Energialiit aitaks liikmesriikide tarbijaid

ElekterÜks suuremaid teemasid, mis on Euroopa Liidu uuel komisjonil kavas, on Energia Liidu loomine.

Kuigi esialgne mõte oli liidu loomine eelkõige ühiselt gaasi ostmiseks kolmandatest riikidest, eelkiõige kauplemisjõu suurendamiseks Venemaaga läbirääkimistel, kuid töö käigus on Energia Liit hakanud võtma laiemat kuju. Energia Liidu kontseptsioonil on palju tahke, aga ma sooviksin hetkel peatuda ainult elektriühendustele riikide vahel, et tekiks tõepoolest ühtne elektriturg.

Hindade tõusust räägitakse ajakirjanduses palju, märksa vähem hindade langusest. Kui Eesti tegi investeeringud elektriühenduste rajamiseks Soomega, siis paljud kriitikud ütlesid, et see on liiga suur investeering, mis ei tasu end ära. Ometi saime nende liinide kaudu ühenduse Põhjamaade elektrituru Nordpooliga. Tänaseks ühendab Nordpool üheksa riigi elektriturge ja on mõneti üllatuslikult on ka ainuke piirkond Euroopas, kus riikidevaheline elektrikaubandus toimib. Elektrihind Eestis on tänu osalemisele Põhjamaade elektriturul alanenud 15 %.

Euroopa Parlamendi siseturu komisjon tellis uuringud, mis analüüsisid kui kalliks läheb riikidele ja lõppkokkuvõtes ka inimestele  ehk tarbijatele Euroopa siseturu mitte toimimine. Uuring leiab üheselt, et Euroopa Liidul pole toimivat energiaturgu. Kui me räägime elektrist, siis on see tingitud sellest, et iga liikesriik ehitab oma nö elektri kungingriigi või energiasaare. Varustuskindlust vaadatakse ainult liikmesriigi kontektsis, samuti ehitatakse liine ainult siseriiklikult. Uuring juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikidevahelised elektriühendused on ehitatud katmaks vaid tiputarbimist ehk teisisõnu juhtudeks, kui endal mingil põhjusel jääb elektrit puudu. Mitte aga selleks, et tarbijad erinevates riikides saaksid ligipääsu odavamale elektrile.

 Loomulikult, kui king otseselt ei pigista, vaid kuigi natuke hõõrub, siis ei taha keegi suuri investeeringuid teha. Sest investeeringud energiaühendustesse on reeglina äärmiselt aja- ja rahamahukad ning liikmesriikide valitsustel on raske raha kulutamist oma valijate ees kaitsta. Teisalt hakkab ka Kesk-Euroopas vajadus toimivate elektriühenduste järgi koitma, seda küll läbi drastiliste näidete. Nii oli näiteks Belgias jõulude paiku tõsine hirm, et jäädakse ilma elektri ja soojata, sest mitmed riigi elektrijaamad olid rivist väljas. Samal ajal Hollandis, kõigest kolme kilomeetri kaugusel Belgia piirist, tuli sulgeda elektrijaam ületoodangu tõttu! Vaja oleks ehitada kõigest 13 kilomeetrit kõrgepinge liini ühendamaks need võrgud omavahel. Tehniliselt on see võimalik, kuid probleem on ametkondade volitustes. Kuna Belgias on ka tulevikus ettenäha elektritoodangu puudujääke, otsitakse nüüd võimalusi, kuidas võrke kiiremini ühendada, kuigi seda oleks pidanud tegema juba ammu.

Probleem on ka selles, et pole kedagi, kes vaataks nii öelda suurt Euroopa pilti, sest paratamatult kipuvad liikmesriigid seadma turule piiranguid nii, et see sobiks nende ettevõtete väljavaadetega. See aga ei pruugi olla tarbijate huvides, sest hinnad on protektsionismi puhul kõrgemad. Suure pildi vaataja roll võiks olla ACER-il (Agency for the Cooperation of Energy Regulators) koostöös ENTSO-E-ga (European Network of Transmission System Operators), kuid liikmesriigid ei taha otsustusõigust käest anda.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *