Riigikogu vähenähtud tööst

jaan. 20, 2012, autor Kaja

autor Ilmar SaabasIlmselt nii mõnigi minu vanem kolleeg soovitaks mul see artikkel kirjutamata jätta. „Ega sa avalikkuse arvamust muuda”, „Asjata võtad tule enda peale”, ütleksid nad. Aga minu arvates on riigikogu liikmete halvustamine ja töö nende tähtsusetuna näitamine läinud liiga kaugele, seetõttu ei saa mitte vaiki olla.

Välja on käidud idee, et riigikogu liikme töö peaks olema poole kohaga ja riigikogu liikmete põhitöökoht peaks olema mujal, sest parlamendis ei ole ju niikuinii midagi teha. Olles selle tööga nüüd üle poole aasta kokku puutunud, teeb sellise arvamuse kultiveerimine tuska. Võin öelda, et see on täiskohaga töö ja rohkemgi veel.

Ehk tuleneb avalikkuse arvamus sellest, et inimesed tegelikult ei tea, milles see töö seisneb? Välja paistavad vaid nn „suure saali” istungid, kuid peamine töö toimub väljaspool suurt saali, mis avalikkusele silma ei paista. Püüan pisut avada parlamendiliikme töö tagamaid nagu mina sellega kokku puutunud olen.

Iga riigikogu liige kuulub mõnda alalisse komisjoni ja paljud osalevad ka erikomisjonide töös. Komisjonides valmistatakse ette eelnõusid, aga korraldatakse ka näiteks parlamentaarseid kuulamisi, mis on head tööriistad mingi valdkonna regulatsiooni kitsaskohtade tuvastamiseks. Ehk siis teisisõnu – arusaamiseks, mis riik saaks teha, et antud valdkonnas esinevaid probleeme ületada ning inimestele ja ettevõtjatele elu kergemaks muuta. Parlament on koht, kuhu saab erinevad osapooled seisukohtade vastandamiseks kokku kutsuda. Kuulamiste ettevalmistamine nõuab aega, lisaks nõuab aega ja süvenemist ka esitatud materjalide läbitöötamine.

Eelnõudega töötamine tähendab lisaks kõige lihtsamale seaduse ja eelnõu teksti läbilugemisele küsimuste esitamist eelnõude koostajatele ning suhtlemist nende isikutega, keda eelnõu regulatsioon puudutab arusaamaks, mis ikkagi on antud juhul õige otsus. Hea õigusloome tava eeldab kaasamist, kaasamine toob aga reeglina kaasa palju tööd, sest asjassepuutuvatel on täiendavad ettepanekud, mida ei saa üks-üheselt aktsepteerida, vaid peab vaatama laiemat konteksti. Kui ettepanek on vastuvõetav, siis tuleb ta ka komisjoni poolt muudatuseks vormistada, mis seadusesse kirja läheb. Normitehnilises osas on abiks Riigikogu kantselei ametnikud, kuid nemad ei saa teha poliitilisi otsuseid. See vastutus lasub parlamendi liikmetel.

Nii nagu advokaatidelt eeldatakse kõikide seaduste tundmist, eeldatakse ka riigikogu liikmelt kõikide vastuvõetud seaduste ja otsuste tagamaade teadmist. Seega lisaks oma komisjoni(de) tööle, pead olema valmis vastama mistahes küsimusele mõne eelnõu kohta, mis ei ole sinu komisjoni pärusmaa ehk mille detailsete arutelude juures sa olnud ei ole. Paljuski nõuab see kolleegide usaldamist, kes teistes komisjonides materjali põhjalikult on läbi töötanud.

Riigikogu liikmetelt oodatakse, et nad seletaksid rahvale otsuste sisu lahti. Seega eeldab riigikogu liikme töö lisaks ka arvamusartiklite kirjutamist ja inimestega kohtumisi. Artiklite kirjutamine vajab keskendumist ja aega, mida koosolekute vahel on raske leida. Kohtumised toimuvad reeglina peale tööd õhtuti ja on üsna pingelised. Lihtsam on rahva ees esineda opositsiooni esindajal, kes saab lihtsalt kriitikaga nõustuda, ega pea põhjendama, miks üks või teine otsus on tehtud.

Lisaks tavapärasele riigikogu tööle toimub rida konverentse ja seminare, kuhu riigikogu liikmeid esinema palutakse. Kuivõrd konverentsid on harilikult mingi kindla suunitlusega, siis selleks, et esineda 20-minutise ettekandega ja olla valmis ka küsimustele vastama, peab korralikult ette valmistama tehes endale valdkonna põhitõed selgeks. Näitena võin tuua, et eelmine aasta tuli mul paari kuu jooksul ettekandega esineda metsandus-, merendus-, meditsiini-, energeetikakonverentsidel. Tavaliselt on publiku ootused kõrged ja kui siis eksid mõne termini kasutamisega, on risk automaatselt olla tembeldatud ebapädevaks. Kasutasin metsanduskonverentsil rääkides sõna „palk”, hiljem sain kriitika osaliseks, et tegemist pidavat olema hoopis „ümarpuiduga”. Parlamendi liige ei saagi ühtki valdkonda nii detailselt teada kui selle valdkonnaga igapäevaselt tegelevad isikud. Kuulajad eksimusi tihti ei mõista ja andeks ei anna. Selliste vigade miinimumini viimiseks tuleb palju lugeda ja meelde jätta, mis taaskord nõuab aega ja süvenemist.

Siin kohal on paslik juhtida tähelepanu asjaolule, et erinevalt paljude riikide parlamentidest, ei ole riigikogu liikmetel abisid. See tähendab, et kõik pead sa tegema ise – töötama eelnõudega, käima koosolekutel, tegema taustauuringuid, koostama ettekandeid, vastama ajakirjanikele ja valijate küsimustele. Muide, nii ajakirjanikud kui ka valijad soovivad vastuseid koheselt. Juhul, kui sa oled arvutist eemal ja seetõttu soovitud kiirusega ei jõua vastata või palud küsimusi meilitsi, riskid sattuda pahameele alla. Erinevalt mistahes muust töökohast, kus ärritust väljendatakse sulle endale või äärmisel juhul sinu tööandjale, naelutatakse riigikogu liige sellise teguviisi eest avalikku häbiposti.

Kui nüüd minna kaasa ideega, et parlamendi töö on poole kohaga töö ja riigikogu liikmed võiksid jätkata oma nn „päristöökohal”, siis toob see muuhulgas kaasa teatud elukutsete diskrimineerimise. Riigikogu liikme staatuse seaduses on kirjas, et parlamendis töötamise ajal on keelatud nn vabad elukutsed. Muuhulgas ei tohi töötada näiteks advokaadina. Selline piirang on minu hinnangul arusaadav, sest vastasel juhul on huvide konflikt kerge tekkima – kas sa esindad riigi või kliendi huve? Lisaks saavad ilmselgelt eelistatuks sellised töökohad, mis erilist mõtlemist ja materjalidega töötamist ei eelda. Kas see ka õigusloome kvaliteedile kaasa aitab, on iseküsimus.

Siit ja sealt on kosta kurtmist, et riigikogus pole enam suuri mõtlejaid ja kõvasid tegijaid nagu vanasti. Tublid tegijad on aga igal pool hinnatud ja seda ka rahaliselt. Kas pidev ilkumine riigikogu liikmete tasude ümber ei või viia selleni, et neid tublisid tegijaid ja suuri mõtlejaid ongi järjest vähem, sest neil on ka paremat teha? Nende vähesus aga suurendab rahva rahulolematust parlamendiga veelgi. Mis paneb omakorda veel rohkem nurisema parlamendi liikmete palkade üle. Ja kas ei või see omakorda viia olukorrani, et parlamendiliikmetele hakkab tasu maksma keegi teine – olgu see siis erasektor või mõni teine riik. Kes maksab, tellib ka muusika. Sain enne Riigikogu liikmena tööle asumist suuremat palka, kui praegu. Ma usun, et selliseid inimesi on parlamendis veel ja nemad ei tee seda tööd mitte raha pärast, vaid selle pärast, et tahavad Eesti elu ja kulgemist mõjutada.

Parlamendis, nii plenaaristungitel kui ka komisjonides peetakse pidevalt olulisi ja huvitavaid väitlusi. Mis parata, meelelahutussaadete ja –rubriikidega need enamasti võistelda ei suuda ja jäävad seetõttu ka märkamatuks.

Arusaam, et tulge korra aastas kokku ja võtke need seadused vastu viitab sellele, et polegi vaja parlamentaarset debatti. Kes seadused ja otsused ette valmistab? Valitsus, see tähendab ametnikud? Kas otsuseid tegevate inimeste vähendamine muudab otsused kvaliteetsemaks ja ühiskonnale vastuvõetavamaks?

Kui tuima järjekindlusega kultiveerida seisukohta, et riigikogu on üks muidusööjate kamp, siis võib see nii mõneski tekitada minnalaskmismeeleolu – mida ma siin rabelen ja pingutan, kui kõik niikuinii arvavad, et me midagi ei tee. Eriti need, kellel on muu valikuvõimalus, võivad kalduda sinna, et hea küll, kannatan selle aja ära, aga järgmine kord enam ei kandideeri.

(avaldatud ajalehes “Postimees” 18.01.2011)

  1. Alati on lihtsam kõrvaltvaatajana kommenteerida ja targutada, millegile pühendumine ja millegi saavutamine ei tule alati kergelt kätte. Arvata on, et virisevad need, kes ise teha ei viitsi / oska ja siis on kõiges hea riiki süüdistada. Kindlasti teeb ka riik vigu, peamine on eesmärk, mille poole püüelda. Poliitiku elu ei ole kerge,nõuab raudseid närve ja meelekindlust. Edu selles raskes töös !

  2. Lugupeetud,

    Pisut kommenteeriks. Ülaltoodud öökirjeldus kehtib üle keskmise RK liikme kohta, kes töötab nii nagu peaks. Julgen IRL fraktsioonist esitada 7, REst12, KEst 11 ja SDEst 5 nime ehk kokku ca 20-30, kes on statistid, kelle roll on nuppu vajutada. Diskussoonides osalevad või nähtavalt koosolekutel kaasa mõtlevad need nimed harva.
    Komisjonidest- kui palju on juhtunud, et komisjon (mitte koalitsioon) eelnõud sisliselt menetleb. Mitmel % juhtudest on kokkulepe sisu osas enne komisjoni tehtud ja toimub ära hääletamine. Tihti kuna “valitsus soovib ja kiire on”. Reeglina on ja asja ei jäeta “juhuse hooleks”, mis tähendab, et ka “kaasamine” on formaalsus. Hea või paha, kuid selline on vist praktika. Edusamm oleks kui oleks avalikke komsijone, mille koosolekud oleks netis olemas nagu on UK, US või mõne muu parlamendi komisjonid. Siis ka inimesed “näeks” tegelikku tööd. Jällegi ei tea, kas tahetaks alati, et seda nähtaks. Aga see paneks positiivse ootuse sisukusele ja vähendaks avalikku paranoiat.
    On positiivne, et “riiklikult tähtsa” küsimusena on Riigikogus sisuline debatt, mitte kõiki otsuseid ei vabandata koalitsioonilepinguga- sest leping on tihti ju vaid raamistik muutuvates oludes. Lisaks- kui leping olekski 100% kõigi asjade leping, siis milleks tõesti RKd vaja oleks? Mulle tundub, et “riiklikult tähtsaid” arutelus formaadis asju peaks olema regulaarselt kord kuus kui mitte tihedamini, sest arupärimised on teada- opositsiooni esinemisminutid..
    Natuke on asi muutumas paremuse poole kui komisjonidesse kutsutakse ministreid ja ametnikke regulaarselt (mitte vaid eelnõude puhul) ettekandeid tegema ja kui komisjon tellib sõltumatuid eksperthinnanguid eelnõudele. Edusamm oleks ka loobumine koalitsiooni kokkuleppest mitte esitada RK liikmete poolt arupärimisi ministritele. Edusamm oleks pisut esindustasude osas mõõdukuse üles näitamine- kas tõesti 1000EUR on normaalne kui õpetajad peavad väiksema palgaga hakkama saama? Õiglus on ikkagi oluline põhimõte. Aus inimene ei karda enesekriitiliselt mõtelda.
    Riigikogu institutsiooni on õige ja tuleb kaitsta. Kuid telestaare, lauljaid, sportlasi, statiste ning väärnähtusi mitte. Isikute suhtes peab olema nõudlik ja väärnähtuste suhtes peaks midagi tegema. Paraku välja ei paista, et liiga palju tehtaks.

    Loodan, et tekst on konstruktiivne.

    • Olen nõus, et ka riigikogus on inimesi, kes ei tee oma tööd pühendumusega. Samas on selliseid inimesi igas töökohas. Vähemalt nendes, kus mina olen töötanud. Kui riigikogu peaks olema läbilõige ühiskonnast, siis kehtib ka siin isikuomadust ühtlase jaotumise printsiip. Lihtsalt see paistab rohkem välja, kui muudes töökohtades.

      Mis puudutab komisjonide tööd, siis ma usun, et seda saab muuta sisukamaks. Oma komisjonis (st majanduskomisjonis) olen püüdnud otsuseid vastu võtta konsensusega. Aga eks praktika on komisjonides erinev. Toon näite: kord meil oli ühisistung ühe teise riigikogu komisjoniga seisukohtade kujundamiseks ühele Euroopa dokumendile. Kui meie komisjonis oli varasemalt sarnastes asjades alati toimunud arutelu, kus me seisukohti muutsime, täiendasime nii, et ka opositsiooni esindajad olid tulemusega rahul, siis teine komisjon töötas pealtnähta hoopis teistmoodi. Arutelu ei toimunud ja mindi kohe kiiresti hääletamise juurde – opositsioon vastu, koalitsioon poolt. KUi me seejärel läksime oma komisjoni ruumidesse ja ma algatasin arutelu, et mis siis majanduskomisjoni seisukoht on ja kuidas saaksime seisukohti täiendada, ütles ka minu komisjoni kuuluv opositsiooni esindaja, et mis me arutame, hääletame parem. Halb eeskuju oli nakkav.

      Loomulikult on riigikogu töös puudusi ja kõike annab teha paremini. Seetõttu on konstruktiivne kriitka teretulnud.

  3. Olen väga nõus väitega, et vanemad kollegid oleksid soovitanud selle artikli kirjutamata jätta. Oleksin ka ise sama soovitanud, sellest hoolimata, et kõik, mida siin kirja pandud, on ilmselt tõsi. Tõsi ka see, et Riigikogusse võiks tõesti lugupidavamalt suhtuda. Paraku on aga siiski nii, et lugupidamine tuleb välja teenida. Sellega ei ole aga sugugi mitte kõik Riigikogu liikmed hakkama saanud. Veel hullem on siinjuures see, et nende seas on lausa inimesi, kes minu lugupidamist mitte kuidagi ei vääri, sest nende käitumine, teadmiste kasutamise viis ja ajendid ei sobi kokku minu väärtushinnangutega.
    Ma ei arvagi, et maailm peab toimima minu reeglite järgi. Siiski tundub miskit valesti olevat, kui maailma toimimise reeglid ei sobi väga paljudele ja kutsuvad neis esile suurt rahulolematust, mida siis välja valatakse kõigi “kutsutute ja seatute” peale.
    Armas Kaja, küllap oled juba jõudnud märgata, et mitte kõik Sinu kolleegid Riigikogus ei võta oma ülesandeid nii tõsiselt kui Sina. Kindlasti oled oma elus märganud ka seda, et just halvasti täidetud ülesanded pälvivad suurema tähelepanu.
    Niisiis, me võime küll keelata ajakirjandusel Riigikogu halvustada, inimeste arvamus riigikogulastest ei muutu enne paremaks kui nemad ise ei ole paremaks muutunud.
    Igal juhul julge Sinust, et sellise valusa teema – halva suhtumise meie väikese riigi valitutesse – üles võtsid.

  4. kas mõne riigikogulase kalener ja nädala kuu plaan on avalik? võrdlus eesmärgid vs tegelik? ei ole vist, aga võiks olla.

    • Suvel ajakirjandus küsis ja siis ma oma kalendri ka avaldasin ajakirjanikule. Paraku seda ei avaldatud, vaid kõlama jäid ikka nende liikmete väited, kes teatasid, et nad kavatsevad puhata. Mul ei oleks midagi kalendri avaldamise vastu. Inimesed saaksid ka infot, kus nad rahvasaadikut kohata võivad, kui neil vastav huvi on.

  5. “Kui tuima järjekindlusega kultiveerida seisukohta”, “Kas pidev ilkumine riigikogu liikmete tasude ümber”

    kindlasti ei saa teatud tööde tegijad, nagu ehitusmees või kassiir, kunagi aru analüütilise töö sisust ega suurest mahust, aga tuleks aru saada et eesti on vaene maa. riigikogu palgad võrreldes reaalse keskmisega on suured

    aga, sa ise oled loonud anonüümse koletu tondi ja nyyd materdad seda, kui mugav ja ohutu, lapsik. kui keegi on parlamendi tööd kritiseerinud, siis saad teda alati tsiteerida ja talle viidata. ei ole anonüümseid kolle, kelle arvates arvates Kaja teeb s*** tööd.

    • ei materda sugugi, lihtsalt püüdsin natuke töö taga maid avada. Kontruktiivne kriitika on teretulnud, üleüldine ühe institutsiooni halvustamine mitte.

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad