Üleeuroopaline maksuplatvorm?

Vaatamata Brexitile proovime eluga Euroopas edasi minna ja tegeleda väikesemate asjadega, mis võiksid aidata ettevõtjatel Euroopas oma tegevust laiendada. Täna hommikul korraldasin koos Euroopa Internetifoorumiga huvitava diskussiooni maksudest digitaalses majanduses.

digimajandus

Minu ja Euroopa Internetifoorumi korraldatud debatt digimajanduse maksustamisest.

Kui me räägime põhjustest, miks ettevõtted ei taha internetis oma teenuseid osutada või kaupu teiste liikmesriikide kodanikele müüa, siis väga tihti tuuakse esimese põhjusena käibemaksu deklareerimine, arvestamine ja maksmine. See on lihtsalt liiga keeruline, sest reeglid erinevates liikmesriikides on erinevad – ühes liikmesriigis peab sul käibemaksu kohuslaseks saamiseks olema pangakonto, teises pead kõik deklaratsioonid tegema selle riigi keeles, mida sa ei valda. Vähe on inglise keelset informatsiooni selle kohta, mida sa üldse tegema pead, et seaduskuulekas olla.

Teiseks suureks teemaks, mis digitaalse majanduse maksustamisega seondub, on koht, kus ettevõte oma tulumaksu maksma peaks. Kui firma on registreeritud väljaspool Euroopat või mõnes teises liikmesriigis, ometi teenib ta tulu selle tõttu, et teise liikmesriigi kodanikud tema teenuseid kasutavad, siis tundub ebaõiglane, et saadud tulust see ettevõte midagi maksudena tagasi ei anna. Kuidas aga määratleda seda, kus ikkagi väärtus on loodud? Kas selle kindlakstegemine nõuab inimeste jälitamist ja bürokraatiamasina läbimist või oleks seda ka kuidagi lihtsamalt võimalik teha?

Kolmas teema seondub eelkõige jagamismajandusega. Nimelt on üks peamisi vastuargumente jagamismajanduse lubamisele see, et “nad ju ei maksa makse”. Kui kõik on digitaalne, siis peaks olema suhteliselt lihtne selle pealt ka maksud välja arvutada.

Seminaril olid esindatud kolm erinevat vaadet nendele küsimustele: väikeettevõtja, kahe start-upi omanik ja asutaja Lars Andersen, kes tõi näiteid oma tegevusest seoses ettevõttega, mis teeb silte laste riietele, et need ära ei kaoks (eraldi asi on minu arvates see, kui need sildid oleksid ka masinloetavad nii, et robot otsib kadunud asjade hulgast kohe õige sildiga asjad üles, aga see on ilmselt teise seminari teema). Ta tõi näiteks, et tal oli eelmisel aastal viis müüki Eestisse, mille pealt ta oleks pidanud maksma 17 eurot käibemaksu. Lisaks sellele veel samalaadsed tehingud teistesse liikmesriikidesse. Ühest küljest ta tahab olla seaduskuulekas, kuid teisest küljest selle 17 euro deklareerimine ja maksmine oleks olnud liiga keeruline, mistõttu ta jättis selle tegemata. Ta ütles, et tal oleks kõige mugavam, kui saaks oma koduriigis teha ühe deklaratsiooni, kus näitaks ära kõik tehingud erinevates riikides ja maksaks oma maksuametile, kes siis arveldab nende riikidega.

Suuri ettevõtteid esindas suur Hispaania telekommunikatsioonifirma Telefonica maksuosakonna juht Jerónimo Payan, kes rääkis muidugi palju nn võrdsetest tingimustest ja tegi etteheiteid n-ö uute tulijate suunal, et need ei allu reeglitele ega maksa makse. Ta tõi näiteks Netflixi. Kui Telefonica pakub nende teenust paketi raames oma klientidele, siis arvestab selle pealt käibemaksu, aga kui nad võtavad seda otse, siis mingit maksu kuhugi ei maksta. See toob meid jälle tagasi selle väärtuse tekkimise koha maksustamise debati juurde. Publikust tuli minu arvates väga kohane küsimus: tavaliselt on just suured need, kes kasutavad maksude optimeerimise süsteeme ja oma läbirääkimiste jõudu, mis võimaldavad erinevates riikides soodsamaid tingimusi välja kaubelda. Telefonica väitis, et nemad midagi sellist ei tee, kuid praktikas kipub vist tõesti nii olema, et suured firmad maksudega rohkem mängivad kui väiksed. Väikestel ettevõtjatel pole selleks ei aega ega ka jõudu.

Kolmandkas esinejaks oli Eesti maksuameti peadirektori asetäitja Egon Veermäe. Ta rääkis sellest, kuidas maksuamet on digitaalsetele lahendustele just Uberi näitel lähenenud ja kuidas maksuametkonnad võiksid muutuda.

Eesti on siin taaskord Euroopale eeskujuks, saates välja selge signaali, et me ei saa innovatsiooni takistada, vaid me peame sellest õppima ning looma uusi võimalusi. Näiteks on meie ettevõtete administratiivset koormat tunduvalt vähendatud tänu sellele, et maksuamet juba teeb koostööd pankadega. Seega on suur osa vajalikku infot maksuametil juba olemas, mis kaotab ära paberdeklaratsioonide täitmise vajaduse.

Minu jaoks (ja mulle tundub, et ka enamus kuulajaskonna jaoks) oligi just Veermäe osa ettekannetest kõige huvitavam. Selge on see, et digitaalsete lahenduste kasutuselevõtt peab raputama ka ametkondi ja eriti maksuameteid, kes peavad ajaga kaasas käima. Maksuamet peaks olema eelkõige ettevõtja partner, sest ühelt poolt ettevõtjad tahavad makse maksta, kui nad nende maksude eest ka mingit teenust saavad ja see on tehtud võimalikult lihtsaks. See muudab ettevõtluskeskkonna soodsamaks ja laseb ettevõtjatel keskenduda lisaväärtuse loomisele, mitte bürokraatiaga tegelemisele. See on ka riikide huvides, sest nii saab maksud kätte lihtsamini ja halli majanduse osakaal väheneb.

Kuigi nn Luxleaks skandaal on maksudebati Euroopas avanud, ollakse siiski valdavalt sel arvamusel, et maksud on liikmesriigi enda teha. Minu arvates ei oleks siin ületamatut konflikti riikide suveräänsuse ja ettevõtja mugavuse vahel, kui meil oleks näiteks üks üleeuroopaline digitaalne käibemaksudeklareerimise platvorm, kuhu ettevõtjad saaksid omas keeles sisestada andmeid, mis siis omakorda kalkuleerib vastava maksu ja suunab selle õigesse maksuametisse. See oleks ka ühisturu arengu mõttes loogiline samm. Mulle tundub, et sellise platvormi loomine nõuab eelkõige pealehakkamist ja eestvedamist Euroopa poolt, aga ka arusaamist, et ettevõtjatele maksude maksmise võimalikult lihtsaks tegemine on kõigi huvides.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *