Uue valitsuse tulumaksureform ei vähenda ebavõrdsust

May 04, 2017, autor Kaja

Uue valitsuse koalitsioonileping on küll välja reklaamitud kui deklaratsioonide ja loosungite vaba, kuid tegelikkuses on seal palju teemasid, mis loosungina kõlavad hästi, kuid mille tegelik pale avaldub alles konkreetsete sammude avalikustamisel.

Kuna paljudest algatustest ei ole me veel teadlikud, siis keskendun paarile aspektile, mida praeguseks juba teame.

Piruka pudistamine

Näiteks on asutud ellu viima tulumaksureformi, mis peaks koalitsioonilepingu kohaselt vähendama ebavõrdsust. Julgen kahelda, et sellisel kujul tulumaksreform ebavõrdsust vähendab. Süsteem läheb palju keerulisemaks, tekib palju erinevaid astmeid. Teame maailma praktikatest, et mida keerulisem süsteem, seda kergem on inimestel, kel on selleks võimalused, süsteemi keerukust ära petta ja oma tulusid peita. Ning paraku, mida suuremaks lähevad vahed, seda suurem on rohkem teenivate inimeste kiusatus kasutada süsteemi keerukust maksude optimeerimiseks.

Uued reeglid ei too majanduskasvu, vaid tegelevad lihtsalt küsimusega raha ümberjagamisest. Pirukas ei muutu sellest suuremaks, küll aga tekib piruka jagamisel puru, mis kipub maha pudenema ja sestap ka kaotsi minema.

Efektiivsem ja odavam on hallata sellist maksusüsteemi, kus määrad on väiksemad ja erandeid vähem. Mida vähem erandeid ja erinevaid astmeid, seda vähem on võimalust neid kasutades maksudest kõrvale hiilida. Selle tõestuseks on ka fakt, et näiteks Eestis on maksunõustajatel tunduvalt vähem tööd, kui teistes riikides, seda just ühetaolise maksusüsteemi tõttu. Praegu pakutud süsteemi kohaselt on aga astmeid tulemas 6000! Kas keegi tõesti julgeb väita, et selle süsteemi mõistmine ja haldamine ei lähe keerulisemaks ja ebaefektiivsemaks kui senine süsteem? Julgen kahelda, et maksureformist saadavad kasud ületavad täiendavad kulud ja kaod, mis uue süsteemiga kaasnevad.

Jõukuse ja edu alused on majandusvabadused. Paraku läheb uus koalitsioon järjest enam regulatsioonide ja vabaduste piiramise teed. Kui ei ole selgeid reegleid või on hirm, et töö tulemus võetakse ära või maksustatakse liiga koormavalt, pole erilist motivatsiooni töötada, ammugi mitte tegeleda investeerimise või innovatsiooniga. Sel juhul pole ka erilist lootust majanduslikule heaolule, kui just ei kavatseta elada teiste arvelt. Kuid ka see pole pikemas perspektiivis jätkusuutlik.

On positiivne, et koalitsioonilepingus on plaan riigile strateegiliselt ebavajalikud äriühingud võõrandada ja lasta erasektoril toimetada. Viis, kuidas riik oma äriühingute majandamisel käitub, annab selge signaali teistele, kas ja kuidas peaks ettevõtlusega tegelema. Aga lisaks sellele, et riik ei tegele ettevõtlusega kohtades, kus ta seda tegema ei pea, on oluline ka see, et riigile alles jäävaid äriühinguid ei eelistataks majandustegevuses riigi poolt ei seadustesse sissekirjutatud eranditega ega ka tegelikkuses toimiva praktikaga. Kui riigile kuuluvad äriühingud kasutavad konkurentsieeliseid, siis võtab see erasektorile kuuluvatelt ettevõtetelt motivatsiooni tegutseda. Lisaks võib see need ettevõtted, kes turul riigile kuuluvate ettevõtetega üritavad konkureerida, ajada pankrotti, sest neil puudub võimalus pöörduda raskuste tekkimisel riigi (näiliselt) põhjatu rahakoti poole ja sealt kahjumi katmiseks lisaraha küsida.

Riigi äriühingutega seonduvalt on uus valitsusliit lubanud, et nende nõukogudesse ei määrata enam riigikogu liikmeid ja liikmete määramisks moodustatakse nimetamiskomitee. Minu arvates on suhteliselt ükskõik, kes riigile kuuluvate äriühingute nõukogud nimetab, küll on aga oluline, et nimetamisprotsess oleks läbipaistev ja lähtuks inimeste võimetest, mitte poliitilisest lojaalsusest ega kontrollitavusest. Palju olulisem on teada vastust küsimustele, millise kompetentsiga inimesi äriühing vajab ning kas nimetatavatel inimestel need pädevused on. Ning veelgi enam, kuidas need inimesed kannavad vastutust äriühingu tegevuse eest. Aga selleks peab olema ka üheselt selge, mida riik oma äriühingutelt ootab.

Riigi efektiivne majandamine ja maksüsteemi lihtsus on midagi, millega me maailmas siiani silma oleme paistnud. Meil ei ole head geograafilist asukohta ega majanduse mahtu, millega ettevõtjaid siia meelitada. Selge maksusüsteem on olnud meie eelis. Selle pea peale pööramine peaks olema läbi analüüsitud ja väga selgelt põhjendatud. Hetkel jääb üle vaid kahelda, kas ja kuidas need kiirustades vastu võetud otsused riigi toimimisele ja konkurentsivõimele kasuks tulevad.

Arvamuslugu ilmus Äripäevas 10. veebruaril 2017