Tervislikud eluviisid vajavad rohkem tähelepanu

märts 31, 2012, autor Kaja

22. märtsi Maalehes käis doktor Toomsoo välja idee, et ebatervislike eluviisidega inimesed peaksid ka rohkem makse maksma, sest nad on ühiskonnale suuremaks koormaks. Olen lugenud vastukajasid, mis kõik on olnud idee suhtes äärmiselt negatiivsed. Minu arvates põhjendamatult.

Ravikindlustus on samuti kindlustus nagu nimigi ütleb. Kindlustusmakse arvutamisel võtab kindlustusandja aga üldiselt arvesse kindlustatava objektiga seotud riske. Kui oled põhjustanud liiklusõnnetusi, siis on sinu liikluskindlustusmakse suurem, kui korralikult liikleval autojuhil. Miks siis tervisega ei võiks samuti olla? Kui sa oma tervist teadlikult rikud – pruukides ülemääraselt alkoholi, suitsetades, üle süües või vähe liikudes, siis on selge, et varem või hiljem tuleb kellelgi kanda sinu tervise taastamisega seotud täiendavaid kulusid. Jah, on olemas juba tubaka- ja alkoholiaktsiis, aga ebatervislikest toitumis- ja liikumisharjumustest tulenev koorem ei ole kuidagi maksustatud, kuigi tagajärjed on inimesele ja ühiskonnale samaväärsed.

Ma ei räägi täiendavast maksustamisest, küll aga väidan, et tuleks kaaluda ravikindlustusmakse suuremat sidumist konkreetse inimesega. Loomulikult on haiguseid ja seisundeid, mille tekkimises inimene ise süüdi ei ole, aga on väga palju tervislikke seisundeid, mida oleks saanud paremate eluviisidega ära hoida. Seetõttu surve avaldamine halbade harjumuste muutmiseks on kõikide huvides. Muutmiseks on vaja tugevat stiimulit ja mis seal salata – rahakoti sisu on paraku hea motivaator. Lõppresultaadina võidaks paremuse poole muutunud eluviisidest nii ühiskond kui eelkõige inimene ise. Kuidas ravikindlustuse isikustamist täpsemalt teha ja kui kaugele sellega minna, on juba arutelude teema.

Tegeleda tuleks ka teise poolega ehk tervisekahjude ennetamisega. Ei lasku praegu tubaka- ja alkoholipoliitikasse, vaid räägin ühest mõttest seoses kolmanda suure terviseriski – ülekaalulisuse – ennetamisega.

Terviseharjumused maast madalast

Suvel sattusin käima Rootsis lastele mõeldud Pipimaal. Ma ei näinud seal mitte ühtegi ülekaalulist last. Sportlikust huvist hakkasin paksukesi tahtlikult otsima. Ikka ei jäänud ühtegi silma. Uurisin, et kuidas nii ja selgus, et Rootsis on ühiskondlik kokkulepe laste toitumis- ja liikumisharjumuste kujundamise osas. See rajaneb kolmele sambale:

Esiteks, nn „taldrikureegli“ õpetamine ja sellest kinni pidamine juba maast madalast. Lastele lasteaias ja kodudes õpetatakse, et erinevad salatid või aurutatud-hautatud-keedetud köögiviljad peaksid moodustama koguseliselt pool taldrikust; põhitoit, nagu kala, kana või liha peab moodustama veerandi ja lisand, näiteks riis, kartul, makaronid, tatar jms ülejäänud veerandi (allikas: http://www.toitumine.ee/taldrikureegel-2/). Ühes söögikohas tekkis võimalus selle reegli järgimist testida, sest seal oli lastele nn rootsi laud. Natuke aega seal kõrval seistes sain jälgida, mida lapsed endale taldrikule tõstavad, kui nad saavad ise oma taldriku komplekteerida. Üllatuslikult olid need taldrikud väga tervislikud – ikka pool porgandit ja värsket kurki, veerand lihapalle ja natuke makarone. Muide, friikartuleid ei olnud üldse valikute hulgas.

Teiseks on kokkulepitud, et ainult laupäev on kommipäev. Laupäeval saavad lapsed valida endale sobivad kommid ja laupäeval neid süüakse. Muudel päevadel ei tule lastel isegi pähe komme küsida, sest kõikides kodudes olla sama reegel.

Kolmandaks propageeritakse enese liigutamist. Lasteaedades organiseeritakse pikemaid jalgsimatku juba päris pisikestele. Suurematele on ettenähtud nende eale kohased liikumisharrastused. Sportimist ja värskes õhus viibimist toetavad pargid ja jalgrattateed. Tänapäeva internetiseerinud maailmas pidavat olema vägitegu laste õue meelitamine, olen kuulnud erinevaid nippe. Üks ema näiteks rääkis, kuidas neil on kodus reegel, et lapsed peavad vähemalt kaks tundi õues olema ja enne tuppa ei tohi tulla. Alguses olla reegel olnud ühe tunni pikkune, aga siis olid lapsed lihtsalt akna taga aja täis tiksunud. Kui reegliks on 2 tundi, siis leiavad nad endale mingi mängu või tegevuse selle aja sisustamiseks. Lasteaias on ühiste õuetegevuste genereerimine ilmselt lihtsam.

Lapseeas omandatud rasvarakud pidavat olema kõige tõrksamad rasvarakud. Neid hiljem vaos hoida on tunduvalt keerulisem ja lapsena ülekaalulised peavad suurest peast tunduvalt rohkem oma kaalu jälgimiseks vaeva nägema, kui need, kes lapsena normaalkaalus olid. Kuigi tuleb tõdeda, et ülekaalulisi täiskasvanuid jäi silma ka Rootsis, usun siiski, et kui varajasest noorusest alustada harjumuste kujundamist, siis on tõenäosus, et sa ka täiskasvanuks saades tervislikult jätkad, suurem.

Ma ei tea, kuidas rootslased eelmainitud punktides ühiskondliku kokkuleppe saavutasid ja kaua see aega võttis, aga arvestades asjaolu, et ülekaal on saamas suuremaks probleemiks ka meil, siis väärib sellise kokkuleppe mõte minu arvates kaalumist, et meie uus põlvkond oleks tervem.

  1. Rootsi muljeid täiendades:
    Rootsi koolides on vahetunnid suures osas õues. Aina populaarsemaks on muutumas lasteaiad kus ollaksegi kogu aeg õues, sh. süüakse, õpitakse ja seda sõltumata ilmast ja aastaajast. Statistika näitavat, et õue-lasteaedade lapsed on tervemad.

    Lördags godis (ehk ainult laupäeval kommi söömine) on päris huvitav komme. Ega vist väga rangelt sellest paljudel juhtudel ei suudeta kinni pidada, aga enam-vähem siiski.

    Ja täiskasvanud teevad siis kogu aeg snus-i, mis ei paista välja suitsetamisena, aga hoiab ilmselt figuuri veidi kõhnemana. Iseasi muidugi, et kuidas see muus osas tervisele mõjub.

  2. Eesti kehtivat tervishoiu korraldust ei ole põhjust nimetada kindlustuseks vaid kohustuslikuks kollektiivse teenuse finantseerimiseks. Kindlustusest ei saa rääkida väikeste ja enamasti ette teada kulutuste puhul (erinevad testid, ravimite soodustused jne), mille finantseerimine läbi “kindlustuse” ajaks teenuse absurdselt kalliks (keegi ei kindlusta auto aknapuhastajaid, rehve, regulaarset hooldust). Teine põhjus miks praegust korraldust ei saa kindlustuseks nimetada on olukord, kus inimeste tervisekäitumine ei avalda mingit mõju nende kindlustusmakstele vaid see on seotud ainult sinu palgaga nagu ka ise kenasti liikluskindlustusega illustreerisid.

    Mis puutub aga ravikindlustamise isikustamist ja kui kaugele sellega minna, siis selle arutelu jaoks puudub Eestis huvi ka spetsialistide seas. Praxis ja WHO produtseerivad järjekindlalt väga ühekülgset juttu tervishoiu korralduse organiseerimisest, kus tsentraliseeritud riiklikule süsteemile alternatiive pakkuda ei soovita…kuid see on pikem jutt, mille võib huvi korral leida siit:

    http://www.vabalog.ee/2010/04/05/eesti-tervisesusteemi-jatkusuutlikkuse-uuringust-sissejuhatuseks/

  3. Rõõm näha, et tervislikust eluviisist ka Eestis blogitakse. Kahjuks leian ma selliseid blogisid/postitusi harva.

    Seoses Rootsiga tasub kindlasi mainida ka seda revolutsiooni, mida Rootsi praegu toitumise osas kogeb. Nimelt on hakatud seal palju rohkem hindama naturaalsete rasvade osatähtsust ning vähendama süsivesikurikkaid toiduaineid, mida peetakse enamiku arvates väga tervislikuks (eib, pasta jms). Vahepeal muutus või ostmine kohe nii populaarseks, et poodides tekkis selle defitsiit.

    Kõik sai alguse sellest, et Dr Annika Dahlqvist hakkas oma patsientidele soovitama madalama süsivesikusisaldusega toitumist tänu millele nad edukalt kaalus alla võtsid. Selline toitumine muutus populaarsemaks ja see tekitas paljude seas pahameelt, kuna arvati, et soovitus ülekaalulistel rohkem rasva süüa oli halb. Aga tundub, et nüüd on vaikselt rootslaste seas selline toitumine rohkem poolehoidu leidnud.

    Kui selline materjal rohkem huvi pakub, siis sellest on üleval üks inglisekeelne presentatsioon: http://www.youtube.com/watch?v=FSeSTq-N4U4

  4. Haigekassa peaks siis võtma tööle tuhandeid nuhke salasuitsetajate ning oma hommikusörgi kohta valetajate vahele võtmiseks. Samas, kaks kõige suuremat terviseriski on vanadus ja vaesus ning neid on ka kõige lihtsam tõendada ja praktiliselt võimatu varjata.

    Sotsiaalmaks võiks olla ka seotud maksjaga. Sedaviisi, et ebatervislike eluviisidega isik maksab vähem, kuna kauaks temast pensionisaajat ei ole.

  5. Kommentaariks Norra kogemus – muidugi toetatakse ka siin yhiskonnas tervislikke eluviise – lapsed on palju våljas, kåivad matkadel ning enamus vabaajategevusi on seotud siiski vårskes øhus olemisega. Lisaks kommipåev laupåeval ja kala kui yks peamiseid komponente søøgilaual. Kuid køik pole nii roosiline. Ka siin hakkab passiivne eluviis ning råmpstoit enam ja enam vøimu vøtma. Norra populaarsein toit on Grandiosa pitsa ning eelmisel suvel Kristiansandis loomaaias kåies polnud vøimalik osta muud toitu lapsele kui viiner, friikartul ning koka koola. Ja just hiljuti oli uudis statistika tulemustest, kus 80 aastane penrionår liigub rohkem kui 15 aastane teenager, kes enamuses istub arvutis. Eestis, leian, tuleks muuta suhtumist elustiili ning toitumisse. Ønneks on siiski såilinud veel meil vøimalus osta farmeritelt puhast toitu ning paljud perenaised teevad suviti palju purkidesse talveks. Norras, ja julgen eeldada, et Skandinaavias yldse, sellist kommet enam pole.

  6. Ise juba üheksandat aastat Rootsis elades, neist viimased 6 koos lastega võin öelda, et nii täpselt ongi nagu Kaja kirjeldab. Samas ajab teinekord närvi see, et rootsi lapsed ei suuda neist kehtestatud raamidest üldse väljuda. Ja et laupäeval süüakse komme meeletus koguses ja need kommid pole mitte shokolaadist vaid on hoopis kummikommid. Aga mulle meeldivad kindlad söögiajad, mis kehtivad kõigile. Kella kuue ajal on eeslinna tänavad tühjad, sest kõik söövad õhtust. Ja on selgemast selgem, et 15-16 on vahepala aeg.

  7. Kahjuks alles nüüd avastasin selle artikli, seega kommentaar ilmselt jääb iseendale. Küll aga, kui rääkida solidaarse ravi-“kindlustuse” differentseerimisest, siis see läheks koheselt kalevi alla. Keskmisest suurema sissetulekuga inimene, kes on väga tervislike eluviisidega ei ole kindlasti nõus maksma sellisel juhul rohkem, kui madalapalgaline, kes suitsetab ja joob. Õigustatult – ta käib kindlasti vähem arsti juures ja tarbib vähem teenust. Liikluskindlustuses on see loogiline – mida võimsam auto, mida rohkem rikkumisi ja avariisid, seda rohkem maksad. Elukindlustusega samuti. Aga need kumbki ei ole solidaarsusmeetodil toimivad maksud.
    Ma olen ammu teatud ringkondades rääkinud ameerikalikust mudelist, kus inimene valib ise mitu sõrme ja milliste juhtude vastu ta ennast vabatahtlikult kindlustab, sellest tulenevalt saab ta siis vastavalt ka kaks, kolm või viis korda aastas käia arsti juures oma hädasid kurtmas. Raha saab isiklikust kassast otsa – kahju, aga nägemist. Paraku see ei saaks Euroopas ilmselt kunagi toimima tänu traditsioonidele. Ilmselt ei jõua minu silmad ka ära näha seda, kus tekib hübriidsüsteem – teatud mõistliku piirini on ravikindlustus seotud sissetulekuga (solidaarselt protsent teatud sissetulekuni) ja edasi võib võtta omal riisikol juurde lisavõimalusi kiirema reageerimisaja või parema teenenduse näol (mida praegu – tõsi – saab ühekordselt makstes).

    • Eks Ameerika on hädas oma mudeliga, kuigi mõneti teistmoodi kui Euroopa. Aga minu arvates võiks ka ravikindlustust muuta tunduvalt rohkem isikuga seotuks. Jah, teatud ulatuses (näiteks raskete ravijuhtude osas) peame kõik olema solidaarsed ja katma kulusid, aga teatud osa võiks siiski rohkem inimesega olla seotud. Siis tekiks ka tervishoiuteenuseosutajate vahel tegelik konkurents. Muide, tervishoiuteenuste korralduse seadus sätestab iseenesest täiesti õige põhimõtte: isik valib litsentseeritud tegijate hulgast tervishoiuteenuseosutaja ja haigekassa hüvitab tema eest tehtud kulutused, kui need olid meditsiinilistel näidustustel tehtud ja isik on ravikindlustatud (või temaga võrdustatud). Mingil segasel kombel on sinna vahele tulnud aga Haigekassa leping, mille tagajärjel tervishoiuteenuse osutaja valib hoopis haigekassa ja patsiendid lähevad sinna, kus nad saavad riigi poolt hüvitatavat teenust. Mis ei pruugi olla kõige parem teenus. Teine teema, mis sellega seondub on isikute informeerimine nende jaoks tehtud kulutustest. Infotehnoloogia ajastul ei tohiks see olla liiga keeruline, samas annaks inimestele selgemat aimu, et sellist asja nagu tasuta arstiabi ei ole olemas, lihtsalt riik (ehk kõik maksumaksjad) maksab selle eest.

  8. Tervislikele eluviisidele aitaks näiteks see kaasa kui kaotada erisoodustusmaks sellele kui ettevõtjad üritavad töötajate tervist hinnata kompenseerides spordiklubide / treeningute kuukaardid. Sellest oli ka viimases ETV saates “Kapital” juttu.
    http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=146082
    Erisoodustusmaks teeb ettevõtjatele töötaja tervislikesse eluviisidesse panustamise oluliselt kallimaks…

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad