Õpetaja Nurmeots, teil ei ole õigus!

märts 11, 2016, autor Kaja

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ühel päeval ütlesid mu assistendid nagu muuseas, et mind kutsuti ühele suurele üritusele Pariisi esinema (La Journée de la Femme Digitale ehk digitaalse naise päev). Nad olid korraldajatele juba öelnud, et ma olen nõus, sest see üritus on lihtsalt nii äge. Nii muuseas poetati ka üle huulte toast lahkudes, et aga pead kõnelema prantsuse keeles. “Mida??? Aga ma ei oska ju nii hästi!” jõudsin neile järele hüüda, aga läinud nad olidki. “Sa saad hakkama!” hüüti teisest toast.

Saamaks minu murest aru, tuleb natuke tausta lahti rääkida. Kui ma olin umbes 16-aastane, siis õppisin prantsuse keelt. Mulle nii väga see keel meeldis ja tahtsin selle endale selgeks saada. Aga minu prantsuse keele õpetaja ei armastanud mind mingil põhjusel, ja ütles ühel päeval pärast seda, kui ta oli küsinud jälle midagi, mida ta ei olnud õppida andnud, et “Kallas – vous êtes zéro!” (Kallas, te olete null!). Peab olema väga ettevaatlik sellega, mida me õrnas eas lastele ütleme, sest see võib neid kas innustada või vastupidiselt motivatsiooni täielikult nullida. Minu jaoks mõjus see ütlus nii, et kaotasin igasuguse usu sellesse, et ma prantuse keele kunagi selgeks saan. Mäletan siiani, kuidas ma kooli koridoris selle ütluse pärast nutsin, sest minu jaoks sai justkui üks suur unistus purustatud.  Siiski ei loobunud ma prantsuse keelt lugemast ja prantsuse keele tunde võtmast, aga julgust seda keelt rääkida nappis.

Minu Brüsseli büroos oskavad peaaegu kõik prantsuse keelt. Kuna mu üks assistent, Laurence, on prantslanna ja ülejäänud eestlannad, siis leppisime alguses kokku, et reedeti räägime kontoris ainult prantsuse keelt, et meie saaksime keelt praktiseerida. Kuidagi jäi see algatus ikkagi soiku ja kahtlustan, et peamiselt minu hirmu tõttu prantsuse keele ees.

Eelnevast tulenevalt puudus mul eneseusk, et suudan prantsuse keelset kõnet pidada. Aga jah-sõna oli öeldud ja teha ei olnud midagi. Kirjutasime selle kõne Laurence’iga, lihvisime suupärasemaks, harjutasime ja vestlesime nendel teemadel, aga hirm ei kadunud. Lõpuks ütlesin, et kuna minu kõne teema on “Kuidas mõelda nagu start-up?” ja ma tahan rääkida oma hirmude ületamisest, siis peaksingi sellega alustama, et meil kõigil on hirmud ja minul on suur hirm prantsuse keele ees. Kui ma suudan seda, siis tõestab see sõnumit, mida ma tahan edastada: õnnestumiseks pead esmalt oma hirmud ületama.

Ettevalmistamisel sai nalja. Kui ma enda arvates ütlesin midagi eriti prantsusepärast ja Laurence’ile ütlesin, et see on ju “si français”, siis Laurence raputas pead ja ütles, et tegelikult mitte. Neid asju on palju, mille kohta mitteprantslased arvavad, et on prantslaslik, aga mille peale kohalikud kulmu kergitavad. Jätsin siis need osad välja.

Kuna me Laurence’iga saabusime Strasbourgi plenaaristungilt, siis leppisime kokku, et ürituse toimumise päeval räägime vaid prantsuse keeles. Laurence oli selle üle ilmselgelt õnnelik. Tabasin end mõttelt, et erinevat keelt kasutades kehastume ka mingis mõttes ümber ja oma keelt rääkides inimene ikkagi teatud mõttes vabaneb ja nägin teda hoopis teise inimesena.

Üritus toimus kuulsas revüütetaris Folie de Bergerie. Fuajees oli korraldatud nn tulevikuküla, kus sai erinevate innovatiivsete ettevõtmistega tutvuda. Kohal olid nii robotid kui ka erinevad uued põnevad digitaalsed lahendused, samas sai sekka ka küüned lasta ära lakkida. Nii et fuajeesse laekudes oli seal mõnus melu. Ma olin muidugi üsna närvis ja ei soovinud ei süüa ega juua. Kuna esinemine oli suurel laval, siis oli mulle kui esinejale ette nähtud ka iluprotseduurid. Kui juuksurist härrasmees kuulis, et ma olen Euroopa Parlamendi saadik, ütles ta, et kui neil oleks nii ilusad saadikud, siis ta käiks ka rohkem valimas :).

Kui ootasin, mikrofon küljes, lava taga, tuli üks fotograaf ja küsis, et kust ma pärit olen. Kui vastasin, et Eestist, hüüatas ta rõõmasalt “Oo, see on ju see kõige digitaalsem riik Euroopas!” Nagu ma ka varem olen öelnud, siis meid ikkagi teatakse uskumatult hästi meie tugeva digikuvandi järgi.

Lavale minnes oli minu õnneks mulle suunatud nii tugevad prožektorid, et ma ei näinud, kui palju rahvast saalis oli, aga hiljem sain teada, et minu kõne ajal oli saalis olnud umbes 2000 inimest. Hea, et ma seda ei teadnud!

Alustasin sellega, et tunnistasin ausalt: ma olen närvis, sest see on mu esimene prantsuse keelne kõne. Sain suure aplausi osaliseks ja kuna see ei tahtnud katkeda, siis pandi saalis tuled peale, et ma näeksin inimesi, kes plaksutavad. Kogu parter ja kaks rõdu olid paksult inimesi täis. Korraks tegi see olemise väga kõhedaks, aga suutsin ikkagi keskenduda sellele, mida tahan öelda ja sealt läks kõik edasi juba kenasti. Vähemalt kolmel korral katkestati mu kõne aplausiga. Pärast tulid erinevad inimesed kiitma, et vau, milline inspiratsioon, milline kõne! Twitteris olin üleujutatud positiivse tagasisidega ja päeva lõpuks olid postkastis erinevatest Prantsusmaa paikadest kutsed tulla neid ka inspireerima. Tundub, et ma ei ebaõnnestunud.

Twitter #JFD16

Tweet publikult: Õnnitlen Kaja Kallast perfektse prantsuse keele eest! Ebaõnnestumine viib meid edasi õnnestumise suunas: Skype oli 9 eelneva ebaõnnestumise vili!

Loomulikult ei olnud ma nii sujuv nagu prantslased, aga minu jaoks tähendas see siiski suure hirmu ületamist 2000 inimese ees.

Seega, õpetaja Nurmeots, teil ei olnud õigus. Ma ei ole prantsuse keeles null!

  1. Tubli, Kaja! Kummaline, et mõnikord innustavad meid negatiivsed märkused positiivsetest enam. Need annavad meile tahet ja jõudu tõestada, et märkuse tegijal ei ole õigus. Minu puhul on see nii küll toiminud. Tagantjärele olen neile inimestele väga tänulik.

  2. Meie matemaatika õpetaja ütles ühele mu väga ilusale blondile sõbrannale 9.klassis, et tema ainus lootus elus hakkama saada on endale väga rikas mees leida.
    Praegu on see sõbranna väga edukas firmas raamatupidaja ning mõned aastad tagasi, kui ta abikaasa töö kaotas, pidas ise peret ülal.
    Ma ei tea, kui palju oli selles õpetaja ütlemises kibestumist, sest ta ise ei olnud ilusa ja lisaks oli tal ka kerge füüsiline puue, nüüd on mul temast juba kahju, aga aastaid kandsin ma okast hinges. Eks ta ütles mulle ka üht ja teist :)
    Näiteks kui ma põhikooli lõpueksami 4 sain, tuli ta mulle ütlema, et see 4 oli ikka pigem seal 3 pool kui 5. Täitsa uskumatu inimene tegelikult…

    Aga väga inspireeriv lugemine oli, aitäh :)

  3. Olen sarnases olukorras olnud ōpetaja Nurmeotsaga ja ometigi tuli magister Prantsusmaalt ja sai aasta isegi vaid prantsuse keeles suheldud.
    Olid ajad!

  4. Õnnestumine on parim kättemaks :)

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad