Intervjuu Eesti Ekspressile (25.11.2010)

Sa kirjutasid eile, et oled haige ja et Su arstist ema ei soovitanud Sul veel täna kodust välja tulla. See on ka põhjuseks, miks teeme seda intervjuud e-maili teel. Mis haigus Sul kallal on ja kuidas end ravid?

Tavaline külmetus – kurk on paistes ja palavik. Ravin looduslike vahenditega – mesi, küüslauk, pärnaõietee.

Kui me vanemlikest soovitustest juba räägime, siis mida arvab Su eurovolinikust isa Su hiljutisest otsusest poliitikasse minna? Oli ta vastu? Poolt? Eksalteeritud või shokeeritud? Mis olid täpsed sõnad, millega ta Su otsuse vastu võttis?

Seda peab ilmselt tema enda käest küsima, millised tunded teda täpselt valdasid. Aga tegelikult oli isa kunagi see, kes selle idee minus üldse idanema pani öeldes, et minust võiks saada hea poliitik, sest mul on süda õiges kohas ja selged põhimõtted ja ma olen reaalse tööelu ja majandusega kokku puutunud ning mõistan asjade toimimise mehhanisme. Eks ma temaga olen ikka nõu pidanud, seega see lõplik otsus ei tulnud talle üllatusena. Ja ma usun, et tal võiks olla hea meel, et ma tahan tema valitud teed jätkata. Järelikult on ta olnud heaks eeskujuks.

Chambers’ Global kirjutab Su kohta et Kallas “also holds exclusive right to contribute legal updates of competition law in Estonian jurisdiction to International Law Office newsletter.” Mis väljaanne ILO on? Millised need legal updated on? Kui sageli sa oma eksklusiivset õigust kasutad ja kuidas sa selle  õiguse said?

See on laialt levinud rahvusvaheline juurat puudutav internetiväljaanne, mida saab tellida vastavalt oma huvidele. Näiteks minul on tellitud konkurentsiõiguse ja energia ning keskkonnaõiguse väljaanded. Sinna kirjutavad advokaadid artikleid erinevatest kaasustest või seaduseparandustest üle maailma. Saab end kursis hoida sellega, kuidas mingis teises riigis on analoogne juriidiline probleem lahendatud ja saab ka häid kontakte, kelle käest siis konkreetsemalt nõu küsida. Seda õigust pakuti millalgi aastaid tagasi ja olen kirjutanud minimaalselt 4 artiklit aastas, mõni kord ka rohkem. Aga ma ei ole seda alati üksi teinud, vaid koos abistavate kolleegidega.

Võib vast öelda, et oled Eesti üks kõige hinnatumaid juriste konkurentsiõiguse vallas, võibolla isegi kõige hinnatum. Nüüd, ühtäkki, loobud sa aga selles vallas konkureerimises; niiöelda vabastad oma juhtpositsiooni. Miks?  Oled sa juuras pettunud? Näed sa võimalust poliitikuna “rohkem ära teha”?

Ei, ma ei ole juuras pettunud. Aga olen seda tööd teinud juba väga pikalt. Läksin advokaadibüroosse tööle juba peale 1. kursust ehk 1996. aasta suvel, seega kokku juba üle 14 aasta. Inglise keeles on hea väljend “quit while you’re headed” ehk lõpeta siis, kui juhid. Kuigi ega see vahetus mulle muidugi kerge ei ole, sest kõik see, et ma olen noorelt (ja veel naisena) saavutanud, jääb maha ja nüüd pean täiesti teises valdkonnas, seltskonnas ja olukorras end uuesti tõestama hakkama. Aga ma usun, et see ei lase vähemalt rooste minna ja ära tuhmistuda. Ja vähem oluline pole minu jaoks see, et kui advokaadina tegelen üksikjuhtumite lahendamisega, siis poliitikuna saaksin ühiskonnale tervikuna panuse anda.

Sa oled läbi juhatuste või nõukogude seotud muljetavaldavalt paljude energiaettevõtetega- AS Aseriaru Tuulepark (registrikood 11094487) , Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon (registrikood 80157833), OÜ Hiiumaa Offshore Tuulepark (registrikood 11328689) OÜ Pakri Tuulepark (registrikood 10786409), OÜ Paldiski Tuulepark (registrikood 10892229) OÜ Roheline Ring Tuulepargid (registrikood 11423086), OÜ Viru-Nigula Tuulepark  (registrikood 11083689), Tooma Tuulepark OÜ (registrikood 11092962), Vanaküla Tuulepark OÜ (registrikood 11427730) ning advokaadina oled sa teinud aktiivset lobbytööd taastuvenergiat kasutavate elektrijaamade toetamise poolt, olles samas paistnud silmas ka Narva jaamadele makstava toetuse kriitikuna. Millise taastuvenergiat toetava seaduseelnõu või seaduseparanduse vastuvõtmist peaksid Sa Riigikogus  esmatähtsaks?

Ma astusin tuuleparkide nõukogudest ja Tuuleenergia Assotsiatsiooni juhatusest tagasi, nii et need andmed ei tohiks enam õiged olla.

Mis puudutab taastuvenergiat, siis hea oleks sellel asjal lasta settida. Esmatähtis oleks üle vaadata, kas taastuvenergia kasutamise eesmärgid on täidetud, kas me vajame uusi investeeringuid sinna valdkonda ja kui vajame, siis millises mahus ja millistel tingimustel selliseid investeeringuid tehakse. Praegu sellist analüüsi tehtud ei ole, seega igasugune torkimine ja seaduste muutmine võib ilma korrektse analüüsita tuua kokkuvõttes rohkem kahju kui kasu.

Kuivõrd tugevad on Su enda majanduslikud huvid tuuleparkidega vallas?

Mul ei ole majanduslikke huvisid tuuleparkidega seonduvalt.

Oled kirjutanud, et “Lapsest saadik on mind poliitika huvitanud ja ma olen seda üsna lähedalt jälginud. Vanemad ei keelanud mul hiliste öötundideni istuda isa ja tolleaegsete tipp-poliitikutega köögilaua ääres ja kuulata arutelusid Eesti elu paremaks muutmise kohta.” Kuidas sa tipp-poliitikuid mäletad? Onu Marti, tädi Laglet, onu Edgarit?

See on pikem jutt :). Mäletan hästi Lennart Meri, Edgar Savisaart, Marju Lauristini ja paljusid teisi värvikaid tegelasi. Mäletan neid eelkõige kui väga põnevaid isiksusi, kelle tarkust ja teadmisi imetlesin. Aga samas mõistsin, et nad on inimesed nagu kõik teised, kes tegid nalja ja tundsid end hästi ja vabalt. Seetõttu ei ole mul võib-olla praeguste poliitiliste liidrite suhtes sellist aukartust, kui võiks tavalisel algajal poliitikul olla.

Aga, kui kedagi konkreetselt välja tuua, siis Kõige paremini mäletan Lennart Meri. Tal oli alati varrukas mingi huvitav fakt või soovitus selle kohta, mida ma parasjagu õppisin või kuhu reisimas olin. Kui nüüd mingit ühte konkreetset lugu püüda sellest pagasist välja tuua, siis kord olin rahvatantsurühmaga sõitmas Prantsusmaale Marseille’sse festivalile. Lennart Meri oli meil külas, kui ma asju pakkisin ja palus tervitada oma head sõpra Marseille’ linnapead mingi konkreetse soovituse või faktiga (praegu ei suuda ma taastada, mis see konkreetselt oli). Kuna läksime tantsufestivalile, siis tõepoolest toimuski tantsijatele linnapea vastuvõtt ja ütlesingi talle edasi Lennart Meri tervitused. Minu üllatuseks oli Marseille’ linnapea silmis siiras rõõm ja äratundmine. Olime just vabaks saanud ning tol ajal oli see ikka väga erakordne ja imetlusväärne, et ühe väikese riigi poliitik oli palju suurema riigi poliitiku isiklik tuttav.

Kirjutad oma blogis veel, et “meie köögis ei arutatud kunagi selle üle, kuidas mingi idee hääli toob, vaid selle üle, kuidas selle rakendamine Eesti elu paremaks muudab.” Millise idee üle – kui nii võib küsida – oled sa kõige tulisemalt vaielnud oma isa Siim Kallasega?

Meil on nii sarnased vaated, et sellist tulist vaidlust, kus me oleks kardinaalselt erinevatel arvamustel, ma ei mäletagi. On küll põnevaid arutelusid poliitilise kultuuri, turumajanduse, vabaduste, Euroopa Liidu jms osas. On asju, kus isa on kuulaja rollis (näiteks mis puudutab juurat, konkurentsi ja energiatemaatikat), kuid enamikes asjades on muidugi minul temalt palju õppida.

On antud mõista, et poliitika on sinu puhul olnud justkui ettemääratud, et “politics was in your blood”, kui parafraseerida üht UK bändi. On sind püüdnud värvata ka mõni teine erakond? Oled sa tundnud tõmmet mõne teise partei poole?

On püütud värvata. Aga siiski kõikidest erakondadest on Reformierakond minu maailmavaatele kõige lähedasem, seega teistega sisulist tõmmet pole olnud.

Internetikommentaarides võib leida väiteid, et “kui siim brüsselisse suundus on parteist saanud kamp populiste, kes on minetanud oma algse ideoloogia täielikult”. Kui palju on Su politikasseminekus erakonna päästmise missiooni?

Tunnistan, et mulle ei meeldi populism ja teen kõik selleks, et populistlikke otsuseid vastu ei võetaks. Ma ei arva samas, et õiged otsused on ainult need otsused, mis teevad mõnele ühiskonnagrupile valu – ses mõttes kasutatakse ka populismi silti sageli populistlikult, sildistamaks oma poliitiliste oponentide vaateid.

Sa astusid Reformierakonda; parteisse, mis on väga otseselt seotud su isaga. On siin ka teatav dünastiamoment?  Kas poliitika vastu on huvi ilmutamas ka Su vend?

Eks see on muidugi minu jaoks ühest küljest problemaatiline, et samasse erakonda astudes pean paratamatult taluma oma isa varju, aga kui võtta, et Reformierakond on samuti mõnes mõttes minu isa laps, siis teisest küljest on see loomulik.

Me oleme vennaga väga erinevad. Kuigi tema tunneb ka poliitika vastu huvi, ei ole ta ise sellega tegelemise vastu huvi tundnud. Minul rohkem see esineja ja sõnaseadja geen olnud, vend on tugev muudes asjades.

Kui heaks hindad Sa oma shansse Riigikogu valimistel? Usud sa realistlikult, et saad sisse? Ning kelleks loodad saada poliitikas pikas perspektiivis? Eurosaadikuks, ministriks, printsessiks :) ?

Ma ei oska oma shansse hinnata. Aga ma loodan, et inimesed mõistavad, et tahaksin seda tööd teha südamega ja täielikult panustades ning võiksid hinnata, et minust võiks riigile kasu olla. Samas küsimus, kelleks ma tahan saada, tundub mulle praeguses faasis pisut ennatlikuna. Hakkame otsast tegelema, kui leitakse, et ma olen tubli ja minust võiks mingis konkreetses ametis kasu olla, siis tuleb seda vastavalt hinnata ja sealt edasi liikuda. Kindlasti tuleb mistahes edasises poliitilises ametis parlamentaarne kogemus kasuks.

Mis suunas mõjutaks Riigikogu saadiku palganumber Su majanduslikku olukorda?

Kui kristalselt aus olla, siis ma ei teagi, mis Riigikogu saadikud praegu teenivad. Tõenäoliselt vähem, kui advokaadid, aga siiski piisavalt.

Oled oma blogis kirjutanud, et “oma töös põrkan tihti kokku ebaõiglusega. Suured teevad liiga väikestele, väikesed aga kasutavad kurjasti ära enda õigusi või kopeereeruvad suurte vastu. Kõige hullem on, et avalik arvamus asub tihti ebaõigluse poolele . /—/” Usud sa tõesti, et Sul on poliitikuna võimalik midagi muuta? Kas sa ei pea poliitikat sageli alatuks, räpaseks ja inimest oma põhiolemuselt korrumpeerivaks mänguks?

Usun jah. Kui ei usuks, siis ei maksaks ilmselt sellega tegelema hakatagi. Võib-olla olen ma idealist, aga ma olen ju kõrvalt näinud, et poliitika ei ole alatu ja räpane, selle juures on võimalik jääda heaks inimeseks. Ma olen seda suhtumist kohanud ka enda tuttavate hulgas, kellele oma otsusest teada andsin – et justkui kohe muutusin nende silmis kuidagi halvemaks inimeseks. Miks? Mina olen ju ikka see sama mina?! Poliitiku töö on tegelikult ju ühiskonnale oluliste otsuste vastuvõtmine – ilma selleta ka ei saa. Keegi peab julgema otsuseid vastu võtta ja see ei ole lihtne arvestades vastutust ja kriitikat, mida tuleb taluda. Aga tihti kritiseerijad ei ole valmis ise vastutust võtma.

Kirjutad , et “inimesed pettuvad riigis ja kel võimalus, see lahkub.” Kui pettunud Sa ise kümnepalliskaalal Eestis (olnud) oled? Oled sa mõelnud äramineku peale? On su poliitikasseminek sellistele tunnetel teatud vastumürgiks?

Olenevalt valdkonnast olen pettunud küll, aga ma olen ikkagi optimist ja usun, et läheb paremaks. Sest kui kõik lahkuvad lootuses tagasi tulla siis, kui olukord on parem, siis kes seda olukorda siin paremaks muudab? Vanarahvas on öelnud: kus viga näed laita, seal mine ja aita. Selle järgi olen senini talitanud. Aga võib ka võtta seisukoha, et kus viga näed laita, seal mine ja laida ja hästi kõvasti :). Sellest aga kokkuvõttes mingit muud kasu ei ole, kui õhkkonna negatiivsemaks muutmine.

Sinu lemmikvaldkonnaks juristina on olnud energiamajandus. Millise seaduseelnõu sooviksid poliitikuna selles vallas esmalt algatada / algatamisele kaasa aidata?

See väheke oleneb, milline on seis energeetikat puudutava seadusloomega sel hetkel, kui ma valituks osutun ja Riigikogus tööle hakkan, sest praegu on menetluses eelnõud, mis võivad olukorda kardinaalselt muuta. Seega ei oska praegu midagi konkreetset öelda, kuna olukord on nii segane. Kuivõrd investeeringud energeetikasse on väga pika tasuvusajaga, siis oleks hea, kui seadusandluses valitseks stabiilsus ja otsused selles vallas tugineksid väga selgetel ja põhjalikel sõltumatutel uuringutel ning kergekäeliselt investeerimiskeskkonda muutma ei mindaks. Minu eriala ja oskused sobivad hästi selleks, et seadusandluses toetada ideed – energeetikas peab valitsema konkurents, mis tarbijate jaoks tagab odavama võimaliku hinnaga energiajulgeoleku.

Sa oled maininud, et  üheks sagedamini rikutavaks põhiõiguseks on süütuse presumptsioon ning avaldanud arvamust, et olukorda “aitaks leevendada see, kui enne jõustunud kohtuotsust ei tohiks kahtlustatava või süüdistava nime avaldada.” “Rootsis näiteks peetakse sellisest printsiibist kinni,” oled Sa öelnud. Me küsisime paarilt Rootsi  ajakirjanikult ja nemad väitsid, et nimede avaldamise keeldu kuningriigis ei ole; avaldamine on meedia enese otsustada. Kuidas see segadus tekkis? Millistes riikides  (kui üldse) nimede avaldamine keelatud on? Kuidas see keeld töötaks praktikas? Kas ajalehed pidanuks kirjutama, et “et endine keskkonnaminister ja riigikoguliige N on pistise võtmises kahtlustatuna antud kohtu alla?”

Keeld on ilmselt vale sõna. Otsest keeldu ma ei tea, et oleks ja mõnes mõttes oleks see ka vastuolus üldise liberaalse maailmavaatega. Kuigi ka liberaalse maailmavaate seisukohast võib teiste isikute õigusi piirata, kui kaitstav õigus kaalub üles teise isiku õiguse piiramise. Ehk siis antud juhul, kas isiku põhiseadusesse kirjutatud põhiõiguse kaitse kaalub üles teise isiku õiguse teada saada ehk uudishimu. Rootsi advokaadid, kellega sel teemal olen suhelnud, selgitasid, et seal on ajakirjanikel nn käitumiskoodeks, millest nad peavad kinni ning mille kohaselt isikust avaldatakse enne kohtumenetlust vaid sellised andmed nagu näiteks “mees, 38, ehitaja”. Nad möönsid, et vahel on tõesti isik kirjeldatud nii detailselt, et ei jää kellelegi arusaamatuks, kellega on tegu. Ja teatud juhtudel on seda kindlasti keerulisem järgida, kui tegemist on justnimelt väga tuntud isikutega. Kuid siiski- kui võtame inimese tänavalt, kes on sattunud mingis asjas kahtlustusaluseks, mis meile sellest paremaks muutub, et me teame, et see on konkreetne isik, keda kahtlustatakse? Inimesed (sh ma ise) võtavad väga tõe pähe seda vanarahva tarkust, et kus suitsu, seal tuld. Me mõistame need inimesed enne lõplikku otsust hukka ja siis võib juhtuda, et väikeses ühiskonnas on kohtud süüdimõistva kallakuga. Aga see oli lihtsalt mõte, mis on tekkinud pikema aja vältel süütuse presumptsiooni rikkumisi tähele pannes ja seda võib edasi arendada nii, et ka ajakirjanikud sellega nõus oleksid. Aga hoopis tähtsam on, et inimesed ise süütuse presumptsiooni austaksid, sest ajakirjandus kirjutab ikka seda, mida meie lugeda tahame. Seega ei saa ajakirjandust süüdistada.

Sa kirjutad, et “Vihkamine on minu hinnangul meie ühiskonnas suur probleem. Vihatakse homosid, rikkaid, Savisaart, Ansipit, naabreid, ämma, teistsuguseid. Vihkamine ei ole edasiviiv jõud.”  Ilmselt pole põhjust küsida, et mis meelt oled allikakaitseseaduse ja ennetavate trahvide osas, kuid ma küsin siiski? Ja oled sa valmis saama esimeseks Eesti poliitikuks, kes pärast 1. jaanuari kellegi enda solvamise pärast kohtusse annab ja ennetustrahvina kahjuraha nõuab?

Ütlen ausalt, et ma ei ole selle allikakaitseseaduse eelnõuga käekäiguga nii kursis, sest see ei kuulu otseselt minu töövaldkonda ja pigem ei kommenteeriks. Kuivõrd seadusi ja lahendeid, millega mul töö (st konkurentsiõiguse) tõttu tuleb kursis olla, tuleb nii Eestis kui Euroopas  igapäevaselt peale, siis muude seadustega viin end kurssi siis, kui need vastu võetakse ja välja kuulutatakse.

Ma ei usu, et kellegi kohtusse kaebamine mittevihkamisele kaasa aitaks, pigem tekib selline hammas hamba vastu efekt. Isiklikult ei tahaks kedagi kohtusse anda, aga ma muidugi ei tea, milliste solvangutega minu suunal lagedale tullakse, seega igaks juhuks ei ütle, et ma seda iial ei tee. Aga seda olen ka mõistnud, et inimesed kipuvad üle reageerima enda pihta käivate ütluste ja kriitika osas, seega vahest võib-olla targem lasta asjadel lihtsalt olla.

Kas pole mõnes mõttes – jah, jabur -, et oleme jõudnud ühiskonda, kus ennetatavate trahvidega karistatakse mitte solvangu eest vaid jätkuva solvamishimu äravõtmiseks ning kus preventiivne vangistus võimaldab hoida süüdimõistetuid vangis sisuliselt lõpmatuseni? Kas Sa ei leia oleme suuvalt jõudnud ülereguleeritud politseiühiskonda? Kas siin ei eki karjuv vastuolu õigusega sõnavabadusele ja õigusega vabadusele laiemas mõttes, mis peaks isikuvabadustena olema Reformierakonna jaoks kallid aated?

Jällegi, saan aru, et see on teile südamelähedane teema, aga ma detaile ei kommenteeriks, sest ma pole selle eelnõuga nii kursis, et julgen sõna võtta. Aga selles osas olen küll nõus, et ülereguleerimine on oht, mis meid kummitab. See võib viia ametnike (kas politsei- või mistahes muudele ametnikele) võimutäiuseni ja see on omakorda ohuks võimude lahususe põhimõttele. Ja ülereguleerimine on otseselt liberaalse maailmavaatega vastuolus. Aga nagu ennist juba mainitud – liberaalse maailmavaatega on kooskõlas see, et kellegi õigusi piiratakse siis, kui kellegi teise õigused ja vabadused tulevad vastu ja kaaluvad üles piiratava õiguse.

See on teada, et igaüks vihkab ajakirjanikke, et ajakirjanikesse halvasti suhtumine on väga okei, kuid ka näiteks advokaadid pole mujal maailmas eriti armastatud. Kuid kellel on Eestis Su meelest parem renomee – poliitikutel või juristidel?

Eks igaüks näeb seda asja oma mätta otsast. Mina näiteks ei vihka ajakirjanikke :), seega ei saa absolutiseerida. Esimene asi, millega Tartu Ülikoolis professor Raul Narits alustas oma esimest loengut juuratudengitele oli: “Juriste ei ole kunagi armastatud, aga neid on alati vajatud”. Sama on poliitikute ja ajakirjanikega. Seda renomeed saab ikka väljaspool olles hinnata. Aga ma arvan, et üldistada ei maksa siingi. Ülikoolis õpetati, et on olemas selline printsiip nagu isikuomaduste samalaadse jaotumise printsiip – kui selleks eraldi tööd ei tee, kujuneb ühiskonna igas isoleerimata osas enam-vähem samalaadne isikuomaduste jaotus. Seega kui on kaabakaid poliitikute hulgas, siis on neid ka juristide ja ajakirjanike hulgas. Õnneks kehtib sama ka toredate inimeste kohta ja tahaks loota, et need on siiski enamuses kõikides kooslustes.

On räägitud sinu potentsiaalsest huvide konfliktist seoses Kristjan Rahuga. Kas sa ei karda, et see teeb sinu olemise poliitikas keeruliseks?

Ei, see ei saa mingit huvide konflikti põhjustada, sest tänaseks ei ole ma Kristjaniga suhtes. Minu isiklik elu ei saa kuidagi mõjutama minu poliitilist tegevust. Poliitikas kavatsen lähtuda oma veendumustest ja avalikust huvist.

Pool aastat tagasi mainisid, et Sa juristina olid sunnitud andma oma kassi oma assistendile, sest Sul polnud tema jaoks lihtsalt aega. Oleks Sul nüüd, poliitikuna, aega kass tagasi võtta?

Kass on mul nädalaks ajaks külas, kuniks kassi praegune perenaine on reisil. Seega jagame vastutust ja hoolitust tema eest vastavalt võimalustele.

2 responses to “Intervjuu Eesti Ekspressile (25.11.2010)

  1. Aitäh, et selle täispikkuses intervjuu üles panid! See on huvitavam lugemine kui ajaleheartikkel. Ja põnev on võrrelda, mida ajaleht oluliseks pidas ja mida kuidas tõlgendas. Tihti käib intervjuusid lugedes peast läbi küsimus, et huvitav, mida inimene tegelikult ütles.

  2. See on tore, et Kaja sinu poliitikasse minek on ületanud mitmeid uudiskünniseid. Sinust kirjutatud artiklite maht ületab juba peale esimest nädalat mitmete aastaid poliitikuna töötanute oma.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *