Huvigrupid on saatanast?

       

„Oma huvide esindamine on demokraatliku süsteemi seaduslik osa“. Nende sõnadega algab huvide esindajate käitumiskoodeks, mis on valminud Euroopa Komisjoni töö tulemusena. Eestis on aga viimasel ajal jäänud meedias avaldatud arvamus- ja uurimislugude põhjal mulje, et oma huvide esindamine seadusandliku ja täidesaatva võimu juures on midagi hämarat ja ebaseaduslikku, millest tuleks iga hinna eest hoiduda.

Ma ei mõista, mis on selles keelatut ja halba, kui ettevõtjad, kelle tegevuse suhtes hakatakse seadusega regulatsioone kehtestama või kelle tegevust puudutavat seadust hakatakse parlamendi poolt muutma, avaldavad selle seaduse kohta arvamust ja esitavad omi ettepanekuid. Ainult ettevõtja, kes igapäevaselt seadusega töötama peab, oskab juhtida tähelepanu kitsaskohtadele, mis tegelikus elus ei tööta. Riigikogu liikmetel ei saa eales olla mingi valdkonna tegevusest täielikku ülevaadet. Lihtsalt niisama seaduse tegemine ilma, et selleks oleks tegelikust elust tõusetunud vajadust, on parlamendi ressursi ebaotstarbekas kasutamine. Tsiteerides klassikuid: tarbetud seadused nõrgestavad vajalikke (Montesquieu).

Kas ideaal on see, et kellelgi pole mingeid huvisid? Või, kui huvid on, siis vaikitakse need maha ja ei võeta midagi ette? Või kõigil on täpselt ühesugused huvid? Või jõuame hoopis sinna, et teatud „huvid“ või „huvigrupid“ on head ja lubatud, kui teised on mingil põhjusel põlu all? Erinevate huvide eitamine on loomuomane hoopis teistsugusele riigikorrale. Ja kui hästi mõtlema hakata, siis selline riigikord meil ka paarkümmend aastat tagasi oli.

Loomulikult võib öelda, et Riigikogu jaoks peavad seadusi ette valmistama eelkõige selle ministeeriumi ametnikud, kelle valitsemisalasse reguleeritav tegevusvaldkond kuulub. Aga siin valitseb üks kari – nimelt on teatud valdkondades (nagu näiteks üleskerkinud elektrituruseaduse muutmise teema) ministeeriumil huvide konflikt – ühelt poolt on tegemist regulaatoriga, teisalt aga ühe turuosalise aktsionäriga. Seega võib asuda seisukohale, et ministeerium esindab osades valdkondades üht turuosalist ehk siis ainult üht huvi. Nüüd kui Riigikogule saab ettepanekuid esitada vaid ministeerium ning samas valdkonnas tegutsevatel ettevõtjatel seda võimalust ei ole, ei pruugi pilt konkreetses valdkonnas esinevatest probleemidest olla täielik ega ka lahendus seetõttu õige. Kui kõik saavad oma seisukohad esitada, siis on see lõppude lõpuks Riigikogu asi otsustada, mis on tõde ja millist regulatsiooni on vaja. 

Põhiseaduse kohaselt võib ettevõtlusvabadust nagu ka muid põhiõigusi, piirata ainult väga vajalikel juhtudel. Igasugune regulatsioon on reeglina ettevõtlusvabaduse piiramine. Kõiki tegevusvaldkondi seadusega ei korraldatagi, seetõttu pole ka nendel huvigruppidel poliitikute juurde asja. Mõnedes valdkondades on piirangud väga detailsed – alates tegevuslubadest kuni hinnaregulatsioonini välja. Seega sõltub selliste valdkondade regulatsioonist nende ettevõtjate elu ja surm. Arusaadavalt võitleb sellises reguleeritud valdkonnas tegutsev ettevõtja oma tegevuse jätkamise eest. Kuivõrd reguleeritud valdkonnad on piiratud, jääbki mulje, justkui ainult väike seltskond käiks oma asja ajamas ja teised saavad ilma hakkama. Samas ei oleks aga õiglane piirata kellegi tegevusvabadust ilma teda vähemalt ära kuulamata.

Ega huvigrupid neid hurjutades kuhugi ei kao. Nad lihtsalt liiguvad põranda alla. Keegi ei julge isegi iitsatada, et on mõne poliitikuga kohtunud, veelgi hullem – rääkinud enda tegevust puudutavast seadusest. Valitseb mingi üleüldine hirm sattuda häbiposti ja saada mudaga loobitud. Kõik kahtlustavad kõiki ja kõik kardavad kõiki. Seda me ju ei taha, ega ju?

Kui mõistaksime, et oma huvide esindamine on demokraatliku süsteemi seaduslik osa, siis julgeksid ka huvigrupid astuda kaks sammu ette. Kui huvigrupiks olemine ei ole enam häbiasi, saaks ehk meilgi austada Euroopa Komisjoni poolt soovitatud käitumiskoodeksit parlamendi ja valitsusasutuste juures oma huvide esindamisel. Nii saaks ühiskonnale parima lahenduse leidmisel arvesse võtta võimalikke taustsüsteeme asjaosaliste huve ära kuulates ning otsused mitte ainult ei oleks, vaid ka tunduksid kõigile asjaosalistele, õiglasemad.

(tõe huvides: olen läbi aegade advokaadina esindanud mitmeid huvigruppe ja olen praegu ka Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni juhatuse liige)

One response to “Huvigrupid on saatanast?

  1. Ma olen pôhimôtteliselt Sinuga täiesti nôus. Kommunikatsiooni reaalpoliitiliselt on probleem ilmselt selles, et avalikkus ei usu läbipaistvusesse. Nii toimib hirm, et teatud huvigruppidel on ebaausad eelised poliitikutele surve avaldamiseks. Millest samm edasi on hirm, et lihtne kodanik-tarbija tunneb ennast kôrvaletôrjutuna. See tähendab, et kui seaduseandja poliitik suundaks üldsust veenda, et kôigil on vôrdne vôimalus talle môju avaldada, siis ei oleks ilmselt üldse küsimusi. See on aga pigem sotsiaalse taju valdkonda puutuv probleemistik.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *