Igal asjal on algus ja lõpp. Nii ka Eesti Vabariigi peaministriks olemisel. Minu jaoks oli selle peatüki algus 26. jaanuaril 2021 ja kuigi päris lõpp veel täna ei ole (see sõltub uutest valitsuse moodustajatest), siis astun täna ametlikult tagasi. Peaministri töö on äärmiselt väljakutsete rikas äge töö, aga mulle on tehtud selline pakkumine, millest ei ole võimalik keelduda, sest kunagi varem ei ole Eestile sellist kohta pakutud. Mulle on tehtud see ettepanek kuna meie töö välis- ja kaitsepoliitikas on silma hakanud kogu Euroopas ja see on meile kõigile suur tunnustus. Mulle jääb aga pisut hinge kripeldama see, et mu sisepoliitilisi tegemisi on võetud peamiselt kritiseerida ja minu hinnangul üsna tihti ebaõiglaselt. Oleme me ju nende kolme valitsuse ajal suutnud vastu võtta ja käima lükata palju olulisi reforme: energiajulgeolek, eestikeelne haridus, jälle riigieelarve tasakaalu poole liikumine, abieluvõrdsus, riigireform, kui nimetada vaid mõnda. Mulle on öeldud, et üks minu kõige suuremaid tugevusi on see, et olen õpihimuline ja teadmistepõhine, mis on vanematelt päritud. Aga samas on see tõenäoliselt paljude arvates ka minu suuremaid nõrkusi, sest teadmistepõhisus segab otsuste vastuvõtmisel nö „puusalt tulistamist“ st ma ei oska talitada umbropsu lootuses, et ehk läheb õnneks. Olen sellest põhimõttest lähtunud ka kõigist kriisidest läbi tulles. Aga teen väikese sissevaate tehtule.

Tegelikult oleks minust võinud saada peaminister juba 2019.aasta riigikogu valimiste järel. Võitjaerakonna esimehena oleks olnud loogiline, et just mina oleks valitsuse kokku pannud. Ma sellise ettepaneku ka teiseks jäänud erakonnale tegin, kuid mehed otsustasid mulle naistepäeval (8.03.2019) koha kätte näidata ja seetõttu sai Eesti hoopis EKREIKE valitsuse ning minust sai opositsiooni liider. Tagantjärele vaadates on mul erakonna mõttes hea meel, et nii läks. Me kasvasime opositsioonis meeskonnana kokku ja see oli vajalik aeg ka mulle õppimiseks. Erinevalt minu eelkäijatest erakonnajuhina pidin mina erakonna välja vedama opositsioonist ja see oli keeruline. 2021.aasta 13.jaanuaril kukkus pärast lugematuid skandaale, torte ja vabandamisi  nn.“Porto Franco“ korruptsiooniskandaali tõttu kokku EKREIKE valitsus ja Jüri Ratas astus peaministri kohalt tagasi. See andis mulle võimaluse moodustada järgmine valitsus ja nii asusingi juba samal ööl keskerakonnaga läbirääkimisi pidama koalitsiooni moodustamiseks. Huvitav mälukild kõige esimesest kohtumisest keskerakonna esindajatega – nende esimene ja aus ülestunnistus oli, et riigieelarvesse on EKREIKE poolt planeeritud pea ühe miljardiline puudujääk mida on varjatud katteta kärbete lubadusega. Seejuures väärib meelde tuletamist, et sellele eelneva 2020.aasta riigieelarve tehti EKREIKE valitsuse poolt 10%-lise(!!!) puudujäägiga. Tegelik tulemus kujunes „õnneks“ poole väiksemaks, aga ega neil 2021.aasta riigieelarve tasakaalu poole viimiseks mingeid muid ideid polnud ja niisiis trikitatigi sõnadega „kokkuhoid“ ja „kärped“ lootuses, et ehk juhtub elus midagi ootamatult positiivset.

Juhtuski. EKREIKE valitsus kukkus. Uue valitsuse esmaseks mureks sai lisaks riigi rahalisele olukorrale COVID. Koheselt peale valitsuse vande andmist Riigikogu ees, alustasime uue valitsusega lendstardist, sest kohe toimus valitsuse kabinetiistung, kus tuli otsustada pandeemia piirangute üle. Ma ei ole küll kontrollinud, kuid kahtlustan, et mitte ühelgi teisel peaministril pole olnud sellist lendstarti, et vande andmiselt kohe otsustama tuli minna. Esimesed kabinetinõupidamised käsitlesidki eranditult pandeemiaga võitlemist, vaktsineerimist, piiranguid jne.. Tänaseks on see kõik vajunud kuidagi kaugesse minevikku, aga sel ajal oli see mitte ainult reaalsus, see oli eksistentsiaalne küsimus. Igal varahommikul haarasin telefoni järele, et kontrollida nakatunute seisu. Mõni öö jäi muretsemise pärast sootuks vahele. Saabumas olid esimesed vaktsiinid, vaja oli otsustada, kes ja mis järjekorras vaktsineeritud saavad. Selgus muidugi, et eelmisel valitsusel polnud isegi vaktsineerimise plaani olemas. Nagu seda kirjeldas üks eelmise valitsuse liige, olid nad lihtsalt võtnud seakatkuga võitlemise plaani, selles sõna „seakatk“ asendanud sõnaga „COVID“ ja oligi plaan valmis.

Uue valitsuse strateegiaks pandeemiaga võitlemisel sai väga lihtne põhimõte: kaitse riskirühmi, isoleeri haiged ja lase ülejäänud ühiskonna toimida võimalikult vabalt. Vaktsiinide saabudes lisandus eeltoodule veel üks dimensioon. Algul, kui vaktsiinid olid defitsiitsed, tuli otsustada, kes saavad esimestena vaktsineeritud. Siis, kui vaktsiine oli piisavalt, tekkis aga aktiivne nn. vaktsiinivastaste liikumine ja vaja oli hoopis inimesi veenda ennast vaktsineerima.

Me saime kogu selle probleemide puntraga üldjoontes päris hästi hakkama. Vaktsineerimine jättis soovida, aga üle oma varju ei hüppa. Nii nagu ei hüpanud üle oma varju ka teised ida-Euroopa riigid. Suures plaanis oli Eestis COVIDI tõttu hukkunute arv teiste Euroopa riikidega võrreldes selgelt alla keskmise samal ajal kui meie ühiskond oli piirangute tõttu suletud oluliselt vähem kui enamuses teistes riikides. Meie majandus oli avatud ja tänu sellele oli Eesti majanduskasv üle 7%, kui meie naabrite majanduskasv samal ajal vahemikus 2-4%. Euroopas jäime majanduskasvu poolest alla ainult Iirimaale. Erilist rõhku ja vaeva nägime sellega, et hoida koolid võimalikult avatuna, et meie lastel ei tekiks kaugõppele sundimise tõttu lisaks pandeemiale ka olulist lünka teadmistes. Kui lapsed said käia koolis, said vanemad käia tööl.

Ühte asja on peaministriks olemine mulle selgelt õpetanud – ükski kriis ei tule üksi ja ükski kriis ei ole teisega sarnane. 2021.aasta teises pooles hakkasime just COVID-iga ühele poole saama, kui Venemaa alustas energiarünnakut Euroopa ja tegelikult kogu maailma vastu ning piiras maagaasi tarneid Euroopasse. Gaasihinna tõusmise tagajärjel tõusis kiiresti omakorda ka elektri hind. Seejuures ei kerkinud gaasi hind mitte protsendi või paari võrra, vaid kordades ja kordades. 2021.aasta maist kuni kõrgpunktini 2022.aasta augustis kerkis maagaasi hind Hollandi gaasibörsil TTF 350 euroni megavatt-tunni eest. 15 kuud varem oli hind olnud 21 euro ringis. Oli ainult ajaküsimus, millal selline energiahindade tõus toob kaasa inflatsiooni ja majandussurutise.

Paraku läks asi veelgi hullemaks. Juba 2021. aasta suvel saime informatsiooni, et Venemaa plaanib Ukrainat täiemahulise sõjaga rünnata. Viisin sisse julgeolekukabinettide korra, kus julgeolekuseisu ülevaateid said kõik valitsuse ministrid ning hakkasime tegema plaane, kuidas tegutseda, kui Venemaa peaks tõesti Ukrainat ründama. Pean tunnistama, et isegi veel 23.02.2022 õhtul lootsin, et Venemaa seda käiku siiski ei tee ja õigus on kõigil neil lääneeurooplastel, kes ütlesid, et seda ei juhtu. Paraku oli ikkagi õigus meil, kes me Venemaad paremini tunneme ja 24. veebruari varahommik algas teatega, et Venemaa ründas Ukrainat ja kõigile sai selgeks, et ka energiahindadega manipuleerimine oli üks osa venelaste ettevalmistusest täiemahuliseks rünnakuks oma naabri vastu. Järgnesid telefonikõned Leedu ja Läti peaministritega ja Valitsuse istung artikkel 4 konsultatsioonide küsimise osas. Siis riidesse ja lipuheiskamisele. See oli Vabariigi aastapäev, mis jääb alatiseks meelde.

Kolme päevaga lootsid venelased vallutada Kiievi, hävitada Ukraina juhtkonna ja panna pukki Kremlile alluva nukuvalitsuse. Nagu me teame, siis nii ei läinud. Üsna kiiresti sai selgeks, et Venemaa armee ei olnud mitte maailma tugevuselt teine armee, vaid tugevuselt teine armee Ukrainas. Ma olen uhke, et Eesti oli üks esimesi riike, kes juba detsembris 2021 saatis Ukrainale sõjalist abi. Ka tegime Eesti julgeoleku jaoks jaanuaris 2022. aastal olulised otsused laskemoona ostmise ja erinevate sõjaliste võimete soetamiseks. Kuigi tol korral nõudis see tüli koalitsioonipartneriga (loomulikult ei toetanud seda ka opositsioon), siis mõtlesin, et kui jätame praegu otsused tegemata ja sõda siiski algab, siis ei saa me minna paari nädala tagusesse aega ja öelda, et me oleksime siis pidanud otsustama. Otsustada tuli ja kiirelt ning seda me tegimegi. Samuti on kinnitust leidnud see, et just meie eeskuju on seekord toonud teistsuguse lääne reaktsiooni, kui see oli 2014.aastal, kui Venemaa annekteeris Krimmi ja mingit reaktsiooni sisuliselt ei järgnenudki. Venemaal lihtsalt lasti võtta, mida ta soovis. Paraku oli vaikijate hulgas sel hetkel ka Eesti valitsus. Nüüd on Euroopa Liit ja NATO olnud ühtsed ja ühiselt toetanud Ukrainat nende võitluses iseseisvuse ja vabaduse eest sõjaliselt, poliitiliselt ja humanitaarselt.

Paraku kiskus Venemaa rünnak Ukraina vastu lahti ka palju meie ühiskonnas varjul olnud vanu haavu. Sõja eelõhtul ei suutnud pool toonasest keskerakonna fraktsioonist riigikogus hääletada Ukraina iseseisvust toetava ja Venemaa võimalikku kallaletungi hukkamõistva avalduse poolt. Samas tekkis ühiskonnas surve teha ära otsused ja viia läbi muudatused, mida oleks juba ammu pidanud tegema – okupantide mälestusmärkide avalikust ruumist eemaldamine, vene propaganda tõkestamine ja eesti-keelsele haridusele üleminek. See viimane oli jälle kord liiga radikaalne samm riigikogu EKRE ja Keskerakonna fraktsioonidele, kes eestikeelsele alusharidusele ülemineku eelnõu 1.juunil 2022.aastal riigikogus läbi kukutasid. See ei jätnud mulle muud võimalust, kui koalitsioon keskerakonnaga lõpetada ja 3.juunil 2022.a. palusingi presidendil ametist vabastada keskerakonna ministrid. 

Kuid siiski olen Keskerakonnale tänulik, sest enne lahkuminekut saime olulisi otsuseid tehtud. Näiteks saime vähendada riigi tegevuste dubleerimist – ühendasime riigi laevastikud ja Kredexi ning EAS-i. Alustasime tuumaenergeetika kasutuselevõtu uuringutega, tegime olulisi otsuseid taastuvenergeetika arendamiseks. Saamaks riigieelarvet paremasse seisu, tegime ka olulisi kokkuhoiuotsuseid, et riigi kulud ja tulud tasakaalu saada.

Alustasime uue koalitsiooni loomiseks läbirääkimisi Isamaa ja Sotsiaaldemokraatidega ning pärast pikki ning kohati päris piinarikkaid läbirääkimisi jõudsime ka kokkuleppele. Selles kokkuleppes olid algusest peale mõned finantskokkulepped, mis ilmselgelt riigile üle jõu käivad olid, kuid mida paraku olid Riigikogus surunud kõik erakonnad peale Reformierakonna. Olukorras, kus kaalul oli ühest küljest Eesti julgeolek ja teisest küljest riigieelarve tasakaal, valisin julgeoleku ning 18.juulil astuski ametisse teine minu poolt juhitud valitsus Reformierakonna, Isamaa ja Sotsiaaldemokraatide koalitsioonina. Kas ma kahetsen, et Isamaa väljapressimisele allusin? Jah, kahetsen, aga tol hetkel ei olnud mul palju valikuid. Selle valitsuse suurim ja Eesti jaoks tähtsaim ühisosa oli meie julgeolek nii eestikeelsele haridusele ülemineku kui Ukraina jätkuva abistamise otsuste näol. Ühegi teise koalitsiooniga polnud mul nende otsuste osas kindlustunnet üksmeele leidmise osas.

Seoses sõjaga Ukrainas hakkasid inimestele rohkem silma ja häirima nõukogude sümboolika ja monumendid, mis meie avalikus ruumis endiselt alles olid. Eriti nn „Narva tank“, mille teisaldamise ette valmistamist me alustasime Riigikantseleis kiiresti. Õppetunnid pronkssõduri teisaldamisest olid, et tegutseda tuleb kiiresti. Enne kui vastasvõistkond või aktivistid jõuavad end koguda. Käisin Narvas linnavolikoguga kohtumas, kes palusid aega ise see otsus teha. Andsin aega teisipäevani ja kui seda otsust ei tehtud, siis tegime hommikul kell 5 valitsuse istungi, et tank koheselt teisaldada (ettevalmistustööd olid juba tehtud). Kõik sujus kenasti, kuid volikogu pahameel oli suur. Kutsusin nad seekord enda juurde Stenbocki. Kuivõrd Narvas oli minu juttu tõlgitud vene keelde, siis tekkis kellelgi küsimus, et kas peaks korraldama tõlgi. Ma vastasin, et meil on Eesti riik ja eesti keel. Minu üllatuseks inimesed, kes Narvas vajasid tõlki, said Stenbocki majas eesti keelega kenasti hakkama. Volikogu liikmed olid kurjad ja ütlesid, et tahavad minna kohtusse. Selgitasin neile, et meil on õigusriik ja loomulikult võite seda teha, kuid peate mõistma, et te ei lähe kohtusse mitte Vabariigi Valitsusega, vaid kogu eesti rahvaga, kes tanki teisaldamist õigeks pidasid. Järgmine päev toimus Narva volikogu istung, kus otsus minna kohtusse hääletati maha. Mul oli hea meel, et kõik nii rahumeelselt lahenes.

Uus valitsus seisis silmitsi suures osas sõjast ja selle kõrvalmõjudest tingitud majanduskriisiga. Kõik arenenud riikide majandused on sellest sõjast pihta saanud. Eesti teistest rohkem, millel on palju põhjuseid, mida olen korduvalt pidanud seletama, kuid peamine vast see, et meie majandus on erakordselt avatud ja seotud Põhjamaade majandusega. Eesti oli kuni aastani 2016 riigi rahanduse osas tõeline oivik. Me kogusime reserve headel aegadel ja saime seetõttu kergemini jagu ka erinevatest kriisidest. 2016.aastal sai meie talupojatarkus otsa ja riigi rahakotiga hakati käituma nii, nagu homset poleks olemas. Tekitati küürakas maksusüsteem,  maksud sõidutati Lätti ja takkatippu hävitati pensionisüsteem. Tulemuseks on see, et meie eelarve on jätkuvalt defitsiidis ja riigi võlakoormus kasvab.

Selge on see, et puudujäägis riigieelarve ei ole jätkusuutlik ja meie taotlus peab olema naasmine tasakaalus eelarve poliitika juurde. Tsiteerides läbi Hando Runneli sule vana Eesti rahvatarkust:

”Laenatud kandlega kaua ei mängi,

Laenatud leivaga lulli ei löö,

Omal on pill siis määta või mängi,

Omal on leib, siis sõku või söö”.

Lugesin neid luuleridu ja rääkisin eelarve tasakaalu viimise vajadusest ka oma 2023.aasta Vabariigi Aastapäeva eelses kõnes Tartus, aga sellegipoolest väidetakse ikka veel siin ja seal, et ma enne valimisi ei rääkinud riigieelarvest midagi. Rääkisin küll, aga sel hetkel ei huvitanud maksudebatt kedagi. Meie maksuteemaline valimisprogramm tembeldati poliitiliste vastaste poolt pseudoteemaks. Teisalt ei olnud mul enne valimisi mingit teadmist selles osas, et kas ja kellega me üldse koalitsiooni saame moodustada. Päris aus olles enda ja teie vastu, siis mingi ajani uskusin ka seda, et riigieelarve saab korda üksnes kulusid kärpides. Peale valimisi sai üsna kiiresti selgeks, et ainult kärpimisest ei piisa ning vaja on ka makse tõsta.

2023.aasta riigikogu valimised võitis ülekaalukalt Reformierakond. Oluline osa Reformierakonna võidus oli inimeste toetusel meie lubadusele kaotada maksuküür (mille kaotamist valijad ootasid juba teist valimistsüklit järjest) ning samas ka valijate hirmul EKREIKE uuesti võimule tuleku ees. Valimiste järgselt alustasime koalitsioonikõnelusi Sotsiaaldemokraatide ja erakonnaga Eesti 200 ning kolmas minu poolt juhitud valitsus astus ametisse 17.aprillil 2023.aastal.

Selge on see, et ükski koalitsioon ei suuda kõigi koalitsiooni osapoolte lubadusi eraldivõetuna täita. Koalitsioonilepe on kompromiss ja suurima ühisosa otsimine. Reformierakonna, Eesti200 ja Sotsiaaldemokraatide koalitsiooni suurim ühisosa on Eesti iseseisvus, korras riigi rahandus ja meie majanduslik edukus. Üks oluline muudatus, mille see valitsus on ära otsustanud, on nn. maksuküüru kaotamine. See on maksureform, mille tulemusel kaob praegu kehtiv tuhandete astmetega tulumaksuvaba miinimumi süsteem. Maksuküüru kaotamine on läbi aegade üks suurim maksureform, mis madaldab tööjõu makse ja suurendab inimeste sissetulekuid. Maksuküüru kaotamine on ka üks suuremaid maksulangetusi, mis Eesti majanduses kunagi on läbi viidud. Nii IMF kui ka Eesti Pank toovad maksuküüru kaotamise välja kui ühe kõige olulisema majanduskasvu soodustava reformi 2025.aastal.

Lisaks oleme teinud ka raskeid otsuseid riigi kulude kärpimiseks (ministrite vähendamine, ministeeriumite kokkutõmbamine, eelarverevisjon, viimati negatiivne lisaeelarve 180 miljoni ulatuses) ning riigi tulude suurendamiseks (KM tõus ja automaks). Ka ma olen neid otsuseid teinud meelsasti? Kindlasti mitte. Iga inimene, eriti iga poliitik tahab inimestele meeldida ja sellised otsused ei ole kunagi olnud populaarsed. Kuid neid otsuseid on vaja Eesti jätkusuutlikuks kestmiseks ja ka meie iseseisvuse tagamiseks. Seega ma olen siiski uhke, et meie valitsus on julenud neid otsuseid teha, teades seda pahameeletormi, mis meid tabab. Siinkohal pean ütlema, et olen tänulik, et minu kõrval on nende raskete otsuste tegemisel olnud Mart Võrklaev. Ta on olnud hea rahandusminister ja ajakirjandus on olnud tema suhtes minu arvates ebaõiglaselt jõhker. Jah, me kõik teeme vigu kommunikatsioonis (mõned rohkem kui teised, ma ise pole teab-mis kommunikatsioonihai J), aga sisuliselt on ta ettevalmistanud, vedanud ja kaitsnud vajalikke otsuseid. Tal on sisu, põhimõtted ja selgroog, millega just kõiki poliitikuid õnnistatud ei ole.

(Vahelepõikena teen ka väikese kommunikatsioonikommentaari. Mulle on pidevalt öeldud, et vaata Eestis edukaid poliitikuid – nad ei vasta küsimustele, vaid räägivad oma juttu. Ole nagu nemad. Anna ümmargusi vastuseid, et millestki kinni hakata ei saa. Ära tee nalja. Aga ma ei ole seda siiani ära õppinud. Minu arvates on kummaline, et ühelt poolt heidetakse poliitikutele ette, et te olete nagu robotid ilma igasugu emotsioonideta ja raiute kogu aeg oma, teisalt aga kui sa vastad küsimustele, teed vahel ka nalja ja ei püüa olla ümmargune, siis saab su iga lause eest risti lüüa).

Veel üks asi, mille see koalitsioon ära tegi, kuulub väärtusküsimuste valdkonda. Me oleme edukas läänelik riik ja me tahame kuuluda Põhjamaisesse väärtusruumi. See tähendab ka vähemuste õiguste austamist võrdsel tasemel kõigi teiste ühiskonnaliikmetega. Kuigi käib sõda ja ajad on rasked, käib elu edasi. Inimesed kohtuvad, armuvad, kolivad kokku – vahel ka lahku – ja inimesed abielluvad. Me muutsime kehtivat perekonnaseadust nii, et see võrdsustas seaduse silmis kõik inimesed. Me seadustasime abieluvõrdsuse. Jah, meie erakond ei olnud selleks esialgu valmis, kuid kuulates koalitsioonipartnerite argumente, suutsin ka enda inimesed veenda, et see on õige otsus teha ja mul on selle üle hea meel.

Uue koalitsiooni sünd tõi paraku kaasa riigikogu opositsiooni poolse lausalise obstruktsiooni. Ükski opositsiooni jäänud endine EKREIKE osapool ei tunnistanud valimistulemusi (ilmselt õpiti seda välismaistelt eeskujudelt). EKRE süüdistas e-valimisi, Isamaa süüdistas Reformierakonda ja Keskerakond süüdistas sõda oma ebaedus valimistel. Kuni 2023.aasta lõpuni oli Eesti demokraatia suures osas tasalülitatud.  Ega seda olukorda ei teinud kuidagi meeldivamaks teadmine, et Venemaa soovib meie ühiskondi igal võimalikul moel lõhestada. Üks selle elemente on eelpool mainitud energiasõda. Aga ühiskonna nõrgestamine on ka parlamentaarse riigikorra ja selle institutsioonide usaldusväärsuse õõnestamine. Me nägime ja näeme seda ka Eestis – parlamentaarse riigikorra diskrediteerimine – lõputud „protseduurilised küsimused“, sõim ja räuskamine parlamendi saalis, alternatiivsete faktide, tõdede pasundamine tegelikkuse pähe ja kaitseväe prokuratuuri, kohtute süsteemi ründamine jne.jne..  Kelle huvides see on?

Venemaa on väga hea valamaks õli tulle pisikestesse lõketesse, mis meie ühiskonnas juba olemas on, et neist saaksid suured tulekahjud ning me oleksime üksteise kõride kallal. Erakordne opositsiooni obstruktsiooni puhul oli see, et kui tavapäraselt nõutakse muudatusi konkreetsesse seadusesse, mille vastu obstruktsiooni tehakse, siis seekord nõuti seda, et koalitsioon hakkaks ellu viima opositsiooni poliitikat. Selliseid õiguseid ei ole opositsioonil mitte kunagi olnud ja selliseid õiguseid ei anna opositsioonile ka põhiseadus. Erakordne oli ka see, et kui muidu on ajakirjandus asunud alati selle vastu, kes obstruktsiooni teeb (meenutage kasvõi seda korda, kui me opositsioonis olles tegime obstruktsiooni abielureferendumile, siis seekord olin ikka hoopis mina süüdi, et opositsiooni põhiseadusvastastele nõudmistele ei allunud). Aga põhiseadus on meie riigi toimimise alustala ja seda ei tohi lihtsalt jalge alla talluda.

Tahan siinkohal tänada nii Reformierakonna fraktsiooni kui ka koalitsioonipartnerite Riigikogu fraktsiooni liikmeid. Riigikogu liikmed on pidanud obstruktsiooni tõttu tegema tööd pikkadel ööistungitel ja see pole olnud kerge. Valitsus saab teha oma tööd ainult siis, kui ta selja taga on parlamendi enamus ja see ei ole mitte lihtsalt number, vaid need on konkreetsed Riigikogu liikmed, kes koalitsioonierakondade ridades Riigikokku kuuluvad. Neid ridu on hoidnud sirgena Erkki Keldo, kes väärib eraldi tänamist. Olen kogu aeg tundnud tugevat seljatagust ja seda, et nii mu oma erakond kui ka koalitsioonipartnerite Riigikogu saadikud on tugevalt nii minu kui ka valitsuste taga. Vaatamata sellele, et on olnud väga raske. Ja ma olen selle eest lõputult tänulik.

Uues valitsuses tegin ka olulise struktuurimuudatuse koondades erinevad kliimapoliitikat puudutavad tegevused kliimaministeeriumi ning luues regionaalküsimustega tegelemiseks regionaalministeeriumi. Kolisime ka kõik ministeeriumid peale haridus-, kaitse- ja siseministeeriumi superministeeriumi majja, mis aitab hoida kokku kulusid, aga loodetavasti suurendab ka ministeeriumite ülest koostööd, mida enamus lahendamist nõudvad küsimused vajavad.

Minu kallal on palju ilgutud, et olen öelnud, et tahaksin näha oma otsuste vilju, sest raskeid otsuseid on tulnud palju teha. Paraku see nii tihti poliitikas on, et nii negatiivsed kui ka positiivsete otsuste tagajärjed jõuavad kätte alles mõne aja pärast, kui sina enam valitsuses ei ole. Mina olen pidanud tegelema riigieelarve korda tegemisega (mida möönan pole lõpuni suutnud), kuid need inimesed, kes headel aegadel reservid laiali jagasid, õitsevad populaarsetena ringi. Nii peavad ka näiteks pensionisüsteemi lõhkumise tagajärgedega tulevikus tegelema hoopis teised inimesed ja nende otsuste eest vastutajad on ammu unustatud. Üks suur muutus ja otsus, mille lõplikku elluviimist mul peaministrina ei õnnestunud näha, on eestikeelsele haridusele üleminek. Me alustasime sellega 2022.aastal, me oleme jätkanud selle eesmärgi poole püüdlemist nii seadusandluse kohandamise kui riigieelarveliste eraldiste näol ka Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 valitsuses. See on reform, mida oleks tulnud teha juba mitukümmend aastat tagasi. Ometigi ei ole seda varem tehtud. Meie tegime sellega algust ja ma loodan, et see protsess saab täielikult lõpule viidud aastaks 2030. See on Eesti jaoks üks olulisemaid julgeoleku tagatisi tulevikus ja ma olen väga uhke selle üle, et me sellele üleminekule korraliku hoo sisse andsime.

Sirvisin seda tagasivaadet kirjutades oma päevikuid ja huvitavaid seiku on veel palju. Küllap nendest kirjutan kunagi oma mälestusraamatus. Aga see kirjatükk on juba liiga pikaks veninud (kõik, kes siiani jaksasid lugeda, on tänapäeval ära teeninud auhinna J.)

Ma olen tänulik, uhke ja väga õnnelik, et olen saanud olla Eesti riigi ja rahva peaminister. Mulle on väga meeldinud inimestega kohtumised, need annavad mulle energiat. Jah, ka kohtumised Võrus J. Need on vajalikud selleks, et peaminister oleks kursis inimeste muredega ja mul on nii hea meel, et Eesti on selline mõnus väike, kus iga inimene saab otse peaministri poole kas otse või kirja teel pöörduda. Jah, ma püüdsin neid kirju ja emaile lugeda. Osadele jõudsin ka vastata, kuid paraku mitte kõigile. Neid oli nii positiivseid kui ka negatiivseid.

Kui lapsed on kohtumistel küsinud, mis mulle peaministri töö puhul kõige rohkem meeldib, siis olen vastanud, et kui sa loed kõik materjalid läbi ja kuulad inimesi enda ümber, siis võid saada väga targaks. Seetõttu olen väga tänulik kõigile riigiaparaadi, eriti Riigikantselei inimestele, kes on mulle materjale ettevalmistanud, et ma saaksin teha oma tööd võimalikult hästi. Eraldi tahan tänada peaministribüroo inimesi: Gerritit, kes oli minu kabinetiülem ja aitas siluda suhtlust koalitsioonipartneritega.

Kätlinit, kes valmistas ette infotundide materjale. See, kuidas Kätlin suutis ära arvata, mida opositsioon tegelikult teada tahab kui küsimuseks on antud „olukorrast riigis“, on imetlusväärne. Oli vist ainult 2 korda, kui ta ei arvanud ära, mida saadik tegelikult küsida tahab. Lisaks on see töö äärmise pinge all, sest infotunni küsimused saabuvad teisipäeval peale kella 12, materjal tuli kokku panna kolmapäeva hommikul 7.30ks, kui ma seda lugema hakkasin.

Ardot, kes on üks targemaid inimesi, keda ma tean. Ardol on erakordne analüütiline võimekus, oskus kiirelt raalida välja õiged uuringud, küsimused, faktid. Oskus paigutada väikesed küsimused/otsused suuremasse pilti, mis on Eesti jaoks hea või õige.

Liisi ja Brittat, kes olid minu välispoliitilised nõunikud ning kes andsid välispoliitiliselt nõu, suutsid ühest küljest pidada vastu hullumeelsele tempole, mis välispoliitiliselt me kõik need kolm aastat oleme hoidnud, kuid teisest küljest ka kaitsta välismaal minu kalendrit nii, et teeksime ainult olulisi asju.

Marist ja Elisabethi, kes on aidanud kommunikatsiooni ja eriti sotsiaalmeediaga. Poliitikud peavad olema seal, kus on rahvas ja rahvas on sotsiaalmeedias. Seetõttu peab poliitiku tegemisi seal ka kajastama. Mul on põhimõte, et alati kui sa teed midagi, ei tee sa midagi muud. Ehk siis kui ma ise tegelen enda sotsiaalmeediaga, siis ei jõua ma lugeda materjale ega valmistada ette otsuseid/debatte/kõnesid ja see ei ole minu arvates mõistlik peaministri ajakasutus.

Ma tänan väga kõiki koalitsioonipartnereid, kellega mul on au olnud koos töötada: keskerakonda, Isamaad, sotsiaaldemokraate ja Eesti200. Kõigil on olnud omad tugevused ja nõrkused, kõigiga on olnud nii arusaamatusi kui ka õnnestumisi, kuid kõik on soovinud Eestit edasi viia ja on olnud Eesti eest väljas.

Olen tänulik kõigile ministritele, kes minu valitsustes on töötanud. Olen püüdnud valitsusse tuua rohkem soolist tasakaalu, sest naistel ja meestel on erinevad elukogemused ning võrdselt mõlemat poolt kuulates saab teha tasakaalustatumaid otsuseid. Olen nautinud neid arutelusid ja vaidlusi ning seda, kuidas ministrid kaitsevad enda teemasid ja on valdkonnast läbi närinud. Kõigiga oleme saanud hästi läbi ja oluline on olnud ka huumor.

Ma tahan lõpetuseks tänada kõiki eestimaalasi, kes te olete erakordselt tublid kõigist meid tabanud kriisidest läbi tulekul. Koos saame me üle ka kõige suurematest muredest, me ei alistu, me ei anna alla. Mitte kunagi.

Ma soovin kõike kõige paremat järgmistele Eesti peaministritele ja valitsustele. Ka nüüd, kus ma peaministri ameti maha panen, jään ma ikka ja igavesti oma südames kandma seda vannet, mille andsin peaministriks saades: „Asudes täitma Vabariigi Valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele.“ Püüdsin teha selles ametis iga päev oma parima. Kas see oli ka piisav, eks seda ütlevad teised ja näitab aeg.