Vabadus on meie reliikvia

jaan. 11, 2011, autor Kaja

Kui ma olin väikene tüdruk ja jäin haigeks, siis mind tuli hoidma vanaema, kes oli Eesti-aegne daam. Kui mina lebasin haigevoodis, rääkis tema mulle lugusid ajast, kui tema oli alles noor. Üks lugu on mul iseäranis selgelt meeles. Nimelt vanaema oskas noore tüdrukuna hästi saksa keelt ning töötas lühikest aega saksa keele koduõpetajana ühes Soome peres. Selle Soome pere isa oli laevakapten ning koos otsustati Inglismaale seilata ja loomulikult võeti vanaema ka kaasa. Ma kuulasin seda lugu ja ei uskunud. Kuidas on võimalik sõita Soome ilma igasuguse viisata? Kuidas teda lasti? Töötama teises riigis? Ja lihtsalt sealt sõita edasi Inglismaale? Lihtsalt niisama ja ilma igasuguse etteplaneerimiseta? Olid 1980ndad ja isegi väike laps mõistis, et välismaale meil asja ei ole. Meie mängumaa oli Eesti.

Aastal 2010 on teistsugused ajad. Me võtame loomulikuna seda, et meil on vabadus reisida kuhu ja millal me soovime, kui vaid rahalisi vahendeid jätkub ja ilmataat vingerpussi ei viska. Veelgi enam, me võime ka teise riiki tööle või õppima minna ja keegi ei tee meile selleks takistusi. Võime suhelda teiste riikide kodanikega, kui keeleoskus lubab ning saame end hoida kursis teistes riikides toimuvaga kasutades internetti ja muud meediat. Seega  oleme vabad tegemaks mida iganes. Meie mängumaa on terve maailm. Kas ja kuidas me kättevõidetud vabadust kasutame? Kas oskame näha Eestit suure maailma osana või käitume endiselt nii nagu suletud ühiskonnale kohane?

„Talendid koju“ kampaania ärgitas välismaale tööle ja õppima läinud andekaid inimesi Eestisse naasma. Minu arvates on see pigem võimalus, mis tuleks ära kasutada. Mujal õppimine või töötamine annab lisaks keeleoskusele ka võime laiemalt mõista maailma toimimise mehhanisme ning sallivust teiste riikide ja rahvaste kultuuri, kommete ja tavade suhtes. Annab võime mõista, et vabadus tähendab ühtlasi kohustust austada teiste vabadust olla sellised nagu nad soovivad olla ja teha seda, mida nad soovivad teha. Eemalt vaadates mõistad paremini kui väike on Eesti nii pindalalt kui rahvaarvult ja kuidas omavaheline kemplemine kellelgi kasu ei too ning kuidas vihkamise vundamendile ei saa tervet ühiskonda ehitada.

Avatud ühiskond ei tähenda ainult seda, et meil on võimalused Eestist välja tööle minna ning me soovime, et meid seal hästi vastu võetaks. Juba vanarahvas teadis rääkida, et kuidas küla koerale, nõnda koer külale. Kui tahame, et meie inimesi võetaks Euroopas avasüli vastu, peame ka ise olema valmis muutuma oluliselt rahvusvahelisemaks ja multikultuursemaks, kui me senini oleme olnud. Me ei tohiks karta, vaid peaksime hoopis soodustama rahvusvahelise kogukonna teket, mis tooks Eestisse hoopis teise kaaluga kogemusi, teadmisi ja ka kapitali, mis on vajalikud ühiskonna arenguks. Nõnda on ka välismaal õppivatel ja töötavate talentide koju tagasi pöördumine lihtsam, sest eemal omandatud kogemustega on Eestis midagi peale hakata, siin on töökohad, mis on samavõrdselt motiveerivad. Sellisel juhul on reaalsem, et siia tahavad oma tootmise või esinduse tuua suured korporatsioonid, mis omakorda loob töökohti ja elavdab seeläbi majandust ning kasvatab heaolu.

Arvestades tänapäeva maailma internetiseerumist, võib vabadust oma asukohta valida käsitleda ka sellest vaatenurgast, et inimene saab töötada rahvusvahelises organisatsioonis asudes ise mõnes Eesti paigas, kus talle meeldib elada. Riik peaks tagama võimalused oma vabaduste kasutamiseks vajalike elamistingimuste, transpordi ja sideühenduste näol. Näiteks võiksid bussi- kui ka rongiühendused Raplast toimida korralikult ka lõuna-Eesti suunal, mitte ainult Tallinnasse.

Tegevusvabadusele pole samuti sisulisi piiranguid. Igaüks võib alustada oma äri, kui tal on idee, äriühingute asutamine on lihtne ja bürokraatia püütud viia miinimumini. Miks siis on ikka nii, et ettevõtlustulu deklareerib eestlastest vaid 2 % (mujal maailmas on see näitaja vähemalt 10 %). Liiga tihti on kuulda kurtmist, et ma tahaksin tegelikult teha sellist tööd, aga olude sunnil töötan hoopis muul alal. Paraku kui midagi teha sunni või hirmu pärast, siis ei too selline töö rõõmu ei tegijale ega ka töö tarbijale. Reeglina hakkab südamest ja kõigest hingest tehtud asi varem või hiljem ka sisse tooma, sest selline töö on nauditav mõlemalt poolt. Miks me siis ei kasuta kättevõidetud tegevusvabadust? Kas on see hirm ebaõnnestumise ees? Ameerika president Franklin D.Roosevelt on öelnud, et ainus asi, mida me peame kartma, on hirm ise. Mujalt maailmast on näiteid, kus edukate ettevõtete kõrval on samade ettevõtjate poolt tehtud kümneid ebaõnnestunud ettevõtteid. Kõrgelt hinnatud Skype’i projekt on näide õnnestunud projektist ebaõnnestumiste reas. Aga ebaõnnestumine annab õppetunde, mida koolist ei ole võimalik omandada. Ja ainult proovimine annab võimaluse lõppude lõpuks ka õnnestuda. Aga jällegi – kasutamaks tegevusvabadust peame arvestama teiste kodanike samasuguse vabadusega ja mitte minema kaasa hukkamõistuga, kui kellelgi midagi kohe ei õnnestu. Pigem müts maha nende ees, kes julgevad proovida. Pankrot ei ole põhjus kellegi häbimärgistamiseks.

Riik saab omalt poolt suurendada inimeste pealehakkamist pakkudes koolides praktilist ettevõtlusõpet juba maast madalast. Samuti peab riik käituma ettevõtja suhtes mitte kui kubjas, kes tegeleb vaid maksukogumise ja tagant piitsutamisega, vaid kui partner, kellelt saab vajadusel ka nõu küsida ning kellega koostööd teha.

Kokkuvõtvalt,  vabadus ei ole midagi väärt, kui me seda ei kasuta ja käitume endiselt nagu piiraksid meid välised jõud. Ei tohi unustada, et vabadus ei ole elementaarne ja iseenesestmõistetav. Vabadus on habras ja seda tuleb hoida. Tulles kinnisest ühiskonnast ei tohiks me teha viga, et hindame vabadust alles siis, kui seda enam ei ole ja nutame taga vabadust, mis kasutamata jäi. Mina soovin, et ma eales ei unustaks vanaemaga peetud vestlust ja seda, kuidas kirjeldatud vabadus tundus mulle tol korral kättesaamatu.

(avaldatud Rapla ajalehes “Nädaline” 11.01.2011)

  1. Väga õige jutt! Hirm ebaõnnestumise ees on suurem, kui julgus asju ära teha.

  2. Jah kui alustasin ettevõtlusega tunduski riik partnerina aga nüüd on ta kindlalt ainult kupja rollis ja kui see ei muutu siis pole loota ka ettevõtjaid. See pole ametnike ka maksuametnike mure kuidas sul läheb ja veel üks kummaline lähenemine kõigisse peab suhtuma ühte moodi aga ometi ajab iga ettevõtja erinevat äri ja võimalused ning tekkivad küsimused on erinevad. Kui maksuamet ja ettevõtlust toetavad institutsioonid terve mõistusega tööle hakkaks oleks tulu kõigile. Ajakirjandus peab lõpetama töötajate ja ettevõtjate tülliajamise oma harimatuses.Nõudma peaks faktivigade ja pahatahtlike kontrollimata andmete avaldamise vastutusele võtmise eest kohtus ja seda kiiremini kui tavaliselt. Ajakirjanduse ringkaitse sunnib inimesi lausa pugema ajakirjanike ees ja nii mõnegi ajakirjaniku eneseväärikust see vist motiveerib valesid kirjutama.Veel näide ettevõtlusest. Kui Tallinna ettevõtlusosakond osakond loodi arvasin, et see peaks ettevõtjaid aitama aga olen juba paar korda kokku puutunud linnaametnikega kes ei täida mitte ettevõtjat toetavat funktsiooni vaid käivad linnale raha kogumas kui neil ilmselt puudu jääb. Kui meil on tarbijakaitseamet, kes kaitseb tarbijat siis ettevõtlusamet peaks kaitsma ja soovitusi jagama ettevõtjatele, meil on aga kõik hagejatena ettevõtja kallal ja kujundavad ettevõtjast nii tarbija kui töötajate silmis juba kohe kurjategija, vereimeja jne.Viimasel ajal ilmuvad artiklid pankrottide illustreerimiseks ei meelita tõesti kedagi. Kui peaksin praegu alustama ei teeks seda mingil juhul. Hästi teada konkurentide alatud võtted kuhu kaasatakse ametnikud igalt poolt lisaks maksuamet, kes jookseb kohale iga anonüümkirja peale ja segab väikefirmade tegevust oluliselt kui tegu vaid 2 inimesega. Veel hullem kui ettevõte on parasjagu raskustesse sattunud siis teeb ametnikkond kõik, et sinuga ühele poole saada ja pankrotti ajada. Olen kohanud tasuta nõustajaid, kes töötaes ametis ei huvitu sinu probleemist ja abist vaid sellest,et on kõik kirjas mis vaja , et tema ametikoht säiliks aga teadmised ja abi kesine ja huvi puudus täielik. Muidugi loodan, et kasvame välja sellest haigusest ja tegus inimene saab olema väärtus omaette ühiskonnale ja seaduseandja seda igati toetab ning täitevvõim kontrollib ikkagi seaduste täitmist mitte ei soosi nende isepäiset tõlgendamist.

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad