Vaese riigi valikud

märts 20, 2015, autor Kaja

10.03.2015

Veneetsia oli majandusliku õitsengu musternäide, kuid muutus hiljem vaid muuseumiks. Miks?

Selle üle, miks osad riigid ja nende kodanikud on vaesed ja teised rikkad, on kirjutatud sadu teooriaid. Kuidas teha nii, et riik pööraks majandusliku heaolu teele ja ei keeraks sellelt kõrvale? Kuidas teha nii, et see heaolu jõuaks võimalikult suure hulga inimesteni?

Kui uskuda teooriaid, mis põhistavad riigi rikkuse vaid geograafilise asukohaga, ei saa vastust, miks samades geograafilistes tingimustes tegutsevad ühiskonnad on siiski nii erineva arengutasemega. Võtame näiteks Põhja- ja Lõuna-Korea, või ajaloost Ida- ja Lääne-Saksamaa, aga miks mitte ka Mehhiko ja Ameerika Ühendriigid. Ka kultuurilised sarnasused ja suhtumine töösse ei anna eristamiseks piisavat alust. Teadmatuse hüpotees väidab, et osa riikide valitsejad lihtsalt ei tea, kuidas oma riiki ja rahvast rikkaks teha.

Daron Acemoglu ja James A.Robinson väidavad oma raamatus “Miks riigid ebaõnnestuvad?”, et vaesed riigid on vaesed, sest võimulolijad teevad valikuid, mis loovad vaest ühiskonda. See ei juhtu autorite väitel mitte mõne vea tõttu või teadmatusest, vaid teadlikult.Pikaajalise edu ja heaoluriigi loomiseks on vaja autorite sõnul luua vägagi kaasav poliitiline süsteem ja suutlikkus seda hoida. Kaasav poliitiline süsteem soodustab läbi selgete reeglite loomise omakorda majanduse ja seeläbi ka inimeste heaolu kasvu. Näiteid võib tuua mitmeid – alates Suurbritannia arengust enne tööstusrevolutsiooni, kus poliitikas said õiguse osaleda järjest suuremad inimhulgad, see omakorda tõi kaasa tööstusrevolutsiooni, kuni kahe Korea erineva arengutasemeni.

Kui ei ole selgeid reegleid või on hirm, et töö tulemus võetakse ära või maksustatakse liiga koormavalt, pole erilist motivatsiooni töötada, ammugi mitte tegeleda investeerimise või innovatsiooniga. Sel juhul pole ka erilist lootust majanduslikule heaolule, kui just ei kavatseta elada teiste arvelt. Kuid ka see pole pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Isegi mitte Kreekas.

Millises olukorras on valimiste eel Eesti? Võime tagasivaates öelda, et suund ja reformid, mis Eesti taasiseseisvumise järel tegi, olid õiges suunas. Loodi parlamentaarne süsteem ning seati eesmärgiks võidelda korruptsiooniga. Tasub meeles pidada, et mitte kõik endised liiduvabariigid ei võtnud tol korral sama suunda. Tulemus on hästi näha võrreldes erinevate endiste liiduvabariikide kodanike toimetulekut, kui vaadelda drastilisema näitena Valgevenet või Azerbadziaani. Teisalt ei taga kord valitud tee õige suuna jätkumist, sest isegi kui poliitiline süsteem on kaasav, on võimluolijatel alati kiusatus sulgeda tee uuetele tulijatele ja tsementeerida oma võimulolek.

Poliitilise süsteemi alustalasid – parlamendi valimist vabadel valimistel ja valitsuse moodustamist valitud jõudude läbirääkimiste tulemusel – ei sea Euroopas keegi kahtluse alla. Kuid poliitiline süsteem ulatub siiski kaugemale ja läbipaistvus ning reeglite selgus puudutavad ka madalamaid tasemeid – näiteks peaks erinevatele ametikohtadele määramine olema läbipaistev ning lähtuma inimeste võimetest, mitte poliitilisest lojaalsusest. Siin on Eestil arenguruumi nii linnade kui ka riigi tasandil.

Ühelt poolt tähendab kaasav politiiline süsteem seda, et vägagi suurel osal ühiskonnast on võimalus valimistel osaleda ja seeläbi tulemust mõjutada. Teiselt poolt aga ka seda, kui paljud inimesed tunnevad, et nende hääl loeb ning nad suudavad protsesse ka tegelikkuses mõjutada. Valimisõigus on kõigil täisealistel Eesti kodanikel, seega võimalus valimistulemust mõjutada on üsna suurel inimrühmal. 1.novembri 2014.a. seisuga oli valimisõiguslikke kodanikke 979 910. Kui statistikaameti andmetel oli Eestis 2014.a lõpus elanikke 1 312300, teeb see ligikaudu 74,67% kogu elanikkonnast. Kuigi valimisaktiivsus on viimaste Riigikogu valimiste trendi vaadates alates 2003.a tõusuteel (2003.a. 58,24%; 2007 – 61,91% ja 2011 63%), siis ideaalis võiks see siiski olla kõrgem.

Meil on loodud kõik eeldused, et inimeste valimisaktiivsus oleks kõrge – suhteliselt värsked mälestused olukorrast, kus inimestel ei olnud vabadust valida, võimalikult lihtsaks tehtud valimisprotsess, pikk valimisperiood. Madal valimisaktiivsus peaks seetõttu kindlasti olema alarmeeriv, sest valimistel osalemist mõjutab inimeste arusaam, kas võimulepürgijad kajastavad adekvaatselt ühiskonna ootusi või on taju ühiskonna probleemidest kardinaalselt erinev. Kui inimestel on tunne, et võimulepürgijad räägivad vaid nendega, kes sama meelt, siis tunnetuslikult pole poliitilised institutsioonid kaasavad. Seda öeldes ei arva ma, et populaarne arvamus on alati õige, sest valitsejate kohus on Platonit tsiteerides sageli ka rahvast harida, mis tähendab eelkõige ebapopulaarsete otsuste selgitamist. Kuid rahva arvamust peab siiski tähelepanelikult kuulama ka peale valimisi.

Lahkuv Riigikogu lõi rahvakogust tulnud idee põhjal võimaluse esitada kollektiivseid pöördumisi ehk petitsioone. Huvitav on siin märkida, et Suurbritannia demokraatiliku süsteemi üheks alustalaks on pikka aega olnud rahva pöördumiste esitamine. Inimesed esitasid petitsioone ja parlament võttis neid kuulda. Nii sai alguse näiteks ettevõtluse arengut soodustav maksureform. Tööstusele väga koormavaks olnud küttekollete maksustamise asemel hakati maksustama hoopis maad. Läbi petitsioonide esitamise mõjutasid inimesed protsesse ehk rohkemgi kui valimistel osaledes. Palju Eestis petitsioone esitama hakatakse ja kuidas uus Riigikogu sellega toime tuleb, näitab aeg. Võimalused võivad ju olla, kuid kui neid ei kasutata, pole neist tolku.

Ilmus Eesti Ekspressi veebis 25.02.2015

  1. Võrdlused stiilis Mehhiko ja Ameerika Ühendriigid jne on siiski nirud. Oma kirjutises olete täiesti tähelpanuta jätnud ühe endiselt äärmiselt olulise teguri, nimelt koloniaalpoliitika. Ei ole mõtet rääkida riikide vaesusest või rahvusvahelisest majandusest, juhul kui niivõrd tähtsat tegurit arvesse ei võta.

    Ameerika Ühendriigid teostavad juba väga pikka aega koloniaalpoliitikat. Ei tohi unustada, et Ameerika Ühendriigid ongi alguse saanud koloniaalpoliitikast ning kannavad seda endas tänaseni.

    Olukorras, kus ühed riigid ja rahvused elavad teiste arvelt, ei ole mõtet võrrelda riikide rikkust ja vaesust. Vaesus on sageli kestva riisumise tagajärg. Ei ole võimalik tulla välja vaesusest olukorras, kus riisumine jätkub, olgu see siseriilike või välismaiste riisujate poolt.

    Lõppkokkuvõttes taandub kõik energeetiliste ja muude oluliste ressursside pidevale ja püsivale kättesaadavusele igal tasandil.

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad