Rahvusest

märts 14, 2017, autor Kaja

Välismaal elades puutud kokku nii paljude teiste kultuuridega ja hakkad paratamatult rohkem mõtlema oma rahvuse ja rahvusliku kuuluvuse peale, seda eriti enne Eesti Vabariigi aastapäeva. Nii paljudki eestlased on ilmselt välismaal olles tundnud, et arusaam oma rahvuslikust kuuluvusest, uhkus oma rahva üle ja rahvuslikud tunded tugevnevad. Vaatan oma 5-aastase lapse pealt, kuidas teda rahvuse teema huvitab rohkem kui ehk tavalist samavanust last, kes elab vaid samakeelsete ja samast rahvusest inimeste hulgas. Arusaamine, et ta on eestlane, on talle väga oluline. Iga legomaja saab sinimustvalge lipu ja raadiost soovib kõige enam kuulata Eesti rahvuslikke laule.

Poja legomajad saavad Eesti lipu.

Poja legomajad saavad Eesti lipu.

Olles multikultuurses keskkonnas, kus kooseludes on erinevatest rahvustest inimesed, lastel on sageli erinevatest rahvustest vanemad ja nad on sündinud ning elavad riigis (nagu Belgia), millel ei ole mingisugust seost nende rahvusega, hakkad mõtlema, et mis ikkagi on üldse rahvus?

Enim kasutatud rahvuse definitsioon tuleb on toodud Anthony D. Smithi raamatus The Ethinic Origin of Nations ja selle kohaselt on rahvus suur hulk inimesi, kellel on ühtne päritolu, ajalugu, kultuur või keel, asustades mingit konkreetset riiki või territooriumit. Gümnaasiumi ajaloo õpikutest leiab aga ka järgmised mõisted: rahvus on kuulumine kindlasse etnilisse rühma, mida piiritletakse emakeele, territooriumi ja esivanemate järgi. Teise definitsiooni järgi samastatakse rahvust kodanikkonnaga – pole vähemusrahvusi ega keeli, kõik on ühe maa rahvus. Ning kolmandaks, et rahvus on seotud inimese identiteediga – mis rahvusesse ta end arvab kuuluvat, see ongi tema rahvus.

Eestis on 2016. aastal statistikaameti andmetel 1,3 miljonit inimest. Neist 410 139 inimese emakeel ei ole eesti keel. Suurim eesti vähemus (330 263 inimest) räägib vene keelt. Mingi aeg tagasi sattusin õhtusöögil rääkima oma hollandi kolleegile ühest oma sõbrannast öeldes, et ta on venelane. Mu kolleeg küsis, et miks sa ütled, et ta on venelane? Ta on Eestis sündinud? Jaa. Tal on Eesti kodakondsus? Jaa. Aga miks sa siis ütled, et ta on venelane? Tõepoolest, miks? Miks sa ei ütle, et ta on vene keelt kõnelev eestlane? Nagu Soomes on rootsi keelt kõnelevad soomlased ja Hollandis türgi keelt kõnelevad hollandlased. Miks me tõukame neid inimesi ära öeldes, et te ei ole eestlased, te ei kuulu siia? Isegi, kui te soovite. Meid pole ju nii palju, et saaksime endale sellist luksust lubada. 1,3 miljonit inimest on Brüsseli linnatäis või Pariisi eeslinna jagu inimesi. Seda on isegi Euroopa, rääkimata maailma mastaabist väga vähe.

Eelmise aasta Arvamusfestivalil osalesin arutelul “Piirideta maailma lapsed”. Seal rääkis teadlane Aune Valk sellest, kuidas tänapäeva maailmas on järjest enam olukordi, kus inimesed on korraga mitme kultuuri esindajad. Neil on mitu kultuurilist identiteeti. Näiteks isik, kes on sündinud Eestis, aga vene päritolu vanematele, saab olla korraga nii eestlane kui ka venelane. Samamoodi nagu Saksamaal sündinud laps saab olla korraga nii sakslane kui ka eestlane. Elu ei ole ammu enam nii mustvalge ja rahvuste piirid on hägused.

Palju on räägitud keeleoskusest kui olulisest tingimusest kuulumiseks rahvusesse. Olen nõus, et keeleoskus on oluline, aga keelt saab õpetada eelkõige armastusega, mitte sunniga. Inimesed tahavad keelt õppida, kui see neile midagi annab – paremad väljavaated koolis, tööturul, võimaluse sõpradega suhelda. Nõukogude ajal õpetati meile vene keelt esimesest klassist alates, ometi räägin ma seda halvasti, millest on ääretult kahju. Sest lapse mõistuses oli keele vastu protestimine ainuke võimalus näidata välja oma meelsust okupeerijate suhtes. Euroopa koolis, kus mu laps käib, toimub õppetöö prantsuse keeles, aga last ei viida üle järgmisesse klassi, kui tema keeleoskus pole sellisel tasemel, mis võimaldaks uusi aineid võõras keeles omandada.

Ühe ilusa ütluse kohaselt on rahvus tekkinud pika rännaku tulemusena, mis nõudis ühiseid pingutusi, ohverdusi ja pühendumisi. Millal meie rännak meile algas ja kes on selles rännakus meie kaaslased?

Kolumn ilmus Postimehe Arteris 4. märtsil 2017. Artikkel on kirjutatud enne Eesti Vabariigi aastapäeva

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad