Nõukogude liikmete määramise süsteem tuleb ümber teha

19321111466_2258c1e2e9_c

 

Allar Jõks kirjutas (21.09.15, EPL), et võimude lahususe järgimine oleks Tallinna sadamas võimalikud kuritarvitused ära hoidnud. Minu arvates ei ole küsimus mitte nii väga selles, kas riigile kuuluvate äriühingute nõukogus võivad olla Riigikogu liikmed või mitte, vaid pigem selles, kuidas nõukogu liikmed määratakse ja kes on need inimesed, kes riigile kuuluvat vara heaperemehelikult valitsema peavad.

Miks on riigile kuuluvate äriühingute nõukogud olulised? Riik on halb omanik, sest kellelgi ei ole riigi raha kasutamise suhtes otsest omanikutunnet. Juhatusele ei saa seda ette heita, sest see võib ka erakapitalil põhinevates äriühingutes nii olla, et juhatusel on riskantsed plaanid. Nõukogu peaks esindama omaniku tahet ja teostama järelvalvet juhatuse tegevuse üle nii, et omaniku tahe oleks kogu aeg silmas peetud. Kui omaniku tahe on nõukogul silmist kadunud, siis tuletab omanik seda meelde näiteks muuhulgas vahetades nõukogu liikmeid ja pannes juhatuse järgi valvama inimesed, kes seda tahet paremini järgida suudavad.

Nüüd jõuamegi omanikuni. Riigile kuuluva äriühingu puhul esindab omaniku tahet antud haldusala minister. Aga ministril on tuhat muud tegemist ja puudub reeglina sügavam kompetents konkreetse äriühingu tegevusvaldkonnas. Samuti ei saa mööda vaadata sellest, et ka minister ei tunne, et see on tema raha, mis äriühingus mängus on. Kui omanikule ikkagi läheb korda tema ettevõtte vara kasvatamine ja raha saatus, siis ta palkab ennast abistama parimad eksperdid, kes siis peaksid teostama järelvalvet tema raha kasutamise üle.

Kui võtta, et riigile kuuluva äriühingu kõrgeimaks organiks on üldkoosolek, kelleks on vastava valdkonna minister, siis sealt edasi järgmine tase on nõukogu. Kui nõukogu määratakse ebaselgetel alustel ja pole arusaadav, mis kompetentsi mõni nõukogu liige esindab ehk siis mida täpsemalt äriühingule juurde annab, siis kandub see segadus edasi ka äriühingu valitsemisse madalamal tasemel.

Ma ei arva, justkui poliitikud ei sobiks ettevõtete nõukogudesse olemuslikult, vaid peaks olema arusaadav, mis pädevust ja lisandväärtust konkreetne inimene seal nõukogus annab. Ka Erkki Raasuke, kes põhjalikumalt riigi äriühingute tegevuse korraldamist uuris, ütles: Pole oluline, kas vajalike teadmistega nõukoguliikmed tulevad era- või avalikust sektorist, tähtis on, et nõukogus oleks vajalik kompetents, et valikuprotsess oleks läbipaistev ja välistaks korruptiivsete huvide jõudmise äriühingu nõukogusse.Kui meil on pädevad inimesed, ei peaks me kartma ka avalikkusele selgitada, mis valiku aluseks on olnud.

Riigile kuuluvate äriühingute mehitamisel on ka laiem mõju kui ainult sellele äriühingule, kelle üle need inimesed valvama määratakse. Kui protsessid ei ole läbipaistvad ja edutamise alused on ebaselged, siis kandub see üle kogu ühiskonnale ja inimestel on tunne, et oma äriga ei ole mõtet alustada, sest ega ettevõtlus ei edene, kui õigete inimestega läbi ei saa. Samuti pärsib see inimeste soovi end arendada ja edasi pürgida, kui levib arvamus, et edutamiseks on eelkõige vajalik lojaalsus õigele seltskonnale. Kokkuvõttes tõmbab see aga kogu ühiskonda alla ja pärsib majanduskasvu ning inimeste ettevõtlikkust. Erinevate ajalooliste ja riikide põhiste näidetega on selle probleemi olemust kirjeldanud Daron Acrmoglu ja James Robinson oma raamatus Why Nations Fail?

Seega oleks minu arvates esmalt teha korda riigile kuuluvate äriühingute nõukogude määramise süsteem ja muuta see läbipaistvaks ja selgeks. Üks võimalus selleks on panna ministritele kohustus avalikult esitada põhjendused, miks ta ühe või teise kandidaadi riigile kuuluva äriühingu nõukogu liikme kohale määrab. Hea oleks kui ka kandidaat oskaks esitada oma vaadet äriühingu tegevusele ja kaitsta oma pädevusi. Korraldada saaks seda kasvõi niimoodi, et äriühingute nõukogu liikmete kandidaatide kuulamine toimub vastavas Riigikogu komisjonis. Isegi kui Riigikogu komisjonil ei ole mingit võimalust esitatud kandidaati tagasi lükata, siis oleks ministril siiski kohustus oma kandidaadi esitamist avalikult põhjendada ja kandidaadil võimalus oma pädevust antud äriühingule vajalikus valdkonnas näidata. See oleks väike muutus senises nõukogu liikmete määramise korras, mis võiks tuua kasu mitte ainult riigi äriühingute parema majandamise osas, vaid ka laiemalt kogu ühiskonnale.

Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 25. septembril 2015

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *