Lahke ja lugupidav riik

Mar 05, 2011, autor Kaja

Kui küsida, millises riigis ma tahan elada, siis on see riik, mis peab oma inimestest lugu ja on lahke ja lugupidav. Aga mis on riik? Riik on abstraktsioon, mis tegelikult koosneb inimestest. Lennart Meri on öelnud, et oma riigi eest vastutame kõik koos ja igaüks eraldi. Järelikult ei saa riik olla lahke ja lugupidav, kui me ise ei ole teineteise suhtes lahked ja lugupidavad.

Kui sattuda lugema artiklite juures kommentaare, siis on valdav enamus neist väga negatiivsed. Mul tekib alati küsimus, kas selle kommentaari kirjutajal hakkas endal sellest parem? Mina ei usu. Ma usun, et sappi pritsides rikud ära nii enda kui ka teiste tuju ning lisaks mürgitad üldist keskkonda.

Kunagi oli Eesti Ekspressis artikkel selle kohta, miks Eesti inimesed on nii tigedad. Väidetavalt pidi see tulema sellest, et me oleme läbi ajaloo olnud ohvrid ja meid on anastatud ja seetõttu on see kurjus ja viha meil juba geneetiliselt sisseprogrammeeritud. Kui vaadata natuke oma nabast kaugemale ja teiste riikide ajalugu, siis ilmneb, et pole rahvust, kes ei oleks kannatanud või keda ei saaks mingil ajahetkel pidada ohvriks. Seega see ei saa see siiski olla õigustuseks. Isegi kui kurjust saab põhjendada kannatustega ajaloost, siis kas poleks aeg ohvrimentaliteedist üle saada ja edasi liikuda?

Väga kerge on kedagi hukka mõista, aga raske mõista. Miks keegi midagi teeb või ütleb? Mis on tema taust? Miks õhutatakse viha erinevate inimeste või inimgruppide vastu? Näiteks valimiskampaania ajal ja enne seda erakondade vastu viha õhutamine. Erakonnad koosnevad ju samuti inimestest. Teada-tuntud on isikuomaduste ühtlase jaotuvuse printsiip – igas piiranguteta inimkoosluses tekib varem või hiljem samade isikuomaduste jaotus kui mistahes teises inimkoosluses. Seega pole mingit alust arvata, et erakondades on rohkem kehvade isikuomadustega inimesi, kui näiteks üksikkandidaatide hulgas. Viha õhutamine ei ole edasiviiv jõud ega muuda neid kooslusi paremaks.

Dominique Moisi kirjutab oma raamatus „Emotsioonide geopoliitika“ emotsioonidest, mis on riikide käitumise taga – nendeks on tema sõnul alandus, hirm ja lootus. Kuid ma usun, et see ei kehti mitte ainult riikide puhul, vaid seda kontseptsiooni saab laiendada ka inimestele. Mõõdukas alandus on edasiviiv jõud, aga suures koguses on see destruktiivne. Hirm pärsib tegevust ja ainuke positiivne emotsioon, millele tasub käitumist rajada, on lootus. Kui kedagi piisavalt alandada, kas halbade kommentaaride või muus sarnasega, siis see tekitab alandatavas trotsi ja viha. Vihast lähtuv tegevus või sellest loobumine hirmu tõttu, et tegevusega tekitatakse endale või lähedastele kahju, on koormav.

Seega lahke ja lugupidav riik koosneb lahketest ja lugupidavatest inimestest. Lahke riigi ametnikud on abivalmid, mõistvad ja hoolivad, mitte kurjad. Lahkes riigis on kodanikud hoolivad ja teiste suhtes tähelepanelikud. Aga kuna riik see olen mina sama palju kui keegi teine, siis ka selle koha pealt saan alustada eelkõige iseendast püüdes jääda konkureerivate maailmavaadete ja inimeste suhtes inimlikuks ning mõistvaks.

  1. tanel saimre

    Täpselt nii. Riik kipub paljude arvates ikka olema midagi mis on “meist” eemal, kõrgemal. Midagi, mida teevad mingid inimesed kes saavad palju raha ja kes “meist” ei hooli. Ja üldlevinud uskumustega on nii, et isegi kui need ei vasta tõele, aga kui neid piisavalt palju usutakse, siis nad hakkavadki vastama tõele. Ja nii ka selle uskumusega riigi kohta. Paraku on see nii praegu.
    Siiski ma usun, et asi paraneb põlvkondade vahetusega. Need vanad vingujad peavad lihtsalt eest ära surema ja uued inimesed tulevad peale. Nõukogude põlvkonnal on vingumine väga veres. Just umbes meievanused peaks olema need esimesed linnukesed, kes vingumise asemel tasapisi ja teotahteliselt putitavad. Sa oled hea näide, et see ka nii on.
    Vaatasin eile just uuesti “Ühtse Eesti” suurkogu ja jäi selline võimas tunne sisse, et eestlane ikka ei lase “ahnetel poliitikutel” niisama pähe istuda omale, vaid võtab ja teeb midagi. Näiteks sellise teatrietenduse.
    Nii et mina olen optimistlikult meelestatud. Läheb paremaks :)

  2. Tean, et suhtlemisel on kaks teineteist välistavat aspekti. Üks on analüüs, mötlemine teemal vöi nähtusest. Teine isiku kirjeldamine. Valida saab ühte ja eelistan esimest.

  3. Kunst on olla keskendunud sellele, mida me soovime, sest meie uskumused ja tunded juhivad meid.

  4. Õelust ja kadedust täis kommentaarid olid meie artiklitel juba enne tiigrihüpet ja sinna aastate taha jäi ka minu isu üldse mingeid kommentaare kuskil lugeda. ETV Vabariigi kodanikud kipub olema vähe viisakamate kommentaaridega nähtus, ilmselt sellepärast, et loetakse ju mõned ka saates ette. See enese-modereerimine tulebki ainult läbi hirmu, et äkki keegi saab teada ja oma nime all tegelikult ju väga ei taha keegi pahandust teha!

    Võib loetleda mitmeid tegureid, alustades silmaringist ja haridusest kuni lapsepõlvest kaasa toodud kompleksideni, mis mõjutavad inimeste käitumist ja suhtumist. Aga eestlaste puhul ei pruugi ka kõige laiem silmaring ja vastavad kraadid midagi muuta. Ju siis inimestel on ikka väga vähe lootust mõeldes tulevikule, valgus lihtsalt ei paista seal tunneli lõpus, mis muudab ka kõige tugevamad loomadeks (Ingrid Betancourt peale kuuendat aastat). Pealegi on isiku ründamine kordades lihtsam, kui kaasa proovida mõelda ja vajadusel tegevust kui sellist arvustada, sest see eeldaks ehk isegi lahenduste pakkumist, mis omakorda eeldab lihtsalt liiga palju mõtlemist…

    Õnnitlen valimistulemuste puhul ja soovin palju jõudu ja jaksu! Võibolla oleme kõik kunagi lahked ja lugupidavad.