Märtsiküüditamine

Mar 25, 2014, autor Kaja

Täna 65. aastat tagasi saadeti minu vanaema, vanavanaema ja ema Siberisse. Vanaisa saadeti Siberisse vangilaagrisse.

Ema oli sel ajal vaid 6-kuune. Seoses meeletu stressiga, kadus vanaemal rinnast piim ja minu ema oli surmale määratud beebi. Ometi juhtub imesid ja ühes jaamas tuli vagunisse sõdur, kes küsis, kas siin on keegi proua Kartus (minu vanaema) ja andis talle suure purgi piimaga, mille keegi hea inimene oli saatnud. Tänu sellele jäi mu ema ellu. Mu vanaema püüdis seda head inimest leida kuni elu lõpuni, et talle tänu avaldada, aga kahjuks jäi see saladus lahendamata.

Raskel ajal hoiavad inimesed kokku ja vanaema rääkis ka sellest, kuidas külmas loomavagunis ei olnud võimalik lapse mähkmeid ei pesta ega ammugi mitte kuivatada, mistõttu inimesed kuivatasid beebi mähkmeid oma sooja ihu peal. Meie perel läks hästi: mu ema jäi ellu nagu ka minu vanaema, vanavanaema ja vanaisa. Siberis elasid nad kümme aastat, peale mida naasesid Eestisse ja ehitasid oma elu jälle nullist üles. Vaatamata läbielatule, olid mu vanavanemad ühed positiivsemad inimesed, keda ma tean. Läbielatu ilmselt andis võime pisiasjade pärast mitte ülearu tuju kaotada.

Ma usun, et igal perel on analoogne lugu rääkida. Ja ma arvan, et on oluline, et me neid lugusid edasi räägime ja jagame. Vabadus ei ole iseenesest mõistetav ja seda tuleb hinnata.

  1. Tere Lp. Kaja Kallas,

    Siis sai eesti uuesti vabaks ning taas algas natsionaliseerimine ja represseerimine. Ajalugu kordus. Nagu täna Ukrainas!!
    Kas teistkordselt represseeritud 147 taluomaniku ainus viga ja õnnetus oli see, et need inimesed elasid Tartumaal kohas, millele oli silma visanud üks tulihingeline kommunist? Selle sama kommunisti järglane, kes nõukogude võimu saabudes kogus kokku ja enda hallata kõikide küüditatud talumeeste vara!!! Nautides seejärel pikki aastaid õitsvat elujärge helge tuleviku nimel viisaastakute kaunis rütmis…..

    http://www.telegram.ee/eesti/avalik-poordumine-s

    Kas need 147 taluperet, kellest poolte isad lihtsalt tapeti ja kes ei näinud enam eales Eestimaad, ei pidanud oma elu uuesti üles ehitama? Kas neil isata tagasi tulnud lastel oli siin kerge?
    Ma ise tean, et ei olnud.
    Kuid miks siis represseeritakse uuesti ja miks keegi küsi otsustajatelt, et miks nad seda teevad???

    Parimat,
    Toomas Marga
    5540499

  2. Nii liigutav lugemine noore inimese poolt – mitte unustada ajalugu ja selle mõtet edasi kanda. See on, armas Kaja, Teie austusavaldus ka oma vanavanematele. Eks neil on küllalt põhjust uhke ja õnnelik olla oma järeltuleva põlvkonna pärast – mis sai edasi kantud ju ainult tänu pealtnäha pisikesele teole – ÜHELE ENNEOLEMATULT HEALE INIMESELE.
    Väikestel tegudel ongi elus tihtipeale suured tagajärjed. Edu Teile ja kogu perekonnale!
    Iris (40)