Segadus otselepingute lubamisega

dets. 10, 2013, autor Kaja

Eile oli EPL-s artikkel ühistranspordi muutmise seadusest seoses rongiliikluses otselepingute lubamisega. Panin kirja paar märksõna sellega seonduvalt nagu mina sellest aru saan. Peamine mure on see, et tundub nagu ministeerium tahaks kohtu tegevusse sekkuda ja minna jõupositsioonilt käimasolevat kohtuasja lahendama, mis ei ole õigusriigile kohane ja rikub võimude lahususe põhimõtet.

Taustateadmiseks: menetluses oleva ühistranspordiseaduse muutmise eelnõu eesmärk on reguleerida bussisõitjate õigusi (puuetega inimeste ligipääs bussijaamadele + kompensatsioon reisi ärajäämise puhul). Sinna on juurde poogitud ka säte, mis lubab otselepingute sõlmimist raudteeveol, mis ei ole selle määruse teema ja millega ei ole kiire (kui ei taheta lahendada käimasolevat kohtuvaidlust).

Eelnõu seletuskirjas viidatakse, et lahendatakse praktikas tekkinud küsimust. Uues ühistranspordiseaduse tervikteksti muudatuste seletustes on samasuguse muudatusettepaneku juures otsesõnu kirjas, et „seoses otselepingu sõlmimisega Elektriraudtee AS-iga on vaidlused nii riigihangete vaidlustuskomisjonis kui kohtus. Kuigi kehtiv seadus ei keela otsesõnu otselepingu sõlmimist ja määrus nr 1370/2007 sätestab, et „kui see ei ole siseriikliku õigusega keelatud, võivad pädevad asutused otsustada sõlmida avaliku teenindamise otselepingud raudteetranspordi kohta /…/“, siis edasiste vaidluste vältimiseks on vajalik otsesõnu sätestada, et otselepingud on lubatud.

Vaidlus Edelaraudteega on käimas sel teemal, et kas on õigus otselepingut sõlmida või mitte ehk siis selle üle, kuidas olemasoleva seaduse sätet tõlgendada ja kas oleks pidanud uute rongide kasutamiseks tegema riigihanke leidmaks teenuse osutaja. Kui Riigikogu muudab seadust, siis vaatamata sellele, et tegu pole tagasiulatava sättega, võtab kohus selle aluseks seadusandja tahte selgitamisel. Sisuliselt võiks see tähendada käimasoleva kohtuvaidluse lahendamist seadusandja poolt, mis ei ole õigusriigile kohane ja rikub võimude lahususe põhimõtet.

Eestis otsekohalduv Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus  nr 1370/2007 lubab otselepinguid sõlmida sellise sättega: Kui see ei ole siseriikliku õigusega keelatud, võib iga kohalik pädev asutus, olenemata sellest, kas tegemist on avalikku integreeritud reisijateveoteenust osutava üksiku asutuse või asutuste rühmaga, otsustada, kas osutada avalikku reisijateveoteenust ise või sõlmida avaliku teenindamise otselepingud õiguslikult eraldiseisva üksusega, kelle üle kohalik pädev asutus, või pädevate asutuste rühma korral vähemalt üks kohalik pädev asutus, teostab kontrolli, mis on sarnane tema enda osakondade üle teostatava kontrolliga.

Mis on väga oluline – reisijate seisukohast pole vahet, kas me seadust muudame või mitte, sest Elron saab rongidega hakata sõitma 1.01.2014. Resultaat rongidega sõitmise osas on täpselt sama, lihtsalt kannatada saab Eesti kui õigusriigi kuvand. Kui vaidlus kestab või jõutakse järeldusele, et otselepinguid poleks tohtinud selliselt sõlmida, siis saab otselepingu sõlmida otsekohalduva määruse art 5.5 kohaselt: „Teenuste osutamise katkemisel või otsese ohu korral selliseks olukorraks võib pädev asutus võtta erakorralisi meetmeid. Need erakorralised meetmed seisnevad kas avaliku teenindamise otselepingu sõlmimises, ametlikus kokkuleppes avaliku teenindamise lepingu pikendamise kohta või teatud avaliku teenindamise kohustuste määramises. Erakorraliste meetmetena sõlmitud või pikendatud avaliku teenindamise lepingute või selliste kohustuste määramise kestus ei ületa kahte aastat.“ Siis saab ju edaspidiseks seadusandja tahet selle kahe aasta jooksul täpsustada, kui see peaks vajalik olema ja ollakse veendunud, et otselepingute sõlmimine on kõige õigem tee rongiliikluse korraldamiseks ja konkursiga ei saa riigile paremat tulemust (mille osas ma ei ole lõpuni veendunud). Kui vaidlus on läbi ja tulemus on see, et otselepinguid võis ka siiani sõlmida, siis pole seadust vaja muuta.

  1. Ausalt öeldes, ei tohiks siiski selliseid prohmakaid seadustes olla, mis aina ja aina kohtulahendit vajab juba ainuüksi seetõttu, et sageli pole kohtuniku kompetens küllaldane, et neid asju erapooletult lahendada. See on rohkem loterii moodi praegu. Võimlen ise kahe asjaga ja viimati sain umbes sellise vastuse, et oleme süüdi ka siis kui süüdi pole. Peaaegu sõnasõnalt tekstist, mille kohtunik saatis mööda minnes kõigist tõendusmaterjalidest.

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad