Riigikogu liikmed volikogudesse?

Kandideerin kohalikel valimistel Viimsis, sest tahan lüüa Viimsi tegemistes kaasa ja selle valla käekäik läheb mulle korda. Viimsis asub minu lapsepõlve- ja vanemate kodu. Olen Riigikokku valitud Harju- ja Raplamaa saadikuna ja Viimsi on üks suuremaid omavalitusi selles valimispiirkonnas, seega mõnes mõttes on kandideerimine ka oma valijatega sideme hoidmine. Samuti saab valija anda tagasisidet seni tehtud tööle Riigikogus. Kui avaneb võimalus Viimsi volikogu töös osaleda, siis luban seda ka teha.

Võimalus võib avaneda eelkõige kahel juhul: 1) kui ma järgmistel valimistel Riigikokku valituks ei osutu (siis jääb volikogu töös osaleda veel 2 aastat) või 2) kui muudetakse ära seadus, mis keelab Riigikogu liikmetel volikogude töös osaleda.

Arvan, et Riigikogu liikme ja volikogu töö ühildamise piirangu ära kaotamine oleks Eesti inimestele ja ühiskonnale kasulik.

Esiteks seoks võimalus oma valimipiirkonna kohaliku tasandi volikogu töös osaleda saadikut rohkem tema piirkonnaga. Võib öelda, et saad ju käia kohtumas oma valijatega ja kuulata nende muresid, aga see ei too otsest vastutust kaasa. Näitena: on lihtne riigi tasandil kaotada ära maamaksu, kui ei pea andma üheski volikogus aru, kust me selle raha asendamiseks võtame.

Inimesed, kes töötasid volikogudes ajal, kui piirangut veel ei olnud, ütlevad, et sel ajal olid riigi ja kohaliku tasandi otsused paremini seotud ja kohalikud omavalitsused olid aktuaalsemalt riigi tasandil toimuvaga kursis.

Riigikogu liikmete lubamine kohalikul otsustustasandil kaasa lüüa suurendaks kohalike omavalitsuste kaasarääkimise võimalusi. Kohalikel omavalitsustel on seaduse kohaselt küll autonoomia, kuid tegelikult on see mõiste suhteliselt sisutühi, sest riik ja kohalik omavalitsus ei ole läbirääkimiste laua taga võrdsed partnerid. Ei ole sisuliselt ühtegi hooba, millega kohalik omavalitsus saaks riiki survestada. Kui aga otsustavad inimesed osaliselt kattuksid, ei saaks kumbki pool lahendamist vajavate küsimuste arutamisel pugeda ühe või teise institutsiooni kaitsva varju alla. Vastutada tuleb ikkagi konkreetsetel inimestel. Iseküsimus on, kas Eesti riigi suuruses riigis üldse peaks neid tasandeid nii väga eristama? Oluline on ju, et inimesed saaksid teenuseid, mida nad vajavad seal, kus nad elavad. Neil on üsna ükskõik, kas teenuste osutamise taga riik või kohalik omavalitsus.

On väidetud, et otsustustasandite segunemine rikuks võimude lahususe printsiipi. Minu arvates ei ole see teema. Esiteks selle pärast, et võimude lahusus tähendab kohtu, täidesaatva ja seadusandliku võimu lahutamist. Kohalikud volikogud on võrdsed aga kohaliku tasandi seadusandjaga, seega on tegemist lihtsalt ühe võimu erinevate tahkudega. Teiseks üks inimene ei ole automaatselt riik ja kohaliku omavalitsuse volikogu koosneb siiski palju enamatest üksustest.

Mujal Euroopas ei ole reeglina nii karme poliitiliste tasandite eraldusreegleid. Näiteks Prantsuse valitsuse pikaajaline minister Alain Juppé on ühtlasi Bordeaux linnapea. Nii mõneski riigis pigem soodustatakse erinevate otsustustasandite lähenemist.

On väidetud, et Riigikogu liikmed ei jõua volikogude töös osaleda. Volikogude töö toimub niikuinii tavalise tööaja kõrvalt, seega mistahes teisel töökohal peaks jõudma, miks siis riigikogus ei jõua?

Vastuväide on ka, et volikogud toimuvad riigikogu istungite ajal. Ennemuiste, kui parlamendi liikmed veel võisid volikogudes osaleda, korraldati volikogud selliselt, et istungid toimusid neljapäeva õhtul või reedel või istungivabal nädalal, et ka riigikogu liikmed saaksid osaleda. Seega on see puhtalt korralduslik küsimus.

Tuleb muidugi märkida, et pealinna peab kindlasti vaatlema eraldi, et ei tekiks ohtu, et Tallinna volikogust saab nö miniparlament, kus 2/3 liikmetest on ühtlasi riigikogu liikmed.

Piirangu kaotamine nõuab ainult ühe paragrahvi muutmist, seega kui üldine toetus sellele on olemas, peaksime sellega edasi liikuma.

 

 

 

 

 

 

 

3 responses to “Riigikogu liikmed volikogudesse?

  1. Nõustun siin nii Kaja kui Kaupo argumentidega ning sooviksin välja tuua ettepaneku.
    Nimelt ei ole ka praegustest/uutes volikogudes olevatel kõigil inimestel piisavalt aega panustamaks volikogu töösse (ei pea selleks riigikogus töötama). Võibolla tasuks siis välja töötada seadus, mis seaks minimaalse piirangu osalusele, ehk siis kui teatud perioodi jooksul pole volikogu liige piisavalt töösse panustanud, siis tuleb ta volikogust välja arvata (parandage mind, kui sarnane reeglistik juba eksisteerib).
    Sisuliselt on sellist reeglistikku muidugi kole keeruline teha ning seetõttu tunduks loogilisem, et piirang pannakse volikogu/komisjonide istungite arvule. Kuigi see võib kaasa tuua olukorra, kus tõesti volinik lihtsalt jookseb istungile, olemata koosoleku sisuteemadega tuttav. Samas näen ma, et sellisel juhul vähemasti ollakse sunnitud mingilgi määral kaasa lööma.

    Lühidalt: toetan riigikogu liikmete tööd volikogus vaid siis, kui on võimalik tagada nende osalus, ehk volikokku jääksid vaid need inimesed, kes seal ka soovivad tööd teha (kindlasti on näiteid mõlemast poolest).

  2. Kirjutad: “Tuleb muidugi märkida, et pealinna peab kindlasti vaatlema eraldi, et ei tekiks ohtu, et Tallinna volikogust saab nö miniparlament, kus 2/3 liikmetest on ühtlasi riigikogu liikmed.”.
    Aga just nii see Tallinnas oleks, läheks. Võrdle KOV-l Tallinnas osalejate Riigikoguliikmete arvu, lisa veel erakondade kontorite juhid ja arvendajad, kes ka endid nimekirjade ette on sättiinud ja tulemus on, et Tallinna Volikogus istub väike Riigikogu” ja kogu ülejäänud nimekirjadel ja tublidel linnaosa patriootidel ei ole mingit võimalust Volikogusse pääseda…
    Lisaks on minu kogemus tõesti selline,et need, kes sisuliselt eelnõusid Riigikogus läbi töötavad ei jõua enam sama sisukat tööd volikogus teha (ja vastupidi). Ehk on raske leida ka motivatsiooni. Näitks, kui oled nädalajagu mingi EU direktiivi kallal töötanud ja siis pead kiiruga maanduma Volikogu ostungile, kus arutatakse mahukat linnaosa üldplaneeringut või väikese krundi detailplaneeringut. Ja volikogude komisjonid…! Kes seal peaks tööd veel tegema? Halduskogudes on riigikogu liikmed sees, kui Halduskogude komisjonides neid küll ei tee.
    Seega siis:
    1. Otsustajate ring riigis summaarselt jääb väiksemaks
    2. Otsustajate töökoormus suureneb hüppeliselt, millega kaasneb otsuste kvaliteedi langus
    3. Omavalitsuse aktiivsetel inimestel, kel ei ole mingit soovi Riigikokku kandideerida jääb võimalus omavalitsusorganis valituks osutuda palju, palju väiksemaks
    4. Kokkuvõttes väheneb osalusdemokraatia.
    Vot sellised vastuargumendid! Kuid vaieldavusi on veelgi. Samas paljuski on Sul loomulikult õigus.
    Küsimus on ju selles, kas praegune olukord on halb? Pigem on hakatud ju hüüdma, et Riigikogu liikmed ei tohiks üldse KOV-l kandideerida!
    EDU SULLE VIIMSIS!

  3. Põhimõtteliselt olen nõus sinu seisukohaga, et parlamendiliikmed võiksid osaleda volikogude töös. Aga siin on üks oluline “aga”. See volikogu olgu siis tõesti piirkonnas, kust parlamendiliige on valitud. Või siis tegelikult vastupidi. Parlamenti võiks kandideerida ikkagi piirkonnas kus elad ja kus ka kohalikku volikokku planeerid kandideerida. Et ei oleks olukorda, kus parlamenti saad võrokeste häältega ja siis sellepeale kandideerid Tallinna linnapeaks… Mis valijatega sideme hoidmisest me sellisel juhul räägiksime?

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *