Brexit: Eestil peab olema plaan B

Farage, Juncker

Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker vastab Briti Iseseisvuspartei esimees Nigel Farage’i skandaalsele kõnele. Erakorraline plenaaristung Brüsselis, 28.06.16 Source: © European Union 2016 – European Parliament

Mul on paar väga head Briti saadikust sõpra, kelle pingutusi eurokampaaniaga seoses nägin ja kes tegid väga palju tööd, et inimesi veenda. Nüüd jagavad nad neid kirju, mida inimesed neile saadavad. Ja need on südantlõhestavad (lisaks ka väga ilusas inglise keeles). “Tehke midagi! Ärge laske sellel sündida! Miks te lasete lõhkuda, mida ehitada on olnud nii keeruline?”

Euroopas võtavad asjad aega ja üleöö ei juhtu midagi. Juba teame, et suur osa inimesi on allkirjastanud petitisooni uueks referendumiks. Aga uus refendum peab toimuma siis, kui midagi olemasolevas olukorras on muuutunud. Esimene selline hetk saab tulla alles siis, kui lahkumisläbirääkimised on jõudnud mingi kokkuleppeni. Samuti teame seda, et artikkel 50 järgi peab lahkumise kokkuleppe heaks kiitma ka Euroopa Parlament. Suurbritannias on lahkumiseks muuhulgas vajalik Šotimaa parlamendi nõusolek, mis saab olema keeruline. Aga need on protsessid, mida me väga palju mõjutada ei saa.

Teisalt on kogu Brexiti kampaania ja brittide tegevus juba pikka aega halvanud Euroopa tööd. Briti saadikud ei ole saanud Euroopas midagi öelda või teha ilma, et seda nende meediasse poleks kistud ja neid selle eest tümitatud. Juba pikalt on paljusid arutelusid brittide tõttu edasi lükatud referendumijärgsele ajale.

Sellest tulenevalt on paljudel brittide diivatsemisest kõrini. Ka minu briti kolleegid, kes kampaaniat tegid, ütlesid inimestele, et teist võimalust ei tule. Out means out. Euroopas (eriti Saksamaal ja Prantsusmaal) kõlab hääli, et minge siis juba ruttu, saaks eluga edasi minna. Otsused tuleb teha kiiresti, sest isegi halvad otsused on paremad kui otsustamatus. Paljuski meenutab brittide ja Euroopa Liidu suhe nässuläinud abielu, kus üks pool esitab pidevalt nõudmisi ja kurdab, et talle ei sobi üks ja teine asi selles kooselus ja pealegi tahab vist lahutust. Kui siis teine pool pärast aastatepikkust näägutamist ütleb, et olgu, mine siis, hakkab esimene juba ukse peal uuesti kahtlema, et võib-olla siiski mitte. Mõlemad pooled on sellest kurnatud ja tahaks mingit arusaadavat lahendust, mitte seda, et samasugune olukord kestaks edasi.

Eks suur küsimus on ka see, et millest britid end siis õigupoolest välja hääletasid? Neil on nn opt-out-id ehk erandid enamus Euroopa teemades. Nii pole nad rahaliidus ega ka mitte Schengeni viisaruumis. Peamine asi, milles nad osalised on, on siseturg ehk siis inimeste, kaupade ja teenuste vaba liikumine. Paradoksaalselt on siseturust just britid ühed suurimad võitjad, arvestades, et nende suurimad kaubanduspartnerid on teised liikmesriigid. Kui piirata tahetakse Euroopa Liidu kodanike tulekut Suurbritanniasse, siis peavad britid aru saama, et siis piiratakse ka briti kodanike liikumist Euroopa Liitu, olgu see siis töötamiseks, õppimiseks või elamiseks. Kui sa tahad teisele külla mängima minna, siis pead ka oma ukse lahti tegema, et teisi külla lubada.

Ja lõpuks – kuidas Eesti peaks Brexitile lähenema? Kaotasime sõbra ja liitlase Euroopa Liidus, seda kindlasti. Kindlasti ei ole meie huvides nõrgem Euroopa Liit. Aga peame ka valmistuma ka selleks, et Euroopa Liit lagunebki. Ja siis ei tohiks meil olla olukorda, et Eestil pole plaan B-d. Juba kuuleme, et Euroopa Liidu asutajariigid (kuhu Eesti ei kuulu) peavad eraldi nõu. Samuti kohtuvad omavahel Euroopa Liidu suurimad riigid (kuhu samuti Eesti ei kuulu). Kuivõrd Eesti poliitika on olnud see, et me ei oleks kunagi enam üksi, siis millega me tagame, et me selles pöörises üksi ei jääks?

Minu arvates peaksime oluliselt tugevdama oma sidemeid Põhjamaadega (Soome, Rootsi, Norra, Taani, aga ka Läti ja Leedu), sest ka see võtab aega. Euroopa Parlamendis tegutsedes olen nii mitmete teemade puhul näinud, et meil on nendega sarnane suhtumine, samuti oleme nii mõneski küsimuses just Põhjamaadega muust Euroopast ees, olgu see siis tehnoloogiline areng, uunedusmeelsus, või teadus- ja hariduskorraldus. Ka kultuuriliselt oleme Põhjamaadega lähedased, kuigi Põhjamaad meid seni veel omaks ei pea. Peame töötama selle nimel, et me sellesse piirkonda ja Põhjamaade liitu kuuluksime ja et sellest saaks omamoodi innovaatiline ja ettevõtjasõbralik regioon, kus toimuks inimeste, kaupade ja teenuste vaba liikumine ning mis meelitab investeeringuid ja töökohti isegi siis, kui kogu Euroopa Liit laguneb. Meid ei arvata sinna seltskonda automaatselt, peame vaeva nägema, et oma koht seal välja teenida. See võtab aega isegi rohkem, kui olemasolevate süsteemide lõhkumine. Aga see on vajalik selleks, et püüda kaitsta põhimõtet, et mitte kunagi enam üksi.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *