Miks on elekter tegelikult kallis?

Oct 07, 2010, autor Kaja

Elekter on kallis ja midagi tuleks sellega ette võtta, sest elektri kallinemisest on tingitud ka teiste kaupade hinnatõusud. Osad poliitikud väidavad, et taastuvenergia tasude alandamine alandaks elektri hinda. Tuleviku suunatult tasub seda kindlasti arutada, aga siiski moodustab taastuvenergia tasu kõikidest elektrile tehtavatest kuludest miniatuurse osa. Seega on koer maetud hoopis mujale.

Olen nõus, et elektri ja kütte hind on oluline nii eratarbijale kui ka ettevõtetele. Tootmisettevõtetel mõjutab elektri hind kogu tootmistsükli hinda ja seetõttu väljendub lõpptoote hinnas. Kui elektri hind tõuseb 30 %, siis ei saa ka näiteks leiva hinda kaua madalal hoida, sest muidu kasvavad tootmiskulud lihtsalt tuludest üle ja kahjumis ettevõte läheb varem või hiljem pankrotti. Kui ettevõte läheb pankrotti, siis kaotavad töötajad oma töökohad, mis omakorda suurendab tööpuudust. Kui meie ettevõtete tootmissisendid on kallid, siis ei ole nende poolt valmistatavad tooted võimelised konkureerima teistes riikides toodetud toodetega. Jällegi on resultaadiks tootmise vähenemine ja nii mõnegi ettevõtte väljasuremine. See aga vähendab konkurentsi, mis omakorda tavapärase majandusloogika kohaselt kergitab hindu.

Kust aga tuleb meie elekter praegu? 95 % elektri tootmise turust valitseb AS Eesti Energia, see tähendab, et enamus Eesti suurtarbijaid ja kõik eratarbijad ostavad elektrit Eesti Energialt.  Järelikult on need tarbijad sõltuvad Eesti Energia hinnakujundusest. Kuivõrd hind kujuneb lihtsustatult kahe elemendi baasil: kulud ja mõistlik kasum, siis on äärmiselt oluline, milliste kulude baasil kujuneb elektrihind ja kas selle pealt teenitakse mõistlikku kasumit. Siit tuleb järgmine küsimus – kas Eesti Energia kulud ja tulud on ikkagi mõistlikud?

Kui põhjendati täiendava rahasüsti vajalikkust Eesti Energiasse, siis kasutati tugeva argumendina energiavarustuskindluse kaarti. Kui me seda raha ei saa, siis Eesti elektriga varustuskindlus on suures ohus ja võime sattuda sõltuvusse idanaabri poolt tulevast energiast. Ometi valgustati seoses Eesti Energia börsiplaanidega ajakirjanduses mitmeid äriprojekte, millega Eesti Energia tegeleb, mille seost Eesti varustuskindlusega on väga raske näha. Näiteks Jordaaniasse õlitehase rajamine. Kas on ikka mõistlik mõte riigile kuuluva ettevõtte raha (sealjuures suures ulatuses) investeerida projekti, kus keegi ei ole varem õnnestunud? Turgutada läbi riigi poolt võetava laenu Eestist kaugel oleva maa majandust, kui samal ajal Eesti tarbijad vaevlevad kõrge elektrihinna käes? Ettevõte, kellest hetkel sõltub valdava enamuse tarbijate elektrivarustus, peaks esimese asjana keskenduma probleemidele Eestis. Kui asjad oleksid kodus korras, ei oleks ilmselt toimunud ka sellist ulatuslikku elektrituru hinnaanomaaliat põhjustanud riket nagu oli Balti jaamades augustis.

Küsitavad on ka Eesti Energia kulud projektide arendusele, mille arendamisega sooviksid tegeleda eraomanikele kuuluvad ettevõtjad. Kuidas suurendab energiajulgeolekut konkureerivate tuuleparkide rajajate eest tuuleparkide rajamiseks vajalike maatükkide kõrge hinnaga omandamine? Paratamatult meenub Milton Friedmani põhjendus, miks riik on halb omanik – sest keegi ei käi teiste rahaga ümber nii hoolikalt, kui oma rahaga. Kas riigi ja tarbijatelt saadud raha võib raisata kergekäeliselt? Kas nendesse projektidesse suunatav raha ei võiks minna mitte olemasolevate katelde kaasajastamiseks, et hoida tarbijale kulusid kokku ja seeläbi pakkuda taskukohasemat elektrit? Miks peab Eesti Energia iga hinna eest prügifirmadelt ära krahmama kogu Eesti prügi, kui selle asemel saaks me mitmeid väiksemaid prügilagaasi kasutavaid või jäätmekütust tootvaid ettevõtjaid, mis samuti suurendaks ju energiakandjate mitmekesisust? Arusaamatu on, miks peaks Eesti Energia tegelema üldse selliste energeetikavaldkondadega, kui on olemas Eesti erainvestorite initsiatiiv. Vägisi jääb mulje, et nui neljaks samadesse valdkondadesse panustamine kannab teiste konkurentide elimineerimise eesmärki. Oluline on märkida, et erinevalt Eesti Energiast, kes kasutab investeerimiseks ainult riigi raha ja riigi toetusi, panevad erainvestorid projektidesse oma raha.

Aga need on suured asjad. Ka kõige väikesemad kulutused mõjutavad elektri hinda, mida tarbijatelt küsitakse. Kas on mõistlik riigi raha eest korraldada ulatuslikku reklaamikampaaniat teenusele, mida me kõik oleme nii või teisiti sunnitud ostma? Viitan kevadel tänavatel vohanud ja televisioonis näidatud Eesti Energia mainekujunduskampaaniale. Kas meid ja riiki ei peaks ärevaks tegema, kui riigile kuuluv ettevõtja saab reklaamifirmade korraldataval Kuldmuna gaalal parima kliendi auhinna? Parim klient on ikka see, kes raha ei loe.

Samuti tekitab Eesti Energia kasumi pool küsimusi – majandusaasta aruande kohaselt teenis Eesti Energia eelmine majandusaasta kasumit 2,0 miljardit krooni. Kas riigi esmane huvi on teenida Eesti Energiast kasumit ja võtta dividende või pakkuda tarbijatele taskukohasema hinnaga elektrit ja tagada varustuskindlust? Kui riigi tegelik soov on kasvatada Eesti Energiast rahvuslik tšempion ja hoida elektritootmisest eemal konkureerivad tegijad, siis oleks aus see otse välja öelda, mitte tekitada segadust taastuvenergia toetuste skeeme muutes. Selliselt hoiaks riik kokku hulga raha erinevate ametkondade töö pealt, kes peavad uusi mehhanisme välja töötama ja rakendama ning ka hilisemate vaidluste osas tootjatega, kes on riigi lubadustele tuginedes teinud investeeringuid.

Võib-olla üks põhjus, miks Eesti Energia investeeringute osas küsimusi ei esitata, peitub energeetikavaldkonna teatud mõttes müstifitseerimises. Loomulikult nõuab elektrisüsteemidega tegelemine eriteadmisi, aga kohati tundub, et püütakse luua olukorda, kus kõik elektrisse ja investeeringutesse puutuv tunduks otsustajatele ülemäära keeruline ja ainult Eesti Energial on nendes asjades tõemonopol.

Tekkinud vaidluses tuleb silmas pidada, et taastuvenergia toetused teenivad eesmärki, et meil tekiks Eesti Energiale konkureerivaid tootmisvõimsuseid. 2013. aastal avaneb elektriturg eratarbijatele, mis sisuliselt tähendab, et tarbija ei saa elektrit osta enam reguleeritud hinnaga, vaid peab seda ostma turult turuhinnaga.  Kui elektriturg avanes suurtarbijatele 2010. aasta alguses, siis ei olnud suurtarbijatel palju valikuid, kuna konkurente polnud ja turu avanemise mõjul hakkas Eesti Energia neile elektrit müüma lihtsalt oluliselt kallima hinnaga. Selleks, et 2013. aastal ei tekiks samasugust olukorda, peame me ergutama uute Eesti Energiaga konkureerivate tootmisvõimsuste teket, mis seeläbi viiksid hinnad alla. Kui taastuvenergia toetused kannavad konkurentsi suurendamise eesmärki, siis millist eesmärki kannab Eesti Energia nuumamine tarbijate arvelt?

Kui majandus- ja kommunikatsiooniministril ja Konkurentsiametil on tõepoolest ka tegelik soov muuta elektrihinda taskukohasemaks, siis tuleks alustada Eesti Energia hinnakujunduse ülevaatamisest.

  1. Toomas Tamsar

    Kaja
    argumentatsiooniga üldiselt päri.
    Asjad algavad ühest võtmeküsimusest, mis organisatsioonides ometi nii tavaline ja mida unustama kipume. Sa saad seda, mida mõõdad. Riik on Eesti Energia omanik. MIna ei ole EE nõukogus ja ei tea, mida seal räägitakse, kuid kõik otsused, mida näed, viitavad ühele: EE esimene eesmärk (tegelik) on kasumi teenimine. EE peab kasumit maksimeerima sellepärast, et:
    1. onamik tahab palju dividende
    2. teha on vaja suuri investeeringuid ja tänane kasumlikkus mõjutab homset investeerimisvõimet.
    Kui nüüd omanik nõukogu näol määrab juhatusele primaarse eesmärgi läbi kasumlikkuse (kindlus ja teenindus jne on ka eesmärgid, aga sellised, et “püüdke poisid paremini”, siis käivitubki suur ahel. MIlle tagajärjed on Sinu viidatud asjad, millega ei taha nõustuda.
    Toomas

    • Sellisel juhul oleks aus riigi poolt see ka välja öelda – arendame Eesti Energia näol rahvuslikku tshempionit ja suuname kõik ressursid sinna ja meie peamine eesmärk on võtta võimalikult palju dividende. Ainuke mure on see, et ka rikkad riigid ei ole investeeringutega energeetikasektorisse ja rahvuslike tshempionite arendamisega toime tulnud ilma erainvestorite rahata. Sellised tshempionid osutuvad tavaliselt ebaefektiivseks raha mittelugevateks organisatsioonideks, sest teavad, mis me ka ei tee, siis riik (kui põhjatu rahakott) annab meile raha juurde ja me pankrotti ei lähe. Igal juhul ei tundu rahvusliku tshempioni arendamine riigi seisukohalt kõige mõistlikum valik arvestades ka meie liikmelisust Euroopa Liidus. Ja lisaks on sellisel juhul riigijuhtide retoorika elektri hinna ümber lihtsalt eksitav.

  2. Kodanik Kane

    Nõus saab olla riigi ettevõtte energia turu ambitsiooni kritiseerimisega. Kuid teisalt peab iga ettevõte kasutama oma ressursse ettevõtte eesmärkide täitmiseks.

    Soovitus on tähelepanu pöörata sellele, et EE-le pole kerge konkurentsi pakkuda ja riigi poolt oleks mõtet defineerida osa turust, milles EE ei osale. Täna ei ole võimalik veel tõmmata piiri jaotusvõrgu, tootmise ja bilansihalduri vahele, kuigi ettekujutus on juba olemas. Sellest sõltub ka teiseste turgude (nt säästu teenuste, grid majandamine, jne) areng, mis võimaldaks tootmisallikate paremat jaotust riigi jaoks. Eesti saaks tänu oma väiksele turule olla teiseste turgude arendaja ja võimaluste kasutaja. Hulk ekspordi võimalusi ootamas high-tech sektorile. Ca 130 miljonit eurot säästu on saavutus kauguses aastases perioodis.
    Olukord on kujunenud selliseks kus järgmise 10 aasta jooksul tõuseb kwh maksumus 50-150%. Sõltuvalt peamiselt CO2 läbirääkimistest EU tasemel, Põhjamaade elektrituru arengust ja energiakandjate hindadest. Jah, on võimalik sellele vastu võidelda, kuid minu soovitus on tegeleda õnge ja mitte kala jagamise temaatikaga.
    Soovin jõudu poliitikas.

  3. Kaupo Nõlvak

    Rahvusliku tšempioni arendamise kommentaariga olen põhimõtteliselt päri. Võimalikult palju dividendide võtmise võimaluse juures peab vist siiski arvestama, et meie energeetika ei ole üheselt võrreldav kasumlikkusele suunatud ettevõtmisega. Siin on veel pikaks ajaks aluseks näitaja, mida riik ei ole nii öelda ise sisestanud ja investeerinud. Maavara (põlevkivi) on vist kirjeldatav teisiti kui põhikapital. Ka tuleviktehingute mõistes.

  4. Tuleviku Kodanik

    2022. aasta tervitab!