Sotsiaalmeedia kasust (nais)poliitikutele

Ma usun, et enamus meist kasutavad sotsiaalmeediat. Kes piilub sotsiaalmeediat esimese asjana, kui ärkab, kes siis, kui tööle läheb, aga suuremal või vähemal määral kiikavad seda kõik. Palju on kirjutatud sellest, kuidas sotsiaalmeedia kasutamine meie tähelepanu ja keskendumist häirib, aga kas sotsiaalmeediast on ka mingit kasu?

Euroopa Parlamendis tutvustati hiljuti huvitavat uuringut naissoost poliitikute sotsiaalmeedia kasutusest, millest teen allapool mõned tähelepanekud.

Oktoobris tutvustati Euroopa Parlamendis Harvardi Ülikooli koostatud uuringut naispoliitikute käitumisest sotsiaalmeedias.

Oktoobris tutvustati Euroopa Parlamendis Harvardi Ülikooli koostatud uuringut naispoliitikute käitumisest sotsiaalmeedias.

Üle 85% naispoliitikutest kasutab sotsiaalmeediat. Minu jaoks oli üllatav, et see ei ole 100%, sest inimesed on sotsiaalmeedias ja seal tuleb olla ka poliitikutel. Arusaadavalt on kasutamise intensiivsus kõrgem kampaaniate ajal, aga minu arvates ei tohiks blogisid ja muid sotsiaalmeediakanaleid valimiste vahelisel ajal unarusse jätta. Mäletan omast kogemusest, et pisut kummaline on vaadata blogi, mille viimane sisse kanne pärineb kolme aasta tagusest ajast, mis oli vahetult enne valimisi. Siis jääb tõepoolest mulje, et sotsiaalmeediat kasutatakse vaid häälte püüdmiseks. Valijad aga sellist petukaupa ei armasta.

Sotsiaalmeedia toimib teatud mõttes võrdsustajana naissoost poliitikutele, kes oleksid muidu sageli ebasoodsamas olukorras, sest neid ei asetata erakondlikes nimekirjades kõrgele ega tehta sellises mahus kampaaniat. On ju turundusest tuntud tõde, et sul võib olla hea toode, aga kui keegi sellest midagi ei tea, siis keegi seda toodet ka ei osta. Sama analoogia kehtib poliitikute puhul. Sotsiaalmeedia on aga odav ja kõigile ligipääsetav.

Opositsioonipoliitikud või väiksemate erakondade esindajad on sotsiaalmeedias reeglina aktiivsemad kui koalitsioonipoliitikud. See on samuti äärmiselt loogiline, sest valitsusel on juhtlõngad ja seetõttu on meedia huvi koalitsioonipoliitikute suhtes suurem. Opositsioonipoliitikud peavad pildile pääsemiseks rohkem pingutama ja selleks on sotsiaalmeedia hea platvorm.

Sotsiaalmeedias on mainitud uuringu kohaselt naispoliitikute jälgijateks enamasti nende valijad, kes nende tegevust toetavad ja nende enda meeskonna liikmed. Mul endal tekkis selles osas küsimus ja ma ei tea, kas see on iseloomulik ainult Eestile. Facebookis on sõprade limiit 5000 sõpra, keda saad lisada. Mul on limiit täis ja ootenimekirjas omakorda 900 inimest, seetõttu on korduvalt soovitatud teha poliitiku lehekülg. Võib-olla ma eksin, aga mul on tunne, et inimesed tahaksid hea meelega olla sinu sõbrad ja jälgida sinu tegemisi, aga nad ei taha poliitikut “laikida”, et infot saada. Poliitiku enda lehekülg võib töötada siis, kui isiklikku Facebooki profiili ei ole. Twitteriga ja muude platvormidega, kus saab inimesi lihtsalt jälgida, pole see probleem.

Facebook on ülekaalukalt kõige populaarsem platvorm – 90% naispoliitikutest, kes on sotsiaalmeedias aktiivsed, kasutavad peamiselt Facebooki. Leiti, et see toimib nii oma valijate hoidjana ja kui ka annab võimaluse uutele valijatele oma seisukohti avada.

Pole üllatav, et vanuseti on sotsiaalmeedia kasutamine väga erinev – noored ehk alla 50-aastased kasutavad sotsiaalmeediat palju rohkem. Samuti on noored selle kasutamises teadlikumad, haldavad seda paremini ja arvavad ka, et sotsiaalmeedial on väga suur võim. Räägitakse ju, et just tänu sotsiaalmeediale võitis Trump USA presidendivalimised.

Huvitav tähelepanek oli see, et naispoliitikud, kes tunnevad, et neid koheldakse oma erakonnas kõigiga võrdselt, on sotsiaalmeedias palju aktiivsemad kui need, kes arvavad, et neid koheldakse ebavõrdselt (aktiivsuse erinevus 35%). Kui selle numbri sisse vaadata, siis on see väga loogiline. Kui sa tunned ebamugavalt reaalses elus teistsugust arvamust avaldades, siis tunned sa end ebamugavalt ka internetikeskkonnas. Seega ei kaota sotsiaalmeedia ebavõrdsust, mille alused on analoogmaailmas.
Palju pole räägitud sellest, et naised kogevad sotsiaalmeedias räigeid negatiivseid rünnakuid. Tervelt 50% uuringus osalenud naispoliitikutest on pidanud tegelema läbi sotsiaalmeedia saadud solvangute või ähvardustega. Tõenäoliselt pistavad nendega rinda ka mehed, kuid naisi rünnatakse tihti isiklikumalt pinnalt. Samas on see huvitav paradoks: naised reeglina hoiduvad avaldavamast isiklikumaid lugusid, mehed aga mitte. Isiklikud lood on aga just need, mida inimesed lugeda tahavad. Teisest küljest on aga isiklikumad lood need, mis vähendavad naispoliitiku usaldusväärsust. Tasakaalu leidmine on väga keeruline. Näen isegi, et kui ma kirjutan sotsiaalmeedias mõnest isiklikumast seigast, siis seda avaldavad online-portaalid ja ajalehed, samas kirjutan iga nädal oma blogis midagi väga sisulist töö ja seadusandlike ettepanekute kohta, mis sugugi sellist lugejate ning jagajate arvu ei saavuta.

Uuringu tutvustamisel korraldati ka seminar, kus muuhulgas jagati ettepanekuid, kuidas naispoliitikud saaksid sotsiaalmeediat paremini kasutada:

1) tuleb teada oma publikut ning aru saada, milliseid platvorme nad kasutavad
2) arendada iga platvormi jaoks vajalikud oskused
3) kasutada neid platvorme interaktiivselt, st inimeste kommentaaridele tuleb vastata
4) jagada isiklikke lugusid elust
5) olla sotsiaalmeedias toimuvate muutustega kursis.

Ütlen vaid kommentaariks, et lihtne on öelda, et tea oma publikut, aga palju raskem on vastata küsimusele, kuidas? Need, kes sinu kirjutisi loevad, ei pruugi olla veel sinu valijad. Samuti soovitus arendada iga platvormi jaoks vajalikud oskused – üldise soovitusena hea küll, aga mis on need oskused, mis sul erinevate platvormide jaoks on vaja? Selge on see, et Twitteris peab oskama 140 tähemärgiga toime tulla, Instagramis peaks oskama pilte teha, aga millised on need erilised oskused, mida arendada tuleb, jäi selgusetuks.

Lõpetuseks tahaksin viidata hoopis Michael Ignatieffi raamatule Fire and Ashes – Success and Failure in Politics, kus ta rõhutab seda, et lisaks sotsiaalmeediale on valijal siiski tark poliitikuga näost näkku kohtuda. Sest kui sotsiaalmeedias võid endast maalida ilusa pildi, siis inimesega näost näkku kohtudes saad kohe aru, kas poliitikus on sisu, kas sõnad on tema enda omad või on ta vaatamata sotsiaalmeedia tuledele ja viledele tühi nagu tünn :)

Kolumn ilmus Tartu Ülikooli ajakirja 2017. aasta jaanuarinumbris

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *