingi hetk pigistab see sama mees, kes sulle kõrre on müünud kõrre keskelt kinni, nii et sisu kätte saamine muutub väga raskeks öeldes, et ma ei lase kogu sisu läbi, sest sa pead mulle selle eest maksma. Sa võid ju vaielda, et oled juba kõrre eest maksnud, aga sellest ei piisa. Kui interneti sisu on tasuta, aga me maksame internetiteenuse osutajale selle eest, et me sisule ligi pääseksime, siis ei ole õige, et see sama teenusosutaja selle voo kinni pigistab ja hakkab valima, mis sisu sa eelisjärjekorras saad.

Netineutraalsuse osas olime kõige kaugemal kokkuleppest ja seetõttu ka selline tulemus. Definitsiooni osas jäi see, mis Euroopa Parlement juba on eelmise koosseisu ajal kokku leppinud, aga oluline on, et see kohaldub kogu tekstile, mitte ainult ühele paragrahvile. Saavutasime ka selle, et nö liikluse reguleerimine internetis saab toimuda vaid tehnilistel põhjustel, aga mitte kommertsalustel. Ehk siis sisuliselt ei tekkiks olukorda, kui see, kes rohkem maksab, ostab nö selle sisu, mida inimene internetti kasutades näeb.

Oluline on, et nn specialised services (eriteenused) osas öeldi selgelt välja, et need ei tohi halvendada interneti üldist kvaliteeti. Aga mis on üldine kvaliteet jäi siiski defineerimata ja peaks kirja saama siis, kui tekst viimistletakse.

Mis on infosõdade valguses kindlasti oluline on see, et nn vanemliku kontrolli klauslid läksid sellest tekstist välja. Pealtnäha tundub nagu tore asi st et vanemad saavad kontrollida sisu, mida lapsed internetis näevad, aga tegelikkuses oli see kontroll viidud vanemate käest välja interneti teenuse osutaja tasemele ehk siis sisuliselt teenuse osutaja otsustab, mis sus sa näed või mitte. Selliselt oleks see väga võimas relv kellegi käes, kes soovib avalikku inforuumi ühes või teises suunas kallutada. Lisaks on juba praegu olemas võimalused vanematel oma laste seadmetes sisu kontrollida, kuid vanemlik kontroll peaks jääma eelkõige vanemate kätesse, mitte kellegi muu.

Kokkuvõttes olid väga pinglised ja huvitavad läbirääkmised, millest ka tuleviku (loe: Eesti eesistumise) tarbeks palju kõrva taha panna.