Julgus vs populism

(Ettekanne Jaan Tõnissoni 20. juubeliaasta konverentsil)

Kodanikujulgus on teema, milles meil kõigil on kaasa rääkida. Konkreetsemalt on mul palutud tänasel konevrentsil kõnelda teemal julgus versus populism äsja toimunud valimistel valguses.

Kuivõrd tulin poliitikasse alles üsna hiljuti, siis on minu vaated ehk algaja vaated ja seetõttu ka mõneti naiivsed. Aga räägin selle kogemuse põhjal, mis nende valimiste käigus tekkis.

Paar kuud enne valimisi pidin esinema ettekandega üsna sensitiivsel teemal. Kuna kutse oli mulle pikka aega ette teada, siis valmistusin põhjalikult ette lugedes teiste riikide praktikat ja ajalugu. Selle ettevalmistustöö käigus jõudsin seisukohtadele, mis olid vastuolus piltlikult öeldes „karjuva massi“ seisukohtadega. Oli küll hirmuäratav minna esinema teades, et sa mingit poolehoidu suurte rahvamasside hulgas selle jutuga ei pälvi, aga julgust andis see, et olin põhjalikult ette valmistanud ja seetõttu oma seisukohtades kindel.

Peale ettekannet sain palju positiivset tagasisidet julguse eest esineda teistsuguse seisukohaga, kui populaarne oli. Aga oli ka teistsuguseid arvamusi – kui sa tõesti tahad poliitikasse minna, siis sellise jutuga valimisi ei võida.  Kui tahad valituks osutuda, pead rääkima seda juttu, mida rahvas tahab kuulda. Kui osutud valituks, siis võid kõiki oma ideid ellu viima hakata, seni aga räägi seda, mida tahetakse kuulda. Mulle tundus see jabur – kui ma räägin enne valimisi juttu, mida valija tahab kuulda, aga mida ma tean, et see ei ole riigile kokkuvõttes hea, siis ju petan valijat, kui valituks osutudes ütlen, et tegin nalja – ma seisan hoopis nende asjade eest.

Aga mida aeg valimistele lähemale, seda enam selgus, et see ongi suur dilemma – hääli on tõepoolest vaja saada selleks, et oma ideid ellu viia, kust maalt läheb aga see piir, kus sa asud populismi rajale nende häälte nimel? Kui õige on Jean Claude Junckeri kuulus ütlus: „Me kõik teame väga hästi, mida on vaja teha. Enne seda on aga vaja võita valimised.“

Kui valimised olid täies hoos, mõistsin kiusatust minna populistlikule teele. Kui sa oled inimeste ees, kes küsivad ebamugavaid küsimusi ja saad aru, milline vastus neile meeldiks, siis võib oma naha päästmiseks ja endast hea mulje jätmiseks olla hea anda neile vastuseid ja lubadusi, mida nad ootavad. Aga see on lühike vaade. Kui lihtne on öelda, et jah, Riigikogus on liiga palju liikmeid. Samas kui sa tead, et liikmete arv on optimaalne, mida vähem isikuid, seda kitsam otsustajate ring ja väiksem arutelubaas, seda suurem koormus ja ka vastutus ja risk vähestel inimestel. Lihtne on öelda, et Riigikogu palku tuleb vähendada. Samas teades, et Riigikokku on vaja inimesi, kes on oma alal end üles töötanud, ühiskonnas lugupeetud ja seetõttu reeglina ka oma senisel töökohal üsna hästi makstud ja madal töötasu võib tugevaid spetsialiste ja arvamusliidreid Riigikogust eemal hoida, mille tagajärjel võib Riigikogu töö kvaliteet olla madalam, kui ta võiks olla. Näiteid võib valimiskampaania ajal küsitud küsimuste varal tuua lõputult.

Kui käisin rahvamajades, siis minu kohtumiste eel liikus üks opositsiooni esindaja ja nii pidin sageli kummutama seda juttu, mis tema oli rääkinud. Tahtmatult meenus Tony Blairi raamat „Teekond“, kus ta kirjeldab, kui lihtne on olla opositsioonis – sinu roll on vaid kritiseerida. Ja kuidas Tony Blairil tuli hirmuhigi palgele, kui mõistis, et nad võidavad valimised ja peavad tõepoolest oma ideid ellu hakkama viima.

Oma põhimõtete eest seismine nõuab julgust. Julgust nõuab ka inimestele selgitamine, miks midagi on vaja teha, isegi kui see lühikeses vaates võib olla kulukam/ebamugavam, aga pikemas perspektiivis võidab sellest ühiskond tervikuna.

Kust siis seda julgust populismile vastuseisuks ammutada? Minu hinnangul on siin kolm alustala:

1)      Tagala – loomulikult on hääled olulised, sest ilma nendeta ei ole võimu ja ei saa oma ideid ka teostama asuda. Ometi on hea, kui valituks osutumine ei ole elu ja surma küsimus. Kui on olemas amet, mis toidab ka siis, kui valijad leiavad, et sa ei ole õige inimene neid Riigikogus esindama. Teisalt võib muidugi väita, et kui puudub julgus korraks rannik silmist kaotada, siis uusi maailmajagusi ei avasta.

2)      Põhjalik eeltöö – kui oled materjalid läbi töötanud, mõelnud ja usaldusväärsete isikute peal oma arusaamu kontrollinud, siis annab see julgust oma seisukohti avalikult kaitsta. Ja suure tõenäosusega on sinu esitatud argumente keerulisem ümber lükata. Muidugi avastasin kampaania käigus erinevuse advokaadiametiga – isegi kui sul olid head argumendid oma seisukohtade põhjendamiseks ja vastaspool jäi nende ümberlükkamisega hätta, siis pikaajalised poliitikud hakkaksid hoopis sinu isikut ründama, mitte seisukohta. See on ootamatu ja selle vastu ma mingit relva ei tea.

3)      Selgitustöö – oluline aspekt, mis tihti jääb märkamata. Sageli on tehtud küll põhjalik eeltöö, aga avalikkusele selgitusi, miks just nii ja miks nii on lõppkokkuvõttes parem, ei jõuta anda. Inimesed lihtsalt ei mõista. Jah, selgitustöö keerulisemate ja mittepopulistlike otsuste puhul ongi alati aega ja vaevanõudvam, kui populistlike otsuste puhul, aga selles osas ei tohiks loobuda. Eks loomulikult võtab julgust kõvasti maha see, kui sind avalikus kommentaariumis tükikesteks kisutakse. Vähesed on nii tugevad, et neile teiste arvamus ja kommentaarid korda ei lähe. Ja selle hirmu pärast paljud ehk ka loobuvad. Populismi (mitte küll avalikud pooldajad) ütlevad, et rahvas on loll ja ei saa niikuinii aru, seetõttu ei ole end mõtet selgitamisele raisata. Kuid minu arvates ei tohiks siiski lootust kaotada, sest populism on demokraatiale suurimaks ohuks.

Lõpetuseks parafraseeriksin Sören Kierkegaardi: julgeda oma seisukohti kaitsta— tähendab kaotada mingiks ajaks jalgealune. Mitte julgeda — tähendab kaotada demokraatia.

5 responses to “Julgus vs populism

  1. Muide, oled sa selle Kierkegaardi tsitaadi osas kindel? Niipalju, kui mina temalt ja tema kohta lugenud olen, oli ta küll kõike muud, kui demokraat.

    • Ma parafreseerisingi, mitte ei tsiteerinud teda. Tema ütles, et kaotada julgus, tähendab kaotada mingiks ajaks jalgealune. Mitte julgeda, tähendab kaotada elu.

      • “The best argument against democracy is a five minute conversation with the average voter.” Winston Churchill.

      • Jep, my bad, lugesin hooletult ja märkasin samas lauses Søren Kierkegaardi nime ja sõna “demokraatia” ning imestasin, et selle kaotamise üle oleks Kierkegaardil ilmselt ainult sügavalt hea meel olnud :)

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *