Valitsusele esitatavatest spordivõistluste rahastustaotlustest ja sellest, miks on vaja suurt pilti

Feb 16, 2022, autor Kaja Kallas

Valitsuse poole pöördutakse pidevalt taotlustega finantseerida riigi poolt suuri rahvusvahelisi spordiüritusi. Ühelt poolt on rõõmustav, et Eesti spordiorganisatsioonidele pakutakse järjest võimalusi suurvõistluste korraldamiseks. See näitab usaldust Eesti riigi ja meie inimeste korraldusoskuste vastu, aga kindlasti on siin oma osa ka meie tublidel sportlastel, kes rahvusvahelisel areenil on läbi löönud.

Teiselt poolt aga küsitakse rahvusvaheliste võistluste korraldamiseks isegi riigieelarve mõistes väga suuri summasid. Näiteks WTA tenniseturniiri korraldamiseks kolmel aastal küsitakse 2 700 000 eurot. Seda on näiteks peaaegu sama palju kui kogu Team Estonia ca 200 Eesti tipp- ja noorsportlase ning nende treenerite aastane toetus kokku või sama palju kui laulu- ja tantsupeo kollektiivijuhtide aastane palgatoetus. Ühe aasta turniiritoetuse – 900 000 euro – euro eest saaks aga näiteks maksta igale päästeteenistujale 500 eurot preemiat.

Alati tulevad need taotlused ootamatult ja alati öeldakse, et on meeletu ajasurve otsustamiseks. Reeglina öeldakse, et tegemist on ainukordse võimalusega ja see toob majandusele palju raha tagasi. Kui siis küsida, miks majanduses kasu saavad ettevõtjad ise pole valmis suurüritust toetama, kui see on nii kasulik, olen saanud ka vastuseks, et erasektor ei saa seda riski covidi-tingimustes võtta. Aga miks siis riik peaks? Sel juhul jääb õõnsaks väide, et võistlusega kaasneb tohutu kasu majandusele, kui erasektor ise ei ole valmis seda võistlust toetama. Oleks ju loogiline, et need, kes kasu saavad, ise ka sellesse investeerivad.

Kuivõrd neid üksikuid taotlusi muudkui tilkus valitsusse, siis palusin juba eelmiselt kultuuriministrilt Anneli Otilt, et ta tuleks valitsusse tervikvaatega – mis üritusi me toetame, mis kriteeriumitest lähtuvalt, kas meil on fookusvaldkonnad? On meil kaardistatud lähiaastate jooksul toimuvad suurvõistlused, mille korraldamist soovime? Kas kriteeriumiks on see, et meie sportlane osaleb võistlustel ja on edulootust, või hoopis see, kui populaarne ala Eestis on? Ütlesin juba toona ja olen öelnud ka nüüd uuele kultuuriministrile Tiit Terikule, et rohkem ei tasu valitsusse tulla üksikute taotlustega enne, kui ei ole tuldud tervikpildiga, sest ainult nii saab teha läbipaistvaid ja konkreetseid otsuseid. Eestil on vaja süsteemsemat, läbipaistvamat ja strateegilisemat lähenemist suurvõistluste rahastamiseks. Riigilt toetuse saamiseks peab olema ka selge erasektori panus.

Kuigi võib tunduda, et riigi rahakott on lõputu ja kellegi teise oma, siis paraku see nii ei ole ja riigi rahakott täitub maksumaksjatelt kogutud rahaga. Valitsus, kelle kätte see rahakott on usaldatud, peab sellega käituma vastutustundlikult. Alati, kui me toetame riigi raha eest kedagi, ei saa me selle sama rahaga teha midagi muud. Eesti on Euroopa Liidu tipus riigipoolsete kulutuste poolest kultuuri ja sporti, panustades sinna ligikaudu 2% SKT-st. Olles väike riik, siis loomulikult oma kultuuri hoidmiseks tehtavad suuremad kulutused on arusaadavad, aga peame siiski vaatama, mida me teeme ja mida mitte.

Olen palunud, et kultuuriminister kaardistaks meile huvipakkuvad suurvõistlused ja seaks selge plaani, mida me jahime ja mida mitte, millest on meile kasu, kus on meie fookus. Ja loogiline oleks, et iga-aastase eelarve planeerimisel selliste kulutustega juba arvestatakse või seatakse mingi reserv, mida selle jaoks kasutada saab.

Nüüd konkreetse WTA turniiri juurde. See peaks toimuma oktoobris ning on üldse üks viimaseid turniire, mis hooajal mängitakse. Auhinnaraha ja saadavate punktide järgi on tegu nö neljanda taseme turniiriga, kust mängijad saavad vähem punkte, kui näiteks samal ajal plaanitud Moskva turniirilt. Moskva turniiri võitis eelmisel aastal Anett Kontaveit. Pole mingit kindlust, et Eesti parimad Anett Kontaveit ja Kaia Kanepi Tallinnas toimuval turniiril üldse mängikski või et siia saabuks teisi sama taseme mängijaid.

Loomulikult hoiame kõik Eesti sportlastele pöialt ja oleme võistluste korraldamises valmis panema ka õla alla, kui see on mõistlik ja lähtub kokkulepitud kavast, millega kõik saavad arvestada. Ja seda terviklikku lähenemist kultuuriministrilt ootangi.