Mis hetkest sai sõimamisest inimõigus?

Üks ajaleht avaldas kriitika Riigikogu liikme eetikakoodeksi kohta. Muuhulgas leiti, et säte selle kohta, et Riigikogu liige võiks kolleegide, valitsuse liikmete, ametnike ja kaaskodanike suhtes olla lugupidav, viisakas ja osavõtlik, tasalülitab opositsiooni, sest nad ei saa enam ministreid sõimata. Mis hetkest sai sõimamisest inimõigus? Kas konstruktiivset kriitikat ei ole võimalik muud moodi esitada, kui sõimates? Ma väidan vastupidist – kui inimest solvata, ta kapseldub ja edasine koostöö on äärmiselt keeruline.

Viimastel nädalatel on öeldud palju krõbedaid sõnu nii valitsuse kui ka erinevate inimeste aadressil. Kasutatud on nii järjest räigemaid väljendeid, otseütlemist kui ka varjatud solvanguid. Milleks see vajalik on? Kas teisiti tõesti enam ei saa?

Dominique Moisi kirjutab oma raamatus „Emotsioonide geopoliitika“ emotsioonidest, mis on riikide käitumise taga – nendeks on tema sõnul alandus, hirm ja lootus. Mõõdukas alandus on edasiviiv jõud, aga suures koguses on see destruktiivne. Hirm pärsib tegevust. Ainus emotsioon, millele tasub käitumist rajada, on lootus. Kui kedagi piisavalt alandada, tekitab see alandatavas trotsi ja viha. Vihast lähtuv tegevus või sellest loobumine hirmu tõttu, et tegevusega tekitatakse endale või lähedastele kahju, on koormav.

Olen saanud palju tagasisidet erinevatelt inimestelt, kes ei vaidlusta mitte seda, mis otsuseid riigis on tehtud, vaid seda, kuidas nendega on suheldud. Kui viisakad ja lugupidavad ei ole riigi kõrgemad esindajad, siis kandub selline suhtumine üle ka erinevate riigiametite ametnikele, kes muredega pöörduvates kodanikes näevad vaid segajaid.

Lahke ja lugupidav riik koosneb lahketest ja lugupidavatest inimestest. Lugupidav suhtumine ja hea sõna aitab ka inimest ennast. Proovige, kui hea enesetunne tekib, kui ütlete kellelegi hästi, võrreldes sellega, kui olete kedagi solvanud.

14 responses to “Mis hetkest sai sõimamisest inimõigus?

  1. Mina tahaksin tänada pr Kaja Kallast selle algatuse eest. Sellega on minu viimastel Riigikogu valimistel talle antud hääl kuhjaga tasa teenitud. Pean tunnistama, et varasematel valimistel valitud kandidaadid pole sellist emotsiooni tekitanud. Aitäh, Kaja! Millegi parendamine saab raske olema, sest tänased “päevakangelased” peavad ka ise tahtma muutuda. Öeldakse, et hallpead austa, kuid kui too solvab avalikult teist inimest, siis ei ole ka ta ise austust väärt. Hr Ligi: pr Kaja Kallas ei ole Facebooki põlvkonna bimbo. Tema väärtushinnanguid on mõjutanud pigem hiljutine emaks saamine, mis on selgema maailmavaate katalüsaatoriks. Poliitik peab oskama lahkuda areenilt väärikalt ja tabama ära hetke, kui aeg on selleks küps ning tegema ruumi teistele. Riik on nagu ettevõte, mis vajab erinevates arengustaadiumides erinevaid juhte. Seega kaua oma toolist või portfellist kinni hoidmine ei ole kellelegi kasulik ning demokraatia muutub isikukultuseks.
    Eetika ja etiketi peaks integreerima haridussüsteemi (kui ta seda ei ole). See on isegi olulisem nt keskkonnaõpetusest, kuna käitumisõpetus õpetab arvestama ka ümbritseva ehk keskkonna ja teise inimesega. Üldhariduskoolist areneb see iva juba ise edasi. Mina ise kuulun nende õnnelike hulka, kes on omal ajal on keskkoolis saanud käitumisõpetust. Ja uskuge mind, need teadmised ja oskused jäävad. Alustades lauaetiketist lõpetades ballietiketiga. Nn poliiteetika ei ole mingi eetika haru vaid see on elementaarne kasvatusnorm. Teatud mõttes saab eetika teema puhul vedada paralleele kunagi Sven Sesteri algatatud jõmmluse teemaga. Eetika puudumine ongi jõmmlus.
    Otsustasin enda jaoks juba varakult ära järgmistel kohalikel valimistel kandideerimise. Peamine eesmärk minu kandideerimisel on vähendada omakasupüüdlike ja egoistide võimalusi võimu juurde pääsemiseks. Soovitan kandideerimist ka teistele, sest vaid nii saame midagi muuta.

  2. Iga ameti professionaliseerimise juurde kuulub eetikakoodeks. Eestis oleks seda hädasti vaja. Imestan ise, et see idee alles 21. aastatuhandel ette pandud on. Jürgen Habermas on välja töötanud ettepaneku, kuidas omavahel köneleda. Selline söim, nagu Eestis poliitikute vahel aset leiab, annab tunnistust meie endi suhete “normaalsuse” tasemest. Söim, isiklikud solvangud on päevakorral.Ja seda mitte ainult poliitikas, vaid ka omavahel.

  3. /Olen saanud palju tagasisidet erinevatelt inimestelt, kes ei vaidlusta mitte seda, mis otsuseid riigis on tehtud, vaid seda, kuidas nendega on suheldud./

    Selles on palju tõtt. Majanduslikke olusid arvestades on mu arvates siiski üle keskmise hästi hakkama saadud, aga… kuidas seda nüüd viisakalt öelda… suhtekorraldajad oleks vist vaja välja vahetada? Kolhoosiesimehe tüüpi suhtlemine üldiselt ei ole valijatele meeltmööda.

    Aga sõimavad võib-olla need kodanikud, kes ehk puuduliku lastetoa tõttu või mingil muul põhjusel teisiti ei oskagi? Sama probleem eksisteerib ju tegelikult palju laiemalt – küllaltki suur osa ühiskonnast identifitseerib ennast kellelegi või millelegi vastandumise kaudu. Kahjuks.
    Ja kahjuks kipub meedia taolist vastandumist õhutama.

    Kindel on see, Kaja, et Teil on nüüd üks toetaja juures.

  4. Üks tiraad ühest Sirbi artiklist:
    Riigikogulaste eetikakoodeksisse üritati hiljuti lisada pseudonüümkommentaaride keeldu. Mis kõige huvitavam – keelu sisseviijad tegid veidra terminoloogilise vea. Ametlik meem rääkis „anonüümsetest kommentaaridest” kui kurja juurest ning üksnes alternatiivportaal minut.ee taipas (http://www.minut.ee/article.pl?sid=12/08/18/069235&mode=nested) , et jutt käib pseudonüüm-, üldsegi mitte anonüümkommentaaridest. Seda suurusjärku riigikogu tasemel lapsus osutab veel kord, et identiteedi mõtestamisega ei ole meil asjad üldsegi korras.

    Tiraad puudutas eetikakoodseksi tehnilist kriitikat.

    • Anonüümsete kommentaaride teema sai lisatud kolleeg Nuti ettepanekul ja sisuks oli see, et parlamendiliikmed jagavad ajakirjanikele kommentaare, mida nad ei luba endaga seostada, küll aga lubavad anonüümselt avaldada. Paha lugu, et eetikakoodeksi esimene versioon jõudis avalikkuse ette ilma kommentaarideta (mille koostamine jäi pooleli ebapiisava toetuse tõttu). Plaan oli kommentaarides sätete sisu näidete varal lahti kirjutada, mis oleks nii mõndagi selgemaks teinud.

  5. Sõimamine tekib sellest hetkest, kui normaalset juttu enam ei kuulata ning ettepanekute tegijaid süstemaatiliselt ignoreeritakse. Sellisel juhul on täpselt doseeritud sõim vägagi hea vahend enda kuuldavakstegemisel.

    Paraku. Reform on selles patus väga ja väga süüdi.
    Pole siis ime, et reformiga ebaviisakalt käitutakse.

    Neiu Kallas, kohe kui ministrid hakkavad alt tuleva kriitikaga arvestama, kaob ka sõim. Enne mitte. Maha ülbed ja ennasttäis ministrid!

  6. Igal ühel on Inimõigus teha ennast oma suuvärgiga lolliks.

    Kui mõni inimene on harjunud tegema niiöelda eelarvet, milles on niiöelda lisaraha leitud ja mistõttu on eelarve niiöelda ligilähedaselt tasakaalus, siis niiöelda viisakas see inimene olla ei saa. Sest viisakas saab ainult siiralt olla.

  7. Täiesti nõus. Enamgi veel – “kui inimest solvata, ta kapseldub ja edasine koostöö on äärmiselt keeruline” – see kehtib laiemalt võttes ka institutsioonide kohta. Meie erakond on viimasel ajal pandud nagu laadapostiks, kus iga hulkuv kass ka peab kindlasti asjal käima. Väga keeruline on meil vastata laussõimule, valimatute sõnadega süüdistustele. Vahe on vaid selles, et kui institutsioonide ja erakonna sees on võimalik iskikutele luua eetikakoodeksit siis kuidas seda teha ühiskonna jaoks?

    • Muide, Kaupo, on selline asi olemas nagu Hea Kodaniku eetikakoodeks, mille viimane punkt ütleb: “Hea kodanik on aus, lahke, sõbralik ja peab lugu heast naljast”. Selle koodeksi on koostanud Eesti Mittetulundusühenduste Ümarlaua esinduskogu ja ilsmelt vajaks see laiemale avalikkusele tutvustamist.

      • See on hea kodaniku eetikakoodeks. Tunned kõiki kodanikke :)? Aga ilma naljata, natuke laiemalt: eetikakoodeksid on käitumise ideaalid. Me kõik ei käitu alati ideaalselt, aga me peaksime selle poole püüdlema. Eetikakoodeksid ei ole loodud selleks, et kedagi karistada, vaid anda suuniseid selles, millises käitumises oleme kokku leppinud.

  8. Tõesti, mis sellel Obamal viga oli?
    Poliitika, poliitika. Ei midagi muud.
    Nii et kui meil vabakonnad võitlevad vihakõne piiramise vastu, siis on see poliitika.
    Ja vastus sellele ei saa olla seadusandlik piiramine, vaid ühiskondlik kokkulepe, et vaat nii ei tehta, kes teeb, on poliitkast väljas. Ei pea Eestis seda aga üldse reaalseks, kuna Venemaa sekkub üha jõulisemalt Eesti sisepoliitikasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *