Eelmine nädal lugesime uudistest, et Juncker saatis kahe voliniku tehtud ettepaneku rändlustasude kaotamiseks tagasi ja tahab näha uut ettepanekut. Hea oleks siinkohal lahti seletada, millest üldse jutt ja mille üle vaieldakse.
ALDE grupi roaminguvastane aktsioon.
Alates 2007. aastast on rändlustasusid läbi erinevate muudatusettepanekute esialgsele Roaming Regulation tekstile püütud reguleerida, kuna nii mobiilside kasutamine kui ka helistamine on välismaal olnud kordades kallim kui liikmesriikides kohapeal. Võrreldes 2007. aastaga on Komisjoni hinnangute järgi rändlustasud 90% madalamad.
Alates selle aasta 30.aprillist vähendati rändlustasusid (nii kõned, SMSid kui andmeside) neli korda. Uued hinnad kujunesid järgmiselt: väljaminev kõne – kodumaine hind pluss maksimum 0.05 eur/min; sissetulev kõne – 0.0114 eur/min; SMS – kodumaine hind 0.02 eur/min ja andmeside – kodumaine hind pluss 0.05 eur/MB.
Osalesin ise Euroopa Komisjoni, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlamendi kolmepoolsetel läbirääkimistel, mille tulemusel lubati 15. juunist 2017 rändlusasud täielikult kaotada. Sellele tuginedes oli paljudele üllatuseks Komisjoni eelmisel esmaspäeval avaldatud eelnõus nn tasuta roamimise perioodi piiramine 90 päevale aastas (või 30 järjestikust päeva). Kogu vaidlus käib nn “mõistliku kasutamise poliitika” üle, mis selles paketis on algusest peale sees olnud. Kuid antud eelnõus esimest korda Komisjon siis seletas lahti, mida ta peab mõistlikuks kasutuseks.
Komisjoni uuringute järgi reisivad inimesed Euroopa Liidu sees keskmiselt 12 päeva aastas – seega annab Komisjon nn tasuta rändluse päevi palju rohkem kui keskmine eurooplane seda kasutaks. 99% protsenti Euroopa reisijatest oleks sellega kaetud. Lisaks, 90 päeva oleks miinimumnõue, mobiilioperaatorid võivad pakkuda rohkem või rändlustasud siiski täielikult kaotada. Komisjon peab pakkuma tagatisi, et tarbijad ei hakkaks uut regulatsiooni ära kasutama, vastasel juhul kannatavad mõned liikmesriigis (eriti väiksemates) võrgu kvaliteet ja investeeringud (inimesed võivad valida erinevate riikide operaatorite vahel ja nii lähevad omamaised mobiilside hinnad üles, kuna ettevõtjad püüavad kahjusid kompenseerida).
Neile, kes igapäevaselt nt töö tõttu piiri ületavad, oleksid oma reeglid (siin tõstavad pead operaatorid öeldes, et reeglid on tehtud liiga keeruliseks, et neid ka reaalsuses rakendada). Eks ole hirm, et nende jaoks tõusevad hinnad.
Mõned päevad pärast eelnõu avaldamist käskis Jean-Claude Juncker Andrus Ansipil ja Günther Oettingeril see mudel, mille kohaselt oleksid rändlustasud kaotatud vaid 90 päeval aastas, tagasi võtta ja ümber töötada. Põhjuseks enneolematu kriitikavool nii tarbijakaitseorganisatsioonidelt (kes tahavad täielikku rändlustasude kaotamist) kui ka mobiilioperaatoritelt (kelle jaoks 90 päeva on liiga palju). Samuti pälvis projekt palju pahameelt Euroopa Parlamendis. Palju tuuakse argumendina Erasmuse õpilasi, kes ei saaks välisriigis õppides siis soodsat teenust kasutada.
Rändlustasude kaotamise algatuse probleem on ka kommunikatsioonis, sest Komisjon pole piisavalt rõhutanud, et kogu rändlustasde kaotamise eelnõu on algusest peale suunatud reisil olevale eurooplasele, mitte neile, kes välisriigis elavad.
Arusaamaks, millest rändlustasud üldse tekivad, tuleb teada, et rändlustasud jagunevad jaehindadeks (mida kliendid maksavad) ja hulgihindadeks (mida nn koduvõrk maksab oma välismaa kolleegile võrgu kasutamise eest). Hinnad erinevates riikides kujunevad erinevalt – nii näiteks on lõunamaades kõrged tasud sagedusala kasutamise eest, mida operaatorid peavad maksma, samas kui põhjamaades on sagedusala riigi poolt kasutada antud väikese tasu eest.
Nüüd kui operaatoril on see kulu, siis lisab ta selle kulu jaehinnale ehk hinnale, mida klient maksab. Ja kuna mõndadesse riikidesse reisitakse rohkem (eriti suvel), siis sealt tekib see ebakõla. Ehk siis reisija operaator peab oma kliendi poolt teise operaatori võrgu kasutamise eest maksma, samas kui rändlustasudel on piirid peal, ei saa ta seda tasu oma kliendilt tagasi küsida. Siin on oluline märkida, et meil on arutluse all ka sagedusalade jagamise ühtlustamise eelnõu, mis võiks ka neid probleeme kuidagi leevendada, et sagedusalasid jaotataks ühtlasemalt (kuigi tõsi, see ei räägi midagi sellest, kuidas riigid sageduste eest raha küsivad, see on riikide suveräänne õigus).
Ehk oleks mõistlik sellele olukorrale läheneda hoopis teisiti – eeldusega, et enamus inimesi ei kasuta rändlust kurjasti. See tähendab, et ex ante regulatsiooni asemel oleks hoopis ex post sanktsioonid neile, kes seda õigust kuritarvitavad? Ehk siis selle asemel, et pidada arvestust inimeste välismaal viibitud päevade üle, reageeriks operaator sellele, kui kellegi käitumine väljub tavapärasest ja sellisel juhul operaator saaks tagasi nõuda kulud, mis ta seoses kliendi käitumisega on kandnud. Sest mistahes arvu päevi Komisjon välja käib – üks pool ütleb, et vähe ja teine pool ütleb, et palju ning keegi peab pidevalt arvestust pidama ja seeläbi ka jälgima, kes kus riigis parasjagu asub ja kui kaua. Sellise jälgimise vastu on aga Euroopas suur vastuseis. Aga ka sellise lähenemise puhul on vajalik teatud ühtlustumine nende kulude osas, mis operaatoritel erinevates riikides on, sest vastasel juhul tekivad ikkagi vahele liiga suured lõhed, mida operaatorid oma taskust maksma peavad. Aga õige ei ole ka ärimudeli rajamine rändlustasudest kasu saamisele.