Abistamisest

Inimesel pidi olema kõige raskem oma emakeeles öelda kahte lauset: “Ma armastan sind” ja “Palun aita mind”. See tuli mulle jälle meelde, kui käisin Linnateatris vaatamas etendust “Inimesed, kohad, asjad”, mis rääkis sõltuvushäiretest ja nendest ülesaamisest ning sellest, kuidas me vahel vajame teiste abi ning kui raske meil seda on endale tunnistada.

Käes on jõulukuu, kui inimesed on altimad teisi aitama. Sellega seoses näeb vähemalt Eestis kõikvõimalikke heategevuskampaaniaid rohkem kui muudel aegadel. Kuna ma Belgias televiisorit ei vaata, siis ei ole ma kursis, kas seal on kampaaniaid raha kogumiseks heategevuseks, aga tänaval selliseid plakateid ei näe. Seetõttu hakkasin mõtlema, kas Belgias aidatakse üksteist vähem või vastupidi, siin on inimestel meeles teisi aidata ja see tuleb loomulikult ning neid ei pea erinevate kampaaniatega tagant utsitama?

Inimarengu aruanne 2012/2013 ütleb, et võrreldes Kesk-Euroopa riikidega on meie inimeste osalemine teiste abistamises, annetamises ja vabatahtlikus töös madal. Vaid 40% inimestest on osutanud abi võõrale. Samas öeldakse, et liberaalsetes ühiskondades tunnevad inimesed suuremat vastutust teiste inimeste aitamise eest. Sellistes ühiskondades inimesed tunnevad, et kui neile on antud rohkem vabadusi, siis peavad nad ka rohkem vastutust võtma nõrgemate ja abivajajate eest. Miskipärast see Eestis selliselt veel ei toimi.

eesti-sotsiaalse-kapitali-naitajate-vordlus

Kui hakkasin abistamist puudututavate kultuuriliste erinevuste üle juurdlema, siis meenus mulle, et mu üks hea tuttav tegi doktoritööd alkoholi tarbimise kultuurist ja leidis, et individualistlikes Põhjamaa ühiskondades jäetakse alkoholi üle piiri tarbiv inimene üksi öeldes, et “igaüks peab oma piiri ikka ise teadma”. Samas kui lõunapoolesetes riikides võtavad ümbruskaudsed alkoholi liigtarbija üle hoolitsemise enda kätte – baarman ei vala enam uut jooki, teised vaatavad, et sõber juurde ei valaks. Seda saab laiendada ühiskondliku vastutusele tervikuna. Sara Rolando doktoritöös toetutakse Marwan Dwairy konseptsioonile, et esineb kahte tüüpi sotsiaalpoliitilist kultuurisüsteemi, kus inimesed arenevad kas indivudialistlikeks või kollektiivseteks. Selle järgi on näiteks Euroopas Põhjamaad (Soome näitel) individualistlikud, mis on paradoksaalne arvestades nn heaolumudeleid, mis rõhuvad just kollektiivsusele. Individualistlikke kultuure iseloomustab iseendale keskendumine ja perekonnaväärtuste vähenev tähtsus. Teine variant on lõunamaade kultuurid (Itaalia näitel), kus kollektiivne vastutus ja pere on kesksel kohal.

Stefan Einhorm kirjutab raamatus “Kunst olla hea” sellest, kuidas hea toob endaga kaasa head ja kuidas hea olla ei olegi alati nii lihtne. Ta viitab seal uuringule, mille kohaselt küsiti inimeste käest, et mis arvate, kui teil on abi vaja, siis kas teised inimesed aitavad teid. Selliste ametite esindajad, kes pidevalt teisi aitasid (näiteks arstid) olid kindlad, et kui neil vaja, siis teised aitavad neid, sest nemad olid nii paljusid inimesi varem aidanud. Need inimesed usuvad, et heategude tegemine tasub pikas perspektiivis ka iseendale ära.

Kui mõelda levinud ütlustele, siis Eestis tuntud on “uppuja päästmine on uppuja enda asi”, mis viitab sellele, et hättajäänud peaks ise toime tulema. Heategudele ei innusta just ka tuntud tõdemus, et “ükski heategu ei jää karistamata”. Ometi leiab Eesti vanasõnade raamatust terve rea positiivseid vanasõnu, mis heategusid soosivad. Miks pole meil levinud ütlused nagu “heategu kannab kasu”? Itaalias näiteks teatakse ütlust, et “kui sõber abi palub, siis pole homset” ja prantslased ütlevad, et ”nõu anda on hea, kuid aidata veelgi parem”.

On nende vanasõnadega, kuidas on, kuid jõulukuul võiks siiski alustada vähemalt väikeste heategudega. On tõestatud, et näiteks tudengid aitavat teist tudengit raamatukogus meelsamini siis, kui on enne kooki saanud. Piisab vaid väikestest materiaalsetest kingitustest, et me oleksime maailma suhtes sõbralikumad. Ja kui keegi abi palub, siis tasub silmas pidada, et juba abi palumine on suur eneseületus, seega tuleb seda palvet võtta eriti tõsiselt. Kui muu ei aita, siis võib mõelda sellele, et need, kes teisi aitavad, ei ole tõesnäoliselt ka ise abivajades oma mures üksi.

Kolumn ilmus Postimehe arteris 3. detsembril 2016

2 responses to “Abistamisest

  1. Kust tuleks otsida kõigi selliste käitumismustrite algpõhjusi?

    “Saab üha selgemaks, et mitte keskkonnaprobleemid, näljasurm ja vaesus ega üldine ebaõiglus ei ole tegelik probleem, vaid see tõsiasi, et inimesest saab üha enam selle maailma terror. On inimesi, kes üksteist hävitavad. Nad lõhenevad hävitavate eraldavate protsesside toimel klassideks ja rahvusteks. (…) Me oleme saanud vastastikuseks ohuks; sest meid lahutavad organiseeritud religioonid, usutunnistused ja dogmad oma rituaalidega. (…) Sõjad, sõjaks valmistumine ja aatomipommid – kõik te teate selle maailma õudust. (…)

    Miks me oleme pärast miljoneid aastaid evolutsiooni, mil me oleme kogunud tohutud teadmised ja kogemused, ikka veel needsamad? Miks me ikka veel kannatame, ikka veel vihkame üksteist, elame isiklikes illusioonides? Miks me oleme hõimus kinni, kaitseme rahvusi? Kus on selle põhjus?”

    – Pupul Jayakar. Krishnamurti. Leben und Lehre, Bauer: Freiburg im Breisgau 1988, S. 116. Tsitaadi eestindus pärineb: Vikipeedia – Vaba entsüklopeedia Jiddu Krishnamurti. Kättesaadav: https://et.wikipedia.org/wiki/Jiddu_Krishnamurti…. Vaadatud 27.12.2016

  2. Nüüdistsivilisatsioonis levib mõttevool, olgu kapitalistlikus, sotsialistilikus või ükskõik millises teises kuues, kõik, mis annab kiiret ja efektiivset kasumit, on eetiline, seaduslik ja lubatud. Lubatavust püütakse omakorda realiseerida sotsiaalsete manipulatsioonide, juriidiliste “skeemitamiste” ja seadusest nii-öelda „traktoriga“ ülesõitmise hinnaga. Selline käitumismuster hävitab tänu oma kahjulikele kõrvalmõjudele inimeste elusid ja pikemas perspektiivis tervete rahvaste eetilise ja maailmavaatelise selgroo. Meedia vahendusel teatatakse nende arengute taustal, et sotsiaalühiskonnas vohab moraalne kaos nagu Yersinia pestis (katkupakter), kuna usutakse naiivselt, et kõik see, mis annab kasumit, on õigustatud. Paraku ei ole inimene ise kõige selle nihilistliku (lad nihil ‘eimiski’) kaose keskel enam vaba, kuna ta on liigagi tihti oma elus sunnitud elama sotsiaalse olendina lakkamatus moraalses vales.

    Teisteseajs eesti soost mõtleja Einar Laigna diagnoos on olukorda hinnates järgmine: “Kõik tendentsid näitavad, et on jõutud üleüldisesse kriisi. Kriis on esmalt moraalne, elatakse vales. Kui arvame, et valede meetoditega saavutame õige eesmärgi või selleks, et maailmas tõde maksma panna, tuleb hästi palju valetada, lõpeb see krahhiga.” Kättesaadav: http://www.pealinn.ee/…/einar-laigna-ameerika-… Vaadatud 6.12.2016.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *