Riigi osalusega äriühingute majandamisest

sept. 17, 2013, autor Kaja

Riik on halb omanik, sest kellelgi ei ole riigi raha kasutamise suhtes otsest omanikutunnet. Juhatusele ei saa seda ette heita, sest see on ka erakapitalil põhinevates äriühingutes nii. Nõukogu peaks esindama omaniku tahet ja teostama järelvalvet juhatuse tegevuse üle nii, et omaniku tahe oleks kogu aeg silmas peetud. Kui omaniku tahe on nõukogul silmist kadunud, siis tuletab omanik seda meelde näiteks muuhulgas ka vahetades nõukogu liikmeid, kes tahet paremini järgida suudavad. Nagu riigikontrolli aruanne riigile kuuluvate äriühingute majandamise korraldusest kui ka Erkki Raasukese töögrupi poolt väljatöötatud materjal viitavad, on riigile kuuluvate äriühingute probleemiks sageli selge eesmärgi puudumine. Kui aga nõukogul pole  selget arusaama, mis omaniku tahe on, siis ei saa ka nõukogule ette heita, et ta seda tahet järgida ei suuda.

Nüüd jõuamegi omanikuni. Palju tuntuid investeerimisgurusid hoiatavad investeerimise eest valdkondadesse, mida investor ise ei tunne. Just seetõttu, et omanik ei suuda seetõttu juhatusele ja nõukogule anda piisavalt selgeid signaale, kuhu suunas ta tahab, et ettevõte liiguks. Riigile kuuluva äriühingu puhul esindab omaniku tahet antud haldusala minister. Aga ministril on tuhat muud tegemist ja puudub reeglina sügavam kompetents konkreetse äriühingu tegevusvaldkonnas. Samuti ei saa mööda vaadata sellest, et ka minister ei tunne, et see on tema raha, mis äriühingus mängus on. Kui omanikule ikkagi läheb korda tema ettevõtte vara kasvatamine ja raha saatus, siis ta palkab ennast abistama parimad eksperdid. Just selles seisneb Erkki Raasukese poolt välja pakutud omandusüksuse loomise idee. Omandusüksus sõnastaks riigile kuuluvate ettevõtete selged eesmärgid ja ootused, aga tegeleks jooksvalt globaalsete trendide analüüsiga, et ootusi ja eesmärke muutuvates olude parandada. Omandusüksus valiks omanikku tahte teostamise üle järelvalvet teostama parimad võimalikud inimesed ettevõtete nõukogudesse.

Kuidas vältida seda, et omandusüksusest ei tekiks üks järjekordne raha nõudev vahelüli bürokraatlikus kadalipus? Ilmselt on vastus jällegi inimestes, kes sinna tööle valitakse. Erkki Raasukese töögrupi paberis nähakse ette kompetentsid, mis peaksid omandusüksuse nõukogus esindatud olema. Latt tundub olevat seatud väga kõrgele, aga unustada ei tasu, et me ei pea neid inimesi otsima ainult Eesti inimeste hulgast. Kui lugeda neid nõudmisi, siis selge on see, et selliste kompetentsidega inimestele on kõige olulisem nende maine. Nad ei saa endale lubada töö ülejala tegemist ega ka mitte rumalaid otsuseid, sest vastasel juhul riskisid nad oma mainega, mis seab nende edasise karjääri ohtu. Muidugi on ühe riigi äriühingu (AS Estonian Air) ajaloost meenutada, et ka tiitliga ning kõrgepalgaline välismaalt tulnud juht ei taga alati parimat tulemust.

Arvestades, et riigile kuuluvate äriühingute vara moodustab ligi veerandi kogu riigi varast, peaksime olema avatud kõikidele ettepanekutele, mis muudavad riiki paremaks omanikuks.

 

  1. Muidugi on praktika juht välismaalt kogu maailmas tavapärane aga mul on meie haridussüsteeme jälgides tunne, et suurepäraste juhiomadustega ja ennast ise harinud eesti noored jäävad kõrvale, sest paberit pole. Kas mitte praegu pole kätte jõudnud aeg, sest kõik pöörab siin ilmas ja Eesti võiks esimeste seas olla, hakata vaatama juhtide kandidaate hoopis teistel alustel kui siiani tehtud. Tean ise kolme sellist noormeest, kes kooli pooleli jätnud sest see ei andnud midagi, ennast välsmaal täiendanud ja visioone omavad aga tegutseda saavad vaid eraäris ,sest seal tihti ei küsita paberit vaid, mida oskad, kuidas teeksid?

  2. Kas raasuke hilja ei tuldud välja antud ettepanekuga! Kui veel riigiametis töötasin, siis ministeeriumi seisukoht oli, et omanik ei tohiks eriti sekkuda riigile kuuluvate äriühingute arengusse. Eks ka minul näiteks õnnetu Eesti Õhk. Tollal oli riik küll väikeaktsionär.

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad