Petja sündroom

aug. 01, 2014, autor Kaja

Mul on üks hea lapsepõlvesõbranna, kes töötab Euroopa ühes suures korporatsioonis juhtival ametikohal ja kellega (küll paraku olude sunnil harva) kohtudes alati vahetame raamatusoovitusi. Olen tema antud soovitusi alati kõrgelt hinnanud, sest need on olnud väärtuslikud ilukirjanduslikud kogemused või siis hoopis raamatud, milles on tööelus kasu. Viimati andis ta nõu lugeda Facebooki juhi Sheryl Sandbergi raamatut „Lean In“. Nautisin seda raamatut väga, sest üsna paljud olukorrad tulid tuttavad ette ka minu elust ning raamat on varustatud paljude viidetega erinevatele uuringutele. Raamat räägib erinevatest takistustest, mis naised endale tööelus ise seavad ja sellest, kuidas neid ületada.

Kuigi kogu raamat väärib lugemist, tahaksin lugejatega jagada äratundmist ühe konkreetse aspekti osas, mis just naisi takistab. Seda nimetatakse inglise keeles impostor syndrome, mida eesti keelde võiks tõlkida kui petja sündroomi. Lühidalt seisneb sündroom selles, et isegi kui inimesed on elus palju saavutanud, kui neid peetakse oma ala ekspertideks, ei suuda nad maha raputada tunnet, et nad on lihtsalt ümbruskaudsed muljega ära petnud ning see tuleb varem või hiljem välja, et tegelikult nad oma asja ei jaga ja neil on piiratud võimed millegagi hakkama saamiseks. Sheryl Sandberg tunnistab, et kui ta sellest esimest korda kuulis Peggy Mcintochi ettekandes, siis ta noogutas hoogsalt kaasa ja pani tähele, et seda teevad ka paljud teised, keda oli pidanud oma ala kõvadeks tegijateks. Ka mina kirjutasin seda lugedes raamatu servale suurte tähtedega: see olen ju mina! Iga kord, kui esinen kusagil, pean osalema mõnes debatis, avaldama arvamust, siis on tunne, et nüüd ma küll häbistan end ja see tuleb lõpuks välja, et ma olen rumal. Ometi objektiivsed asjaolud (olles end üles töötanud kahe advokaadibüroo partneriks, teinud seda tööd 14 aastat, osutudes isikumandaadiga valituks Riigikokku jms) seda ei kinnita. Ja kui järjekordne esinemine läheb kenasti, siis mõtlen: „vedas, seekord ei jäänud vahele“.

Hakkasin oma sõbrannade peal seda küsimust testima ja samuti naistele esinedes sellest rääkima ning taas taban väga palju naisi hoogsalt kaasa noogutamast, et see on täpselt see, kuidas nad end tunnevad. Samas kui rääkida sellest meestega, siis mehed ainult kehitavad õlgu ja ei mõista. Kuigi petja sündroomi võib esineda nii meestel kui naistel, siis ometi naised lasevad sellel end rohkem tagasi hoida, kui mehed. Uuringute järgi naised hindavad oma töötulemusi halvemini, kui need objektiivselt võttes on. Ameerikas tehti uuring mitme tuhande potentsiaalse poliitilise kandidaadi hulgas, kes ettenäidatud saavutuste osas olid võrdsed. Kui neilt küsiti, kas nad oleksid mingile ametikohale sobivad, siis üle 60% juhtudest mehed teatasid, et sõltumata teemast või varasemast tegevusest oleksid nad sellele kohale ideaalsed, samas kui naised oma võimeid sugugi nii kõrgelt ei hinnanud.

Oma töö tõttu satun väga tihti erinevatele tänu- või autasustamistseremooniatele. Kui autasu või tänu saab mees, siis ta reeglina omistab selle endale. Kui au või tänu kuulub naisele, siis naine esineb reeglina pikema sõnavõtuga, kuidas tänuvääriv tegu pole tegelikult tema teene, siin on terve rida inimesi, kes seda tänud rohkem vääriksid ja vähendavad igat pidi oma panust selles.

Kui mees ebaõnnestub, siis omistab ta ebaedu sellele, et ei olnud õnne või ei teinud piisavalt eeltööd. Kui naine ebaõnnestub, siis peab ta seda enda väheste oskuste ja võimete süüks. See aga murendab suuresti eneseusku, mis omakorda pärsib soovi edasi püüelda. Tagasilööke võetakse rohkem isiklikult.

Miks me nii teeme ja kuidas sellest sündroomist lahti saada? Oma osa on siin kindlasti kogu ühiskonnal. Kui naine õnnestub, siis tihti nähakse siin põhjuseid milleski muus, kui tema enda oskustes. Kui ma valituks osutusin, siis öeldi, et see oli kõik tänu minu kuulsale perekonnanimele. Kui Mari-Liis Lill pidas meeldejääva „mis-on-pildil-valesti-kõne“ Riigikogus, siis arutati tõsimeeli selle üle, kes talle selle kõne kirjutas. Samas ebaedu puhul on nii meedia kui ka teised naised varmad süüdistama naise isikuomadusi. Urve Palo sai oma väljaütlemiste eest enne ametiastumist kõvasti nahutada, justkui oleks ta rumal ja küündimatu. Meessoost ministrite erinevaid kahtlase väärtusega väljaütlemisi võib lugeda üles mitmeid, aga nende pinnalt ei ole järgnenud hinnangut ministri isikuomadustele.

Madal enesehinnang on mõnes mõttes isetäituv ennustus. Henry Ford ütles kunagi, et kas usud, et suudad või arvad, et ei suuda, igal juhul on sul õigus. Kui sa endasse ei usu, siis ei usu sinusse ka teised. Nii ongi see peaaegu suletud ring, millest välja rabeleda on keeruline. Mind aitas väga Sheryl Sandbergi kogemuse lugemine ja enda ära tundmine selles. Kui mõistad, et sinu sisimas toimuv on suhteliselt universaalne, siis oskad probleemi teadvustada ja endale meelde tuletada, et tegelikult sa saad hakkama. Olen tähele pannud, et naisi, kellele petja sündroomist rääkinud olen, valdab kummaline vabastav äratundmine. Mõtete jagamine teistega ja üksteise toetamine aitab sellest nõiaringist välja murda.

Internetist leiab ka teistsuguseid soovitusi. Näiteks soovitatakse erinevaid füüsilisi harjutusi, mis aitavad tõsta veres saavutamiseks vajalike hormoonide taset. Üks lihtne harjutus on nö  võitja positsiooni hoidmine (näiteks käed puusas-jalad harkis, või käed üleval) kaks minutit enne vajalikku etteastet, mis pidi keha ära petma, et oledki võitja. Ja kui keha usub, hakkadki õigesti käituma. Pole õnnestunud proovida, kas see töötab, aga ega ta halba kindlasti ka ei tee.

Mis kindlasti töötab, on selle põhjendamatu sündroomi käes vaevlevate inimeste äratundmine ja julgustamine. Ja igal juhul tasub hea sõnaga tunnustada kõiki, kes millegagi on hästi hakkama saanud. Oma küünlast saad tuld ära anda ilma, et su enda leek kustuks.

( avaldatud mais ajakirjas “Psühholoogia Sinule”)

  1. Alateadvus ei eksi mitte kunagi ertinevalt mõistusest, mis eksib sageli: kui see sündroom naises esile kerkib, siis pole kõik kadunud, lootus petmise teelt õigele pöörta on olemas. Alateadvus annab märku ja südametunnistuse olemasolu toetab, et inimene ei aja õiget asja. Lihtne.

  2. Okei, sain tünga. Asusin huviga lugema, et milline on Petja sündroom…

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad