Ettevõtlikkusega tulevaste hinnatõusude vastu

dets. 15, 2010, autor Kaja

Kui kaupade ja teenuste hinnad tõusevad, on see järjest suurem probleem. Ühed kutsuvad üles boikoteerima ettevõtteid, kes hindu tõstavad, teised tahaksid sisse viia totaalsed hinnakontrollimehhanismid. Omamoodi on mõlemal poolel õigus, kuid see on juba tagajärgede võitlemine. Tuleks minna asja sisu juurde.

Hinnad tõusevad reeglina kolmel põhjusel: Kui tõusevad toote tootmiseks vajalikud sisendid ehk materjali hinnad, millest toode valmistatud on või mis on teenuse osutamiseks vajalikud. Kui tootjate vahel on sõlmitud kartellikokkulepe, et hindu tõsta või kui turguvalitsev ettevõtja tõstab hindu oma äranägemise järgi.

Puutudes konkurentsiõiguslike küsimustega igapäevaselt kokku, näen, et kõigi eelpool toodud põhjuste taga on suures osas see, et ettevõtlus ja ettevõtlikkus ei ole Eestis au sees.

Tõusevad sisendite hinnad
Kui tõusevad tootmiseks vajalikud sisendite hinnad, siis loogiline reaktsioon hindade tõusu taluvuspiiri ületamisele on uute lahenduste otsimine. See võib seisneda nii võimaluses alustada konkureerivate madalama hinnaga toodete maaletoomist. Või veelgi parem – innovaatiliste lahenduste loomises, et pakkuda parema hinna ja kvaliteediga toodet, mis seda kaupa asendaks, mille hind nii drastiliselt tõusmas on. Tavapärases konkurentsisituatsioonis näeksid ettevõtjad mingi toote hinnatõusus pigem võimalust tulla turule uue ja parema tootega. Ja mõelda ka laiemalt nähes maailmaturuhindade tõusus võimalust oma innovaatiliste lahenduste või toodetega konkurentsi pakkuda ka väljaspool Eestit toimivatele ettevõtetele.

Kartellid
Kartellid osutuvad reeglina võimalikuks siis, kui turul on vähe konkurente. Mida vähem on mingi toote või teenuse pakkujaid, seda suurem on võimalus, et ettevõtjad saavad oma tegevust kooskõlastada selliselt, et hinnad tõuseksid ühtlaselt ja tarbijal ei oleks valikuvariante. Kui on tegemist tavapärase konkurentsisituatsiooniga, siis kui mõni tootja või tootjate grupp tõstab hinda, leiab mõni teine selles võimaluse kliente võita ja pakkuda tooteid madalama hinnaga. Kui aga turul on sõlmitud konkurentsikahjustav kokkulepe, siis ei pea ettevõtjad konkurentsiriske võtma ja ei pea kartma, et tarbija konkurendi juurde liigub, sest teab, et konkurent tõstab ju ka hinda ja tarbijal ei ole kuhugi mujale liikuda. Mida vähem on turul ettevõtjaid, seda suurem on tõenäosus, et nad kartellist kinni peavad ja keegi seda Konkurentsiametile üles ei anna.

Turuvalitsejad
Teatud valdkondades on loomulikud monopolid möödapääsmatud. Eelkõige valdkondades, kus seni ei ole midagi paremat välja mõeldud nagu veevõrk, elektrivõrk või muud sarnased taristud, mida pole võimalik või majanduslikult otstarbekas teistel ettevõtjatel dubleerida. Selliste monopolide hinnatõusude vajalikkust ja vastavust tegelikele kuludele ning kontrollib Konkurentsiamet. Kindlasti on hinnakontrollid siin vajalikud, kuid samas peab vaatama, et ettevõtja kestlikkuse ja tarbijate huvide vahel valitseks tasakaal.

Lisaks on terve rida valdkondi, kus on kunstlikult loodud turutõkked seaduste või regulatsioonide näol. Näiteks jäätmete vallas – tarbijate võimalus valida endale teenuseosutajat või ka jäätmevaldaja võimalus valida jäätmeladestuskohta, on regulatsioonidega kitsendatud või siis käsimüügiravimite piirangud. Sellistes valdkondades on ajalooliselt konkurentsi piiratud ja turuvalitsejate teke on seetõttu paratamatu. Tuleks küsida, kas mõned sellised regulatsioonid ei ole mitte ajale jalgu jäänud ja tuleks ümber vaadata? Teatud valdkondades võib piirangute kehtestamine olla tarbijate huvides, kuid piisavaks põhjenduseks ei saa lugeda fakti, et see on alati nii toiminud. Sel juhul tuleks kaaluda regulatsioonide muutmist, et need võimaldaksid vabamat konkurentsi, millest tarbijad kokkuvõttes võidavad.

Hoopis teine teema on turuvalitsemine valdkondade puhul, kus erilisi turutõkkeid ei esine. Kui üks ettevõtja on kasvatanud turuosa, siis tavapärases konkurentsisituatsioonis leiduks ridamisi ettevõtjaid, kes tema mudelit tahavad jäljendada, aga tunduvalt odavamalt või pakkudes mingit muud lisaväärtust. Seega esialgse turuvalitseja turuosa väheneks väikeste tegijate arvelt. Kui aga ettevõtlus pole au sees, siis ongi võimalik tugevate turuvalitsejate teke valdkondades, kus konkurentsi pakkuda oleks suhteliselt lihtne.

Need on vähese ettevõtlikkuse tagajärjed, mida aga saaks teha, et inimeste ettevõtlikkust suurendada?

Esiteks, peaks muutma valitsevat suhtumist, justkui ettevõtja oleks vereimeja ja alati ainult oma kasu peal väljas. Loomulikult on ettevõtluse eesmärk teenida kasumit, kuid asuda seisukohale, et ettevõtjad mitte millestki muust ei hooli, on väär, sest vastutustundetu kasumiahnuse korral tuleb arvestada nii klientide kaotuse kui ka kaaskodanike halvakspanuga. Kui keegi on leidnud mingi uue lahenduse, kuidas kulusid minimeerides teenida või leiutanud uue toote, mis inimeste vajadusi katab, siis peaksime selliste ettevõtjate üle olema uhked, mitte kadetsema, et kellelgi läheb hästi. Siis on lootust, et ettevõtja soovib oma kasu ühiskonnaga jagada investeerides ka edasi Eestisse. Tuleb silmas pidada, et ettevõtjad on need, kes töökohti loovad, mille pealt makse makstakse ning mis omakorda võimaldab sotsiaalseid garantiisid neile, kes ise endaga hakkama ei saa.

Teiselt poolt tuleks muuta ka suhtumist, justkui oleks ettevõtlusega mõistlik tegeleda vaid juhul, kui see tõotab suuri kasumeid ja kui sul säravat ideed ei ole, siis polegi mõtet vaeva näha. Seda, kas tegemist on tulevikuäriga ei oska ka kõige suuremad visionäärid alguses ette näha. Aga kui ei proovi, siis ei saagi teada. Äriühingute asutamine on juba praegu tehtud võimalikult lihtsaks, alates 1. jaanuarist saab osaühinguid asutada ka ilma sissemaksuta. Lihtsamaks tuleks muuta ka muud ettevõtlusega seotud bürokraatiat nagu näiteks kaubamärkide registreerimine ja raamatupidamisega seotud aruandlus.

Kolmandaks, peaks ettevõtlikkust õpetatama juba maast madalast. Juba põhihariduse tasandil tuleks lastele õpetada rakenduslikku kirjaoskust (asjaajamist ja ettevõtlust). Õppetöö peaks olema pikitud ka reaalsete näidete ja praktiliste võimaluste näitamisega, sest kuiva teooria päheajamisel on vähe kasu, kui see peas mõtteid liikuma ei pane ja loovust ei arenda.

Seega mida ettevõtlikumad on meie inimesed, seda paremini suudame toime tulla hinnatõusudega ja ses osas midagi ette võtta, mitte oodata, et riik või keegi kolmas isik konkurentsiolukorda parandaks.

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad