Eestis on Euroopa suurim palgalõhe. On arutletud erinevate põhjuste üle, miks see nii on, aga me pole julgenud otsa vaadata ühele teemale, mis esmapilgul tundub igati naistele soodne – vanemahüvitise süsteem.
Alustuseks tuleks meenutada seda, et vanemahüvitise süsteem (rahvasuus tuntud ka kui “emapalk”) loodi põhjusel, et meil on haritud naised, kes on tööalaselt aktiivsed ja kuivõrd ei soovi kõike tööalaselt kättevõidetut kaotada, lükkavad nad laste saamist edasi. Tasub täheldada, et algse idee järgi ei ole vanemahüvitis mitte sotsiaaltoetus, vaid demograafiline meede. Vahend, mis paneks noored töötavad naised sünnitama, ilma et neil oleks hirm oma sissetulekute languse ees, kui nad mõni aeg töölt eemal peavad viibima.
Mitme lapse järjestikkuse sünnitamise soodustamiseks on vanemahüvitise süsteemis ettenähtud võimalus saada esialgset vanemahüvitist ka teise lapse puhul, kui laste sünni vahe on vähem kui kaks ja pool aastat. Seega võib mõne naise töölt eemalviibimine venida üsna pikaks.
Elu meie ümber aga muutub tänu erinevatele uutele tehnoloogiatele ja arengutele kiiremini kui kunagi varem. Kõikide muutustega kursis olemine nõuab isegi pidevalt tööl käivatelt inimestelt suuri pingutusi. Need pingutused on seda suuremad inimesele, kes on töölt laste sünnitamise ja kasvatamise tõttu rohkem kui poolteist aastat eemal olnud.
Vanemahüvitise saamise perioodi pikkus toob kaasa ka selle, et naised võõranduvad töötegemisest. Mida kauem sa oled lapsega kodus, seda vähem sa tahad tööle naasta. Tean seda omast käest. Kuigi alguses üritad end asjadega kursis hoida, siis mingist hetkest muutub mõte tööle naasmisest ebameeldivamaks. Kodus on väikesed mured ja rõõmud, aga teistsugune stress (mis ta sööb, kuidas magab jne), tööl aga hoopis teistsugune olustik. Seda vastumeelsust võib vaadelda ka positiivsena, sest paljud naised on selle toel rajanud oma ettevõtte, mis võimaldab neil lapsega kodusolemist ja paindlikku töötamist ühendada. Aga ka negatiivsena, kui vastumeelselt sunnitakse end naasma tööle, kuhu tööandja neid niikuinii väga tagasi ei oota.
11. aprilli Postimees kirjutas juhtumist, kus Tallinna linnavalitsus võitleb õiguse eest vanemapuhkuselt naasev lapsega naine koondada. Artiklis mainiti, et aastas on selliseid vaidlusi töövaidluskomisjonis umbes kümme, mis ei tundu suur arv. Samas kardan, et see on ainult jäämäe veepealne osa ja linnavalitsuse käitumine peegeldab seda, mis ühiskonnas kipub olema tavapärane.
Paljud naised ei hakka oma õigusi taga ajama, sest ei taha endale külge tülinorija mainet. See võib kahjustada hilisemaid väljavaateid uut tööd saada, sest Eestis ju teatavasti kõik tunnevad kõiki. Pealegi ei ole naiste enesekindlus pärast pikka kodusolemist alati piisavalt kõrge, et oma õiguste eest võidelda. Toon ühe iseloomuliku näite. Töötukassa korraldab noortele emadele tööturule naasmise koolitusi. Mu sõbranna, kes oli saanud koondamisteate esimesel tööle naasmise päeval pärast oma kaksikute kaheaastaseks saamist, osales ühel sellisel koolitusel. Üheksast koolitusel osalejast olid kuus saanud koondamisteate esimesel päeval kui tööle naasid! Võib väita, et see oli erandjuhtum, aga tõenäolisemalt on see ühiskonnas valitseva probleemi ilming.
Vanemahüvitise süsteem soodustab pikaajalist kodusolemist, see aga paneb tööandjaid noori lastega naisi mitte armastama. Tööandja on kulutanud palju ressursse, et emapuhkusel olijat asendada ja koolitada välja töötaja, kes muutuvate oludega jooksvalt kursis on. Kui nüüd last kasvatav töötaja soovib tagasi tulla, siis peab ta tubli asendaja lahti laskma ja asemele võtma kellegi, kelle koolitamiseks samale tasemele läheb vaja nii aega kui ka raha, mida ühelgi ettevõtjal ei ole teatavasti üleliia. Lisaks tuleb naasva töötajaga kaasa risk, et väikesed lapsed hakkavad olema tihti haiged ja tööandja ei tea tegelikult, kas ta saab selle töötaja peale loota. Niisiis tundub olevat lihtsam teha see investeering koondamistasude näol ja jätta tööle asendaja.
Kui tööandja töölenaasva töötaja tagasi võtab, siis sageli selle palga peale, mis tal enne lapsega koju jäämist oli. Ka see suurendab selgelt palgalõhet, sest tööl pidevalt olevate inimeste palgad samal ajal kasvavad. Kui kodusoleku aeg on mitu aastat, võib palga vahe olla suur. Ja jällegi, reeglina on naised õnnelikud, et neil töökoht peale pikka eemalolekut üldse alles on ning madala enesehinnangu tõttu sageli usuvadki, et on vähem väärt. Konkurentsitihedas maailmas ei saa tööandjale pahaks panna, et ta seab esmakohale oma ettevõtte heaolu, mitte ühiskondliku probleemi lastega naiste osas, mida peaks lahendama keegi teine.
Naiste tööhõive- ja sissetulekutrende on uuritud kõikjal maailmas ja jõutud arusaamale, et noored naised teenivad üsna hästi ja sageli rohkem kui mehed – kuniks nad saavad lapsed. (Veel) lastetutel naistel on seega lihtne öelda, et tööjuures mingit diskrimineerimist ei ole – mina teenin rohkem kui paljud mehed. Kõik muutub aga sellest hetkest, kui naine saab lapsed või tekib vajadus hooldada teisi abivajavaid perekonnaliikmeid. Jah, ma tean, et lapse saavad ikka mees ja naine, aga paraku antud probleemi kontekstis kõnelevad arvud seda keelt, et siin on kohane rääkida peamiselt naistest. Niipea, kui tekib vajadus hoolitseda laste või vanemate eest, peab oma aega ja tähelepanu jagama nii, et pole võimalik kõiki pingutusi ainult tööle suunata.
Kõike eeltoodut on kinnitanud ka rahvusvahelised uuringud. OECD tellimusel valminud uuring “Lapsehoolduspuhkuse poliitikate mõju tööturule OECD riikides” analüüsis üheksa riigi tööhõivet, vanemahüvitist ja sissetulekuid. Kuigi nende riikide hulka Eesti ei kuulunud, olid järeldused ühesed: lühema hüvitatud vanemapuhkuse olemasolu suurendab naiste tööhõivet, samas kui pikemaajaline vanemapuhkus suurendab palgalõhet.
Kuidas seda probleemi lahendada võiks?
Esiteks tuleks mõista, et seni kuni vaatleme palgalõhet ja laste eest hoolitsemist kui ainult naiste probleemi, ei jõua me lahenduseni. Anne-Marie Slaughter kirjutab oma raamatus Unfinished Business, et me peaksime neid teemasid vaatlema kui töökorralduslikke probleeme, mis hõlmavad kahe poole tasakaalu: konkurentsi ja hoolitsemist. Kui sa pead kellegi eest hoolitsema, ei saa sa end ja oma läbilöögivõimet seada esikohale. On lihtne olla edukas, kui pead hoolitsema vaid iseenda eest.
Teiseks, peame meeles pidama, et vanemahüvitise süsteem oli loodud demograafilise meetmena selleks, et noored töötavad naised ei lükkaks sünnitamist karjääri tõttu edasi. Kui naine on oma töös edukas olnud, siis ei taha ta lapse sündides kogu aja ainult lapsele pühenduda, vaid soovib end ka tööalaste arengutega kursis hoida. Nii on ka valutumalt võimalik tööle naasta. Kui ma rääkisin oma Hollandi kolleegiga meie vanemahüvitise süsteemist, siis tema esimene küsimus oli, kas naised tõesti ise tahavad nii kaua kodus olla? Kui sellised võimalused on riigi poolt loodud, siis on üsna loogiline, et enamus naisi seda võimalust ka kasutavad arutlemata sealjuures, kas see on neile pikas perspektiivis parim. Kui vanemahüvitise saamist saaks jagada pikema perioodi peale lühikeste juppidena, siis on naistel lihtsam end pidevalt tööalaste arengutega kursis hoida ja tööle lõplikult naasmine ei ole nii valulik.
Kolmandaks, vanemahüvitise perioodi võiks jaotada nii, et poole sellest saab välja võtta ja lapsega kodus olla ema ja teise poole isa. 2015. aastal said vanemahüvitist 30 642 inimest, neist 2459 mehed, seega vaid 8% isadest. Arvestades, et palju kasutatakse ka skeemi, kus kõrgema palgaga isa vormistatakse vanemahüvitise saajaks, aga lapsega kodus on siiski ema, siis on lapsega kodusolevate isade tegelik arv veelgi väiksem. Meil on levinud arusaam justkui lapsed vajaksid eelkõige emasid. Ometi näitavad uuringud (vt nt National Institute of Child Health and Human Development uuringud varajase lapsepõlve kohta), et nii laste arengule kui ka edasisele käekäigule mõjub paremini, kui isad nendega rohkem kodus aega veedavad. Kokkuvõttes on lapsele oluline, et temaga tegeleks armastav vanem, sõltumata sellest, kas tegemist on ema või isaga. Üha enam isasid tunnistab ise, et tahaksid lastega rohkem tegeleda, aga ühiskondlikud mudelid nõuavad neilt pigem tööalast edukust ja vaatavad viltu lastega tegelevatele isadele.
Kui lapsega kodusolemise aeg oleks jaotatud pooleks nii, et mehed tõepoolest lastega kodus on ja naised sel ajal tööd teha saaks, siis sellest võidaksid nii lapsed, naised kui ka mehed. Lastega tegelemine mõjub hästi ka meeste tervisele ja suurendab nende sidet järeltulijatega. Lapsed saavad tänu isade osalemisele paremad võimed elus edasiseks toimetulekuks. Naiste karjääri ei tuleks nii suurt pausi, mis paneb tööandjad lastega naisi mitte armastama, samuti ei oleks iseenesestmõistetav, et lastega tegelemine on naiste “töö”, vaid seda nähtaks mõlema vanema kohustusena.
Palgalõhe on väga mitmetahuline ja komplitseeritud probleem, mille lõplikku lahkamist ei võimalda piiratud leheruum, seetõttu valisin vaid ühe aspekti. Ja isegi siin ei saa läbi arutada kõiki lahtisi otsi, nagu kuidas oleks lahendatud üksikvanemate küsimus, millised on lastehoiu võimalused jms. Samuti ei ole tehtud ettepanekud kindlasti võluvitsad palgalõhe nullimiseks, aga kuskilt peab alustama. Ja alustada tuleks tunnistades, et meil on probleem.
Artikkel on kirjutatud Heateo Sihtasutuse ja Eesti Päevalehe konkursi “Kuidas lahendaksin üht ühiskondlikku probleemi?” raames.