Nii, nagu inimene ei saa lõputult elada üle võimete, ei saa seda ka riik. Seetõttu on oluline pärast kriisikulutusi teha riigi rahandus lõpuks korda, et olla tulevikus tugevam.

Ilmunud Postimehes 1. juunil 2021

Oleme kriisist väljumas – kas ajutiselt, näitab aeg. Kosta on olnud arvamusi, et peaksime võtma riigile üha uusi laene ja hoiduma iga hinna eest kokkuhoiust. Kui jätkusuutlik see aga oleks?

Praegu on meil oluline leppida kahe põhimõttega. Esiteks, tuleb mõista, et laenu võtab mitte abstraktne riik, vaid meie ise maksumaksjatena ning neid laene peame meie, meie lapsed ja lapselapsed koos intressidega veel pikka aega tagasi maksma. Ja teiseks, peame võtma kontrolli alla pidevalt paisunud riigiaparaadi kulud, kuniks suudame veel tagada selle jätkusuutlikkuse.

 Miljardibluff eelmises riigieelarvestrateegias nõuab valusat lõivu

Kui koroonakriis tõi meie teadvusesse 2+2 reegli, siis riigieelarve koostamisel kehtib omamoodi 1+3 reegel – valitsus koostab neljaks aastaks laiema eelarvestrateegia, millega pannakse paika selleks perioodiks suuremad eesmärgid ja tegevused. Seejärel keskendub valitsus detailsemalt perioodi esimesele aastale ning kui vastav eelnõu on Riigikogus seadusena vastu võetud, pannakse konkreetsed rahasummad alles siis nö lauale.

Eelarvestrateegia perioodi ülejäänud kolme aasta plaanid on rohkem indikatiivse loomuga, aidates nii valitsusasutusi, ettevõtteid kui ka peresid oma tegevuse planeerimisel ning suurendades riigirahanduse läbipaistvust.

Need positiivsed tulemused tekivad vaid ühel eeldusel – perioodi viimaseks kolmeks aastaks kirja pandud plaanid on siirad, ausad ja teostatavad ehk omavad reaalset rahalist katet.

Kahjuks pidime tõdema, et eelmine riigi eelarvestrateegia perioodiks 2021-2024 ei vasta nendele kriteeriumidele, kuna 2022-2024. aastateks kirja pandud plaanidel puudus algusest peale reaalne rahaline kate. Nimelt sisaldas see kolme aasta peale ligi miljardi euro võrra „revisjoni“ ehk rahvakeeli – kärpeid. Probleemiks oli aga see, et nendel kärbetel polnud tegelikku sisu taga.

Selle tunnistas 28. mail Eesti Päevalehes avaldatud intervjuus üles ka eelmine rahandusminister, kes ütles otsesõnu: „Tunnistan teile väikese saladuse, et need kärped panime täpselt nii suured, kui olid puudujäägid. Et tabel oleks nullis. Et Excel oleks ilus. Ja mitte keegi ei võtnud tõsiselt ei seda miinust ega ka seda kärpesummat.“  See on murettekitav suhtumine riigijuhtimisse ja kaasnevasse vastutusse.

Lisaks on saanud ka selgeks, et nii ulatuslik „revisjon“ poleks olnud jõukohane. Kui probleeme tekitab praegu 60 miljoni euro kokkuhoid, kas kujutate ette miljardi kärpimist?

Uuele valitsusele oli miljardiline bluff ebameeldiv uudis. Kuna lubatud kärpeid polnud tehtud, olid riigi rahanduslikud väljavaated oodatust palju kehvemad. Varem pakutud prognoosid konkreetsetele kirjetele osutusid katteta lubadusteks ning asutusi, mis olid nende lubaduste peale oma plaane rajanud, ootasid halvad uudised.

Seetõttu oleme uue RES-i koostamisel taas rõhutanud kogu raamistiku ausust ja realistlikkust isegi siis, kui see nõuab ebameeldivate tõdede avaldamist nii valitsusasutustele kui laiemale ühiskonnale.

Avaliku sektori tegevuskulud tuleb saada jätkusuutlikuks

Olukorras, kus majandus kasvab ligi 5 protsenti aastas, väheneb vajadus seda nii ulatuslikult stimuleerida. Küll aga on meil vajadus teha riiki efektiivsemaks. Riigi tegevuskulud on pidevalt kasvanud – riik on paisunud, riigi kulutused on järjest suurenenud ja peatselt me ei jõua enam nii kulukat riigiaparaati üleval pidada. Samuti on avalikul sektoril oluline olla solidaarne erasektoriga, kes on kriisis olulisel määral kannatanud. Seda enam, et avalikku sektorit peab üleval maksumaksja ehk erasektor.

Uus riigi eelarvestrateegia näeb ette 60-miljonilise kokkuhoiu just riigi tegevuskulude arvelt. Võib öelda, et see ei ole suur kokkuhoid, aga see on märgiline. Lisaks vähendab see kulude baasi ja seega toob sarnast kulude vähenemist järgnevatel aastatel.  Selleks oleme otsinud sünergiat erinevate ministeeriumite vahel ning kaardistanud kohti, kus riigi erinevates valdkondades tegeletakse samade teemadega. Kokkuvõttes on see samm vastutustundliku riigijuhtimise suunas.

On igati loogiline, et laenurahast tegevuskulusid maksta pole jätkusuutlik. Kui ei leia paremat tasakaalu tulude ja kulutuste vahel, oleks meie alternatiiv tulevikus trööstitu – hakkaksime aina suuremat osa kogutavatest maksudest maksma laenude katteks ja intressiks. Kui me kulutuste kasvu ei too mõistlikule tasemele, peame varem või hiljem makse tõstma. Tasub meeles hoida tuntud põhimõtet – riik ei saa inimestele jagada midagi, mida ta pole neilt enne kokku kogunud.

Eelarvetasakaalu püüab kogu Euroopa

Kui meie valitsus avalikustas riigi eelarvestrateegia järgmiseks neljaks aastaks, kuulutas opositsioon, et Eesti sõidab eelarvepoliitiliselt vastassuunavööndis – et oleme ainsad, kes liiguvad tasakaalu suunas ja riigile suuri laene ei võta. Tegelik olukord on risti vastupidine. Kogu Euroopa Liit on üsna jõuliselt võtnud eesmärgiks eelarve puudujääki vähendada ning Eesti sõidab tasakaalu suunas piltlikult öeldes tagasihoidlikult 30-ga, samas kui teistel riikidel on 70 sees.

Vaatame lähemalt. Oma eelarvepuudujääki kavatsevad järgmisel aastal vähendada eranditult kõik Euroopa Liidu riigid. Eesti samm tasakaalu suunas on teiste riikidega võrreldes pigem ettevaatlik – meie kavatsus vähendada eelarvepuudujääki 2,2 protsendipunkti SKP-st on ambitsioonikuselt EL- riikide seas alles teise kümne lõpus. Seega enamik EL-i riike, sealhulgas liidu kõige suuremad majandused Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ja Holland kavatsevad meist palju suuremat sammu eelarvetasakaalu suunas.

Pooled EL-i riigid soovivad järgmiseks aastaks vähendada eelarvepuudujäägi suurust Eestist rohkem, nende seas peaaegu kõik need riigid, millega Eesti armastab ennast võrrelda, näiteks Holland, Luksemburg, Läti, Rootsi, Saksamaa, Soome, Taani. Teisisõnu on isegi praegu plaanitava kokkuhoiu juures Eesti riigieelarvesse plaanitud suurem puudujääk ja rohkem uusi laene kui riikidel, mille hulka tahaksime majandusnäitajate poolest kuuluda.

Riigieelarve liigub loogilises seoses majanduse käekäiguga

See, et üksmeelselt liigutakse samas suunas, tuleneb lihtsast põhimõttest – mida kiiremini kasvab majandus, seda vähem eelarvepoliitilist tuge vajab. Rasketel aegadel peaks riigieelarve liikuma miinusesse. Normaalse majanduskasvu tingimustes peaks eelarve olema tasakaalu lähedal. Buumi ajal peaks valitsus vastupidi vajutama pidurile ja viima eelarve mõõdukasse ülejääki. Eestil puhver praegu paraku puudub.

Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus kõik EL-i riigid prognoosivad üsna korralikku majanduskasvu nii käesolevaks kui järgmiseks aastaks. Eesti puhul ootame järgmisel aastal ligi 5-protsendist kasvu. On loomulik, et sellistes tingimustes liigutakse tasakaalu suunas – ka siis, kui intressimäärad on jätkuvalt madalad ja võiks justkui odavalt edasi laenata.

Tulles tagasi autojuhtimise analoogia juurde, on Eesti viimasel aastal üsna järsust mäest üles sõites vajutanud gaasipedaalile. Laugemale maale jõudes on mõistlik gaasipedaali järele anda. Ligi 4-protsendise eelarvepuudujäägiga ja üle 1 miljardi euro võrra uute laenude võtmisega on asi aga pidurile vajutamisest ehk väidetavast kasinuspoliitikast üsna kaugel. Eelarvepoliitilisi debatte pidades võiks sellist suurt pilti ja loogikat meeles pidada.

Kui riigi rahandus on korras, võidab sellest iga inimene. Riigieelarve ei ole ju midagi muud, kui meie kõigi ühine rahakott. Korras riigirahanduse toel stabiilselt arenev riik saab tulevikus oma inimestele rohkem pakkuda. Näiteks tõsta päästjate ja õpetajate palku, maksta suuremaid pensione, teha rohkem investeeringuid, tagada paremat elukeskkonda ja teenuseid. Ja meeles tasub pidada ka tõsiasja, et ühel hetkel tuleb vaadata otsa homsele ja järeltulevatele põlvedele ning ka nende ees vastust anda.