Tööturg vajab eakate kogemust

Kõikjal Euroopas räägitakse sellest, et olemasolevad pensioni- ja sotsiaalkindlustuse süsteemid on riikidele kulukad ja nende üleval pidamine muutub üha keerulisemaks tulenevalt faktist, et tööl käivaid inimesi, kelle pealt makstakse makse, on võrreldes ülalpeetavatega järjest vähem. Riigikontrolli 2011.a aruande kohaselt tõuseb 65-aastaste ja vanemate inimeste osakaal praeguselt 17%-lt aastaks 2025 ca 22%ni. Kuivõrd töökäte vähenemine mõjutab lisaks sotsiaalsüsteemidele otseselt ka majanduse konkurentsivõimet, siis lahendust otsitakse mitte pensionisüsteemide ärakaotamises, vaid eelkõige töötavate inimeste arvu suurendamises.

Kust neid inimesi leida? Nö vana Euroopa on eksperimenteerinud sisserändajate arvu suurendamisega, mis on omakorda kaasa toonud uued probleemid ja hetkel leitakse, et töötajate arvu peaks suurendama eelkõige olemasoleva elanikkonna arvelt. Tuuakse välja kolm kategooriat, keda peaks tööhõives paremini ära kasutama: noored, naised ja eakad. Noorte tööhõive küsimused on eelkõige hariduspoliitika küsimused. Naiste tööhõive on meil üks Euroopa kõrgemaid, peamiselt on naiste tööhõive suurendamise väljakutse paremas pereelu ja töö ühildamises. Üks võimalus võiks peituda eakate ulatuslikumas ja paremas rakendamises.

Hiina vanasõna ütleb, et õnn on see, kui sul on midagi teha, kedagi armastada ja midagi oodata. Inimesed elavad järjest kauem täisväärtuslikku elu. Augustis avaldatud inimarengu aruande kohaselt näitab oodatav keskmine eluiga Eestis sarnaselt teiste Euroopa riikidega kasvutrendi. Sellest olulisem number on aga tervena elatud elu, mis on samuti iga-aastaselt kasvanud.

Vastupidiselt levinud arvamusele, ei taha inimesed reeglina jääda lihtsalt koju ja ühiskonnaelu tegemistest kõrvale, vaid tahavad ennast tunda vajalikuna. Mida rohkem tegemist, seda tervemad ja õnnelikumad inimesed üldjuhul on. Sotsiaalministeeriumi poolt sotsiaalfondi rahastusel läbiviidud uuringu kohaselt oli töötavate pensionäride hulgas enesehinnang tervisele hea või väga hea ligi 40%, ja halvaks või väga halvaks hindas oma tervist ainult 7% küsitletutest. Mittetöötavatest pensioniealistest hindas oma tervist heaks või väga heaks vaid ligi 20 %, samas kui halvaks või väga halvaks luges seda üle 30 %.

Kuidas eakaid rakendada? Kuidas paremini ära kasutada nende kogemust ja teadmisi? Millistel tegevusaladel võiks olla eakatest enam kasu olla? Kas saaks kuidagi lihtsustada eakate tööhõivet? Mis on peamised probleemid, mis eakate tööhõivega kaasnevad? Need on küsimused, millele vastuseid Riigikogu majanduskomisjon ühisistungil sotsiaalkomisjoniga püüdis leida.

Ilmnes mitmeid võimalikke kohti, kus olukorda parandada. Esiteks, elukestva õppe suurem propageerimine ja rakendamine tegelikkuses. Sageli on vanemaealine terve elu töötanud ühel tegevusalal ja töötuks jäädes on seetõttu keerulisem ümber õppida ning alustada täiesti uuel tegevusalal. Samas, kui enesetäiendamisega tegeleda järjepidevalt juba olemasoleva töö kõrvalt, siis on uute alade õppimine tunduvalt kergem. Kindlasti peab õpetamise puhul arvestama vanemaealiste iseärasusi ja paremini saab seda teha eraldi eakate õppegruppe moodustades. Ega õppimisest tänapäeva maailmas keegi ei pääse, sest ka tavalised teenused uuenevad pidevalt, järjest rohkem on erinevate igapäevaste teenuste tarbimiseks vajalik arvuti ja interneti kasutamise oskus, üha rohkem on erinevaid salasõnu ja –koode, mida tuleb meeles pidada. Õppimine mistahes eas on seetõttu pigem reegel, kui erand.

Teiseks, tuleks kaaluda eakate paindlikumat tööhõives rakendamist. Tegemist on väga heterogeense grupiga lähtuvalt oskustest, tervisest ja haridustasemest, seega tuleks muredele läheneda individuaalselt. Kuid eelkõige saaks eakaid rohkem rakendada pakkudes neile mitmekesiseid töövorme – osaajaga töötamist, kaugtööd ja paindlikke tööaegu. Ka töötingimused võiksid eakate puhul arvestada nende tervislikku seisundit. Ega me ei pea siin jalgratast leiutama, sest teistest riikidest on tuua positiivseid näiteid, kuidas seda teha.

Kolmandaks on väga oluline ka suhtumise muutumine. Ühest küljest peaksime eakate töökogemust, tööeetikat ja –harjumusi rohkem hindama ning neis lisaväärtust leidma. Paljude ettevõtete juhtide tasemel on vaja murda suhtumist justkui oleks noorem töötaja automaatselt parem. Selline arvamus tekitab vanemaealistes töötajatest närvilisust ja ebakindlust tuleviku suhtes, mis ühtlasi võib pärssida meeleolu ja töösoovi. Ettevõtted võidavad eakate töölevõtmisel endale lojaalsed töötajad, kes sageli on parema tööeetikaga ning kohusetundlikumad, kui nooremad, kes vastavalt prof Marju Lauristini sõnadele on rohkem orienteeritud edule ja lõbutsemisele.

Teisest küljest peaksid eakad ise vabanema arusaamast justkui teatud vanusest alates ollakse millegi uue õppimiseks või tegemiseks juba liiga vana. Kui ise end vanaks pead, peavad sind vanaks ka teised. Kui toimetad samadel aladel, kus nooremad, siis saad osa nende nooruslikust energiast. Elust aktiivselt osa võttes oledki osake maailmast, kellega arvestatakse, mitte eraldatud koirahu järgi lõhnavasse vanasse riidekappi. Meil peres on nali, et nooruse piir jookseb sealt, kui vanad on parasjagu meie vanemad. Näiteks hetkel on kõik alla 64-sed veel äärmiselt noored ja tegusad inimesed.

Samas eks vanemaealised peavad mõistma, et elame karmis konkurentsimaailmas ja otseselt kellelegi töö juures lihtsalt vanuse eest midagi ei kingita. See tähendab, et eakad peavad olema valmis konkureerima noorematega kasutades ära oma eeliseid, mis tulevad suuremast töö- ja elukogemusest. Ja siin on võitlusvõime tugevdamiseks ümber- ja täiendõpe nende endi huvides ja eluliselt tähtis.

Ühiskond koosneb nii vanadest kui ka noortest ja selle paremaks toimimiseks on kõikide panus võrdselt vajalik. Ja ei maksa unustada, et vanematel inimestel on noorte ees üks oluline eelis – vanad on olnud noored, samas kui noored pole kunagi olnud vanad.

4 responses to “Tööturg vajab eakate kogemust

  1. Jeanne Meisteri raamat “2020. aasta töökoht” räägib justnimelt nendest probleemidest, mille lahendamine on globaalses maailmas muutunud möödapääsmatuks. Raamat ilmus Pärnu Juhtimiskonverentsiks 2010. aastal ja vääriks suuremat tähelepanu just oma ülimalt aktuaalse sisu ja käsitluse tõttu. Ideed, mida raamatus pakutakse, on hindamatud.

    http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/2020_aasta_töökoht/368717

  2. Statistika kohapealt niipalju,et tegelikkus ja kirjanduses kajastatav erinevad teine-teisest üpris tihti nagu öö ja päev..
    Inimesed on suures osas maalt linnadesse kolinud või välismaale tööle suundunud.. kui palju on kasutult seisvaid maid!.. Ma ei saa aru,miks peaksidi gasugused turvakodud jm.sellelaadsed asutused asuma just linnas?.. selleasemel võiks olla rohkem Maarjakülasid,kus vaesed elu hammasrataste vahele jäänud inimesed saaksid ka ise midagi oma eluspüsimise nimel ära teha..
    Ja pensionärid.. kui nii edasi läheb siis polegi ju varsti meil muid pensionäre,kui inva-pensionärid..
    Loomulikult oleksid pensionärid nõus olema õpetajaks-juhendajaks,sellistes asjades,kus see võimalik on.. Rohkem tuleks mõelda,kuidas tekitada juurde töökohti.. kuidas oleks võimalik suunata linnadesse koondunud inimesi jälle maale tagasi.

  3. Mõtisklesin, kas mul tööjuures oleks pakkuda tööd vanusega 60+ inimestele. Võib-olla mõned väiksemad tööd. Eelistan nooremaid – õpivad kiiremini ja genereerivad innovaatilisi ideid. Tööandjana on mul kindlasti lihtsam suhelda noorematega, motiveerituna on head töötegijad ja ei ole sugugi ainult lõbule orienteeritud.
    Laiemalt mõeldes, siis tundub, et eakamate inimeste tööhõive algprobleemiks on haridus. Kui on tegemist ikkagi oma ala tõelise asjatundjaga ( arst, õpetaja, insener,…) siis on ta väga nõutud ja vajalik, sõltumata oma vanusest.
    Ideaaljuhul võikski olla hariduse saamine tasuta kõigile soovijaile. Mida targemad inimesed, seda vähem vigu tehakse.

  4. Väga õiged tähelepanekud. Kahjuks ei lähe need head ettepanekud ellu iseenesest. Me elame ühiskonnas, kus juba 20 aastat on vanemad ühiskonnaliikmed tavaolukorras tõrjutud olnud. Paljud ongi loobunud oma kogemust pakkumast, rääkimata soovist midagi juurde õppida. Ollakse õnnelikud, kui suudetakse tööturul pensionieani vastu pidada. Ometi vajab meie riik iga oma inimest, et eksisteerida. Ja selle juures ei ole ju vahet. kas ta räägib eesti või vene keelt, on mees või naine, elab maal või linnas. Äkki peaks vanemaealiste hõivamisel rohkem panustama kolmanda sektori projektitegevustele? Seal oleks võimalik pisut enam korrigeerida koormust, leida rakendust erinevatel tegevusaladel ja kaasata vähemaktiivseid väiksema aktiivsusega. Tööandja tahab muidugi oma raha eest võimalikult suurt efektiivsust ja lisaväärtust tootvat tööjõudu.
    Meil on ju elualasid, kus vanemaealisi suhteliselt palju – õpetajate ja arstide keskmine vanus on pigem liigagi kõrge. Samuti on palju vanemaealisi ametis puhastusteeninduses – nii tänavail, kui asutustes. Miks siis? Kas kõrghariduse omandamine on nii raske, et selle väärilist palka on vaja otsima minna väljastpoolt Eestit? Kas noored inimesed ei soovi enese ja teiste järelt koristada?
    Küsimusi ikka rohkem kui vastuseid. Probleem aga olemas ja kindlasti ka lahendused. Igal juhul väga tänuväärne teemapüstitus. Seda enam, et olen isegi varsti kõnesoleva kontingendi hulgas.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *