Mis takistab naisi?

märts 16, 2011, autor Kaja

Miks on Eestis vähe naisi otsustamise juures? Minu hinnangul saab kõik alguse sellest, et naistele on otsustamise juurde pääsemine raskendatud kaudsetel põhjustel. Vägisi kedagi sundida, kas kvootide või millegi muu läbi, pole õige. Seetõttu tuleb küsida, miks on raskendatud.

Kaasalöömine juhtorganites toob kaasa täiendava vastutuse, kuid vastutus pere eest on sageli just naiste õlul ja lisakohustusi võtta lihtsalt pole võimalik. Seda põhjustab minu hinnangul soorollide iganenud jaotus – laste, kodu ja pere eest hoolitsemine on valdavalt ikkagi naiste kohustus. Kui nüüd naine võtab endale suurema vastutuse ja töökohustused, siis pere, kodu ja lastega seotud kohustusi sageli keegi temalt vähemaks ei võta. Kui viimaseid pole võimalik meestega ühtlasemalt jagada, siis ongi naisi juhtimise juurde raskem saada. Loomulikult on ka loodus seadnud omad piirid, kuivõrd väikelapse eest hoolitsemist ei saagi keegi teine peale ema enda peale võtta.

Naiste osalemist takistab ka arusaam justkui oleks naise ainus eesmärk siin maailmas olla ema. Anatoli Nekrassov kirjutab oma raamatus “Emaarmastus” ilusti, et naise ülim roll on jagada hoolivust ja armastust. Jah, see võib olla ja enamasti ongi seotud lastega, kuid see võib väljenduda ka suhtumises inimestesse, ühiskonda ja maailmasse tervikuna. On palju naisi, kes ühel või teisel põhjusel ei saa lapsi. Mõni on aga nii otsustanud, et tema elueesmärk on muuta maailma paremaks näiteks läbi kunsti, ettevõtluse või poliitika. Kui nüüd lastetuid naisi tembeldada mõttetuteks karjäärinaisteks, siis jätab ühiskond end ise ilma lisaväärtusest, mida sellised naised emade kõrval võiksid ühiskonnale anda.

Selle vähese aja jooksul, kui ma olen poliitikas olnud, olen kokku puutunud kummalise suhtumisega naistesse. Meestelt küsitakse sisulisi küsimusi, minult aga reeglina pehmeid teemasid, sest olen naine. Jah, pean siinkohal ka endale tuhka pähe raputama, et ma ei ole osanud mistahes pehmet küsimust enda kasuks keerata ja hakata ikkagi rääkima sellest, millesse usun ja mida tahaksin teha. Kuid siiski – meestelt selliseid küsimusi ei küsita. Miks mehe puhul pole oluline, kes on tema vanemad või kellega ta vastassugupoole hulgast suhtleb? Miks naise puhul eeldatakse, et tema ideed tulevad tegelikult kuskilt tagatoast, justkui ta ise poleks suuteline midagi välja mõtlema?

Valimiskampaania käigus märkasin, et sageli tuuakse oma jutu illustreerimiseks halvad näited naiste varal – olgu see siis vihje mõne ministri rumalusele või üliõpilaste osavõtmatusele loengutes. Ka naised ise teevad seda. Ma ei usu, et naisministrid on olnud oluliselt arutumad, kui meesministrid, samuti on tuhme üliõpilasi mõlemast soost. Kui me ise ei toeta ja naerame mõne naise mõnitamisele kaasa, siis kust see austus peaks tulema? Ma ei ole ainus, kes suhtumise vahet on täheldanud – sellest kirjutas ka Allar Jõks Postimehes artiklis „Kes otsustab, mis on oluline“.

Naiste osalemine võib olla tõkestatud ka suhtumise tõttu, et naine võib olla küll edukas, aga mees peaks temast ikka natukene edukam olema. Jällegi sellist arvamust mujal maailmas nii sageli ei kohta. Seega Eestis on karjääritegev naine sageli surve all mõlemalt poolt ja paljud mehed ei lepi sellise positsiooniga. Inimene ei ole aga üksikuks loodud.

Sookvootide kehtestamine ei ole minu arvates lahendus. Kvoodid annaksid võimaluse vähendada nende naiste pingutust, kes on saavutanud oma positsiooni ilma kvootide abita ja võimaldavad edu taandada sellele, et ju oled sa nii kaugele jõudnud ainult seetõttu, et sulle on tehtud eeliseid. Paralleeli võib tõmmata konkurentsisituatsiooniga turuolukorras – ühtedele turuosalistele tehisliku konkurentsieelise loomine teiste ees suurendab sallimatust nende vastu, kes sellise eelise saavad. Kui sellest vaatenurgast vaadata, võivad kvoodid tuua kaasa isegi rohkem kahju kui kasu.

Kokkuvõtvalt arvan, et kõige tähtsam on suhtumise muutmine ja naiste julgustamine kõrgematele positsioonidele kandideerima ning ühiskonna ja ärielus kaasa lööma. Nagu Margaret Thatcher on öelnud: iga naine, kes mõistab majapidamise juhtimisel esinevaid probleeme, saab aru ka neist probleemidest, mis tekivad riigi või ettevõtte juhtimisel. Enne valimisi seletati mulle, et hääli saada ringkonna mitteesinumbrina on keeruline, sest naised naisi ei vali ja mehed ei vali naisi ammugi. Tundub, et valimiskäitumine on siiski muutumas. Ma loodan, et see annab lootustandva signaali ka teistele naistele.

(arvamuslugu kirjutatud Postimehe palvel, avaldatud Postimehes 15.03.2011)

  1. Aus teema! Kas tõesti on naistele otsustamise juurde pääsemine raskendatud kaudsetel (kas subjektiivsetel) põhjustel, kui samas möönad, et ka loodus on seadnud omad piirid (vist objektiivsed)?
    Samas, ma ei ole kunagi aru saanud näiteks “naisettevõtluse” suurest eripärast, mis sunnib Eestis eri linnades looma suisa sellevaldseid klubisid ja seltse andma välja näiteks eirsuguseid “parima naisettevõtja” autasusid. Kas naistele kehtivad ettevõtluses mingid teistsugused seadused ja (konkurentsi) piirangud või eelised? Ei ole justkui?
    Täna tuli huvitav uudis:
    President Toomas Hendrik Ilves korraldas Kadrirus vastuvõtu Tartu ja Helsingi ülikooli teadlasele Triin Vahisalule, kes pälvis L’Oréal’i kontserni ja UNESCO poolt korraldatava maineka rahvusvahelise konkursi “Naised teaduses” tulevikutalendi tiitli. Muidugi, väga hea uudis. Kuid miks L’Oréal’i kontsern ja UNESCO on rohkem, kui 10 aastat seda konkurssi korraldades pidanud teaduse “naise” poolt edendamist seevõrd erakordseks. Huvitav, kuidas näiteks Marie Curie sellest aru oleks saanud. Kas tema tegi teadust kui naine või kui teadlane? Nii võiks küsida ükskõik millise naisteadlase, naiskunstniku, naisärijuhi või naispoliitiku kohta. Eks ole ikka nii, et Loodus on jaganud eripärast intellektuaalset ja emotsionaalset võimekust nii naistele kui meestele ja see ei sõltu naiste puhul laste saamise arvust või võimekusest nagu ka meeste puhul laste sigitamise võimekusest. Möönan muidugi, et siin võib olla loodus teinud ka erandeid.
    Eriti siiski ei usu ja pole ka kokku puutunud, et sageli tuuakse oma jutu illustreerimiseks halvad näited naiste varal, nagu artiklis mainid. Loodan väga, et selline tähelepanek on ekslik! See-eest olen kahe käega nõus arvamusega sookvootidest. Pean seda ka pigem naiste edasipüüdlikkuse ja võimekuse pärsimiseks kui edendamiseks.
    Kokkuvõttes, kui samuti parafraseerida Margarit Thatcherit: Iga naine (nagu ka iga mees), kes mõistab maailma toimimise üldist loogikat, teadmiste olulisust ja kogemuste asetamist nendesse kategooriatesse saab aru ka neist probleemidest, mis tekivad riigi või ettevõtte juhtimisel. Oled kindlasti nende esireas.
    Aitähh artikli eest!

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad