Üksinduse kohutav haigus

aug. 28, 2017, autor Kaja

Öeldakse, et inimene on karjaloom ja tahab kuuluda teiste inimeste hulka. Seetõttu on üks suurimaid väljakutseid välismaale elama asudes see, et alguses sa justkui ei kuulu kuhugi, sest sinu kogukond jäi maha koduriiki.

Muidugi tänapäeva tehnoloogilised vahendid annavad võimaluse olla pidevalt endiselt oma koduriigi inforuumis, kuid teiste inimestega otsest läbikäimist see siiski ei asenda.

Aet Annist kirjutas Sirbis, et eesti sõnavaras on kogukonna termini kasutus teinud eriti viimase 15 aasta jooksul läbi olulise tõusu ja mõned muutused. Ühelt poolt tähistatakse sellega meie-gruppe, enam-vähem ühiste eesmärkidega omavahel seotud eneseteadlikke rühmi, sageli vähemusrühmi (nt tatari kogukond Eestis, eesti kogukond Kanadas). Teisalt on kogukonna mõiste naasnud uues ja positiivses võtmes ka külade tähistamisse, kuigi 2000ndateni oli see kaunis tavatu viis maapiirkondadele kui elukeskkonnale viitamiseks.

Hakkasin mõtlema, et mis kogukondadesse ma ise kuulun ja kuidas sinna sattunud olen.

Kui sain lapse, siis ütles mulle keegi, et nüüd sul tekivad sõbrad, kellega teid ühendab ainult see, et teil on samavanused lapsed. Mõtlesin, et kust nad ikka tekivad, aga tõepoolest lapsed on kogukondi tekitav jõud ka välismaal elades. Nii on meil näiteks tekkinud väike lapsevanemate kogukond, kellega meid ühendab ainult see, et meie lapsed (küll kõik erinevatest rahvustest ja vanustest) lähevad hommikul koos sama koolibussiga kooli. Igal hommikul oleme koos tänavanurgal lapsi seal ära saatmas. Oodates saame teada üksteise puhkuseplaanidest, töömuutustest, jalgpallitulemustest ja loomulikult ilmast üksteise koduriikides. See väike koolibussivanemate kogukond hoolitseb üksteise eest selles piiratud ulatuses (nt et keegi maha ei jääks või kui buss ei tule, kuidas lapsed kooli saavad).

Samuti on lapsed ühendavaks jõuks mänguväljakutel, kus nad kiiresti jutu peale saavad. Siis ei ole ka lapsevanematel muud teha, kui sidemeid sõlmida. Nii leidsin ma toreda pere, kellega praeguseks lapsehoidjat jagame. Kindlasti tunnen end kuuluvat Brüsseli eestlaste kogukonda, mille kokkuhoidvust on võrreldud ka eesti kogukondadega pealesõjaaegses Ameerikas. Näiteks esimesel Brüsseli aastal oli minu jaoks üllatus laste jõulupidu. Oli nii palju pühendunud eesti lapsi, kes laulsid eesti keeles, kuigi omavahel oli suhtluseks tihti prantsuse või inglise keel, aga õhus oli ühtekuulumise ja oma juurte hindamise tunne.

Korraldasin ühte tulevikuseminari, kus oli juttu sellest, et üha enam liigub meie tegevus mistahes valdkonnas kogukonnapõhiseks. Uue aja töötajad, kes on väga mobiilsed ja globaalsed valivad oma tööandjat eelkõige selle kogukonna järgi, mille selle tööandja teised töötajad moodustavad. Kui selle kogukonna väärtused töötajale sobivad, siis ei loe see, et töökoht asub teises maailma otsas, pakitakse asjad ja minnakse. Sellised kogukonnad hoolitsevad oma liikmete eest ka muudes küsimustes ja ei looda enam nii väga sellele, et näiteks riik kõike korraldaks, sest kogukond saab väljakutsetega operatiivsemalt toime tulla.

Kaidi Ruusalepp räägib seminaril "Töötamise uus reaalsus" väärtuspõhistest kogukondadest.

Kaidi Ruusalepp räägib seminaril “Töötamise uus reaalsus” väärtuspõhistest kogukondadest.

Mu üks sõber rääkis, kuidas nad olid mõned aastad tagasi Ruandas reisil ja kohtasid üht meest, kes käis üle piiri õpetajana Kongos töötamas. Sõber oli seda kuuldes üllatunud, sest Kongo on ju nn läbikukkunud riik (failed state) ega pole oma riigipalgalisetele töötajatele (sh ka õpetajad, politseinikud) juba 20 aastat palka maksnud. Mees oli selle peale kostnud, et vanemad tahavad ju ikka lastele haridust anda. Seetõttu panid nad ise kokku palgafondi, millest õpetajatega arveldada. Nii toimub ka muude hädavajalike teenuste osutamine nagu korrakaitse ja arstiabi. Kogukond korraldab ja vastutab ise. Kogukond hoolitseb oma liikmete eest.

Kogukonda kuulumise tunne on hea tunne, mille vastandiks on üksindus. Arvestades, et tehnoloogia triivib meid üha enam individuaalsuse suunas, siis on kogukondade olemasolu selle tasakaalustamiseks üha olulisem. Kurt Vonnegut kirjutab oma raamatus “Palm Sunday”, et noored võivad teha tänapäeval mida iganes, kuid kõige julgem ja tähendusrikkam asi, mis nad saavad teha, on luua püsivaid kogukondi, kus üksinduse kohutav haigus saaks välja ravitud. Hoidkem üksteist ja oma kogukondi.

  1. Tere! Üksindus on kohutav ,kuid kui teed tööd ,siis oled ikka vajalik ja ka on huvitav

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad