Lastekaitse kuu

Jun 01, 2012, autor Kaja

Vastuseks küsimusele, mida teha, et lastel oleks Eestis hea elada, kuuleb sageli: „tuleb suurendada toetusi“. Ometi on lapsed läbi aegade kasvanud kõikvõimalikes oludes ja seejuures õnnelikult. Seega ei saa küsimus olla ainult rahas.

Mul oli õnnelik lapsepõlv vaatamata nõukogude ajale, mil poodides ei olnud midagi saada ja raha polnud kellelgi jalaga segada. Vanemad lasid meil vennaga kaua lapsed olla, usaldasid meid ja kuulasid meie muresid. Äratasid uudishimu maailma toimimise vastu viies meid muuseumidesse ja kultuuriüritustele, tehes asju koos. Ei survestanud meid koolikatsetega ega ebarealistlike nõudmistega. See ei tähendanud sugugi seda, et meil kohustusi polnud. Loomulikult oli. Kuulumine perekonda andis turvalise tunde, kus igaühel oli vastavalt võimetele oma roll kanda.

Kui kõrvale jätta muuseumide ja kultuuriürituste külastamine, siis ülejäänud tegevused ei eeldanud mingisugust rahalist panust. Kuigi vanemad käisid tööl, leidsid nad siiski aega meid ära kuulata ja meiega ka näiteks lauamänge mängida. Ärakuulamine on peamine, millest lapsed ka tänapäeval puudust tunnevad. Näiteks viimases Lastekaitse Liidu ajakirjas „Märka last“ soovivad lapsed, et vanemad õhtuti huvituksid nende päevast ja tegemistest. Võib ju väita, et tänapäeva konkurentsitihedas maailmas töötavad inimesed rohkem ja neil pole teineteise jaoks enam aega, ammugi pole aega lastega tegelemiseks, sest vaja on võidelda ellujäämise eest. Samas erinevad uuringud televiisori vaatamise ja arvuti kasutamise osas näitavad aja peidetud ressurssi. Näiteks TNS Emori teleauditooriumi uuringu kohaselt vaatasid eestlased 2012.a. märtsis televiisorit 4 tundi ja 10 minutit! Mida selle ajaga kõik teha saaks!

Ameerika välisminister Hillary Clinton on öelnud, et ei ole olemas sellist mõistet nagu „teiste inimeste lapsed“. Eriti Eestis ei tohiks arvestades meie väikest rahvaarvu sellist mõistet eksisteerida. Iga laps on arvel ja väärtuslik. Mulle väga sümpatiseeris kolleeg Urve Tiiduse seisukoht, kes vastates küsimusele, kuidas Eesti iivet suurendada ütles, et alustada tuleks sellest, et me tunneme igast lapsest rõõmu. Olles nüüd ise ema märkan, et siin on meil tõesti arenguruumi. Naeratagem lastele (ka teineteisele naeratamine ei ole liiast). Ärme pahandame avalikes kohtades pisut valjemini rääkivate teismelistega. Ärme keela lapsi tegemast asju, mis aitavad neil maailma avastada ja otseselt kellelgi kahjulikud ei ole. Ärme tõrele lastega, kes maailmaavastamistuhinas konventsionaalsete käitumisreeglite vastu eksivad.

Palju on räägitud lastest, kes elavad vaesuses või suures vaesusriskis. Nende laste aitamiseks on tõepoolest toetusi vaja. Ent raha on alati vähe, seega määravaks osutub, kuidas seda parimal võimalikul moel kasutada. Paljudel riskigrupi lastel puudub kogemus teistsugusest elust, mistõttu täiskasvanuks saades valivad nad oma vanematega sarnase tee, mis pahatihti vaesuse nõiaringist välja ei murra. Seetõttu on oluline võimaldada neil lastel näha, et elada saab ka teisiti. Lastekaitse liit koostöös sotsiaaltöötajatega teeb siin tänuväärset tööd.

Juuni on lastekaitse kuu ja sellega ühtlasi algab pikk suvi, kus lapsed jätavad lasteaiad ja koolid ning lähevad teenitud suvepuhkusele. Vedanud on neil lastel, kes saavad maale vanaema-vanaisa juurde sõita. Paraku ei ole kõigil lastel nii hästi läinud. Lastekaitse liit korraldab lastelaagreid just vähekindlustatud peredest pärit lastele. Kuivõrd tung sinna on suur, otsustab nn sotsiaaltuusiku andmise kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja. Paraku isegi sel juhul peavad lapsevanemad osad (küll väga väiksed, aga siiski) kulud ise kandma – kasvõi näiteks sõidukulud laagrisse ja tagasi – mis tihtilugu võib tähendada seda, et lapsel jääb laagrisse minemata, sest vanemad otsustavad vajaminevad summad muuks otstarbeks kulutada. Kuidas tagada, et lapsele ettenähtud toetus ka tõepoolest lapse huvides kasutatud saab, on keeruline küsimus, millele lihtsat lahendust ei ole.

Lastekaitsekuul on paslik ühineda Lastekaitse Liidu üleskutsega „igale lapsele tore suvi!“. Lastekaitse Liit kutsus üles iga Eesti täiskasvanut aitama sisustada laste suve mis tahes vabatahtlike lastesõbralike toimingute kaudu, töötades rõõmuga laste heaks ja koos lastega ka väljaspool oma peret ning pakkuda lastele suveks võimalikult rohkem tasuta ühistegevusi. Märkame ja aitame last, et saabuv suvi oleks tema jaoks parim!

  1. Kaja muidugi ei ole asi rahas. Samas ärme unusta, et teatud elementaarsed vajadused on vaja inimestel ikkagi ära katta, et elada “harmoonias” ja ilma suurte muredeta.

    Kas probleem ei ole pigem mitte keskkonnas? Miks on nii raske luua aastate jooksul näiteks uusi lasteaia kohti, kui nõudlus on selgelt olemas? See on tõsine probleem, et vanemad saaks pühendada ennast päeval tööle, sest elame ikkagi materiaalses maailmas.

    Kui lapsed on tõesti meie tulevik nagu pidevalt korrutatakse, siis kas nad saavad meilt piisavalt tähelepanu, armastust, arusaamist, hoolt, mõistmist…? Mõtlen nii riiki kui vanemaid?

    Võib olla oleks vaja erinevatele probleemidele/arusaamistele rohkem tähelepanu pöörata? Ei ole vaja järjekordset kampaaniat, mis ehib bussioote paviljone, vaid värsketele vanematele infotunnid, lugemissoovitused ja miks mitte ka programmid pedagoogidele….

    Kohati tundub, et igast suurte nõudmistega pannakse lastele juba enne kooli suurem koormus peale, kui 20 aastat tagasi algkoolis – ikka eesmärgiga, et lapsed oleks targemad ja edukamad. Samas ei õpeta neile keegi, kuidas tulla toime selles kiires maailmas emotsioonidega, oskust vaadata iseennast ja läbi selle teisi….

    • Olen mõtetega päri. Aga eks keskkonna loomisele oleme me ise suured osalised. Lugemissoovitused, infotunnid jms on igati asjakohased, aga selleks peab vanematel olema ikkagi tahtmist, sest kulub aega. Kui tööst vaba aeg möödub teleri ees, siis pole lugemissoovitusest suurt tolku. Mis puudutab laste tuunimist, siis minu hinnangul on sellega tõesti liiga kaugele mõeldud (mõtlen taaskord tänutundega oma lapsepõlve peale, et seda läbi tegema ei pidanud). Kui laps läheb kooli ja oskab juba kõike, mida esimeses klassis oskama peab, hakkab tal koolis lihtsalt igav ja ta ei omandagi õppimisharjumust. Lugesin üht uuringut (kahjuks ei mäleta, mis allikast, seega ei suuda praegu viidet tuua), et tänapäeva laste sotsiaalsed oskused on tunduvalt madalamad, kui aastaid tagasi. See tähendab, et koolitarkust osatakse, aga lihtsate igapäeva toimingutega ei saada ilma täiskasvanute abita hakkama ning suhtluses ja emotsionaalses intelligentsuses on vajakajäämisi.

    • Täitsa nõus, et lõpuks peab vanematel endal olema see soov luua sobiv keskkond lapsele – samas võib olla teatud suunamine/aitamine mujalt ei tee ka halba. Seda võiks võtta ka kui omamoodi eeskuju.

      Huvitav, kust on tulnud see arusaamine, et lapsed peavad enna kooli minekut oskama kõike seda, mida neilt täna nõutakse? Mäletan, et kui ise see tee sai ette võetud, siis osad lapsed alles õppisid lugema esimeses klassis ja ei saa öelda, et keegi neist sellepärast nüüd vähem “edukas” oleks.

      Kõigil vanematel, sõltumata laste vanusest soovitan lugeda: NurtureShock: New Thinking About Children http://amzn.to/KlXbE7

      Seal on päris pikalt juttu ka nendest samadest “sisseastumistestidest”, kus lapsed pannakse suure pinge alla… Minu parim lugemine umbes 10st raamatust, mis räägivad lastekasvatamisest.

  2. Raha ei ole teema alates mingist sissetuleku tasemest. Eestis on see tase vast kusagil 700 eurot kuus per pereliige. Mina arvan küll, et raha siirdamine Eesti ühiskonnas näiteks autonduselt lastele oleks vägagi mõistlik. Automaks, kõrgem alkoholiaktsiis ja selle võrra rohkem mänguväljakuid ning tasuta lasteringe oleks ju igati Skandinaavialik plaan.

  3. Aga äkki alustakski sellest, et kataks neid elementaarseid vajadusi kõigile lastele, selle asemel, et lihtsalt raha jagada. Kuigi ma ei kujuta ette, kuidas seda meie juriidilist korrektsust taga-ajavas riigis ja ennast üha enam omavahel võrdlevate vanemate puhul teha saaks.
    Need elementaarsed vajadused on ju väga lihtsad – toit, turvatunne, ja kaitse ilmastiku eest ehk katus pea kohal. Kuigi mõte oleks äärmiselt lihtne – iga päev saaks suvel tühjana seisvast koolimaja sööklast kella 10-14 vahel tasuta lihtsat sööki – putru moosi või võiga.. Ja see, mida ära ei sööda, võiks õhtul saada jagatud varjupaikades. Toetada oleks seda ka äärmiselt lihtne – maksujõulised kodanikud võiksid maksta kuhugi oma meelest piisava summa, kui teavad, et nende lastele seda putru söömas meeldib käia ja omavalitsused kannaksid personali- ja elektrikulud. Teatavasti on köögipersonal ju puhkusel 28 päeva ja ega seda putru siis pea kõigis koolides jagatama. Kindlasti leiaks selles suures tühjas majas ka sealsamas söökla ligidal ühe ruumi, kus võiks mängida lauamänge või joonistada.
    Aga jah, ellu see ei saa küll viidud, sest kohe panevad osa lapsevanemasi sellele külge mingi “vaestepudru” sildi ja soovitavad oma lapsel osta parem hamburgeri, selle asemel, et sama raha eest saaks veel kaks last söönuks ja omagi oleks targemini toidetud. Lisaks leiavad ametnikud, et on ebaõiglane, kui osa koole ei osale ja siis juba parem ärgu osalegu ükski, sest muidu ei ole võrdväärne kohtlemine. Ja kohe kindlasti ei ole kuskilt võtta raha ei paberi ega rasvakriitide jaoks, vähemalt nende säästueelarvete juures küll mitte. Ja kempsupaberit oleks ka ju vaja kui lapsed majja lubada.
    Seepärast jäägu ikka nii, et esialgu lihtsalt naeratame kõigile lastele ja kui seda juba suudame, siis soovitame oma lapsele võileiba andes seda võileivata kaaslasega jagada. Küll siis ükskord jõuame ka selleni, et teeme tervele mänguseltskonnale võileivad või miks ka mitte putru. Ja tegelikult on selliseid “muumimammasid” ka praegu, kes täpselt nii teevadki. Paraku ei ole neil 700 eurot leibkonnaliikme kuusissetulekuks ja seepärast ei suuda nad aidata mitte kuigi paljusid, aga olgu parem vähe kui üldse mitte. Elame edasi igaüks oma oskusi ja südametunnistust kasutades!

  4. Kaja, puudutasid teemat, millel võiks arutama jäädagi. Mulle meenub, et oleme kahjuks oma laste lapsepõlve vussikeeramises nimekirjas esirinnas (miski uuringu kohaselt pidid meie koolilapsed olema suisa kõige õnnetumad Euroopas).

    Mündi üks külg on kodu, mis asendab reaalse kasvukeskkonna virtuaalsega, suunates jalus sebiva ja alailma midagi küsiva tüütu mutuka kuvariga suhtlema. Noh, et vanemad saaksid ka puhata (telekas/arvutis…). Väikelaps kuvari hooleks – see on, eriti lapse tulevikku silmas pidades, kas halb või siis väga halb, päriselus halvem saab olla vaid kodudes, kust ongi õige põgeneda (koduvägivald vms), aga sealt oleks ka õigem siis juba põgeneda, päriselt.

    Nojah, ei löö kõiki vanemaid ühe puuga, vahest ongi kahel tööpostil rabelev üksikvanem ka tõesti üksnes ellujäämise nimel end üle töötanud ja riigist suurt abi nt alimentide sissenõudmisel teadupärast pole.

    Teine pool on liigjäik koolisüsteem, kus laste seljad esialgu harjumatult pikast istumisest, hiljem pommkoolikottidest rasked, vahetunnid sageli olelusvõitlused, pedagoogid koolikiusamist ohjeldama jõuetud, mistap eelistavad seda mitte näha. Kehalise kasvatuse tunnid kui spordivõistlused, mitte oma eluaegse sõbra – kehaga- toimetulema õpetavad. Halvimal juhul võivad olla isegi sandistavad. Pikapäevarühmad enamasti mõttetud klassiistumisekohad koos endast väljumise äärel oleva pedagoogiga. (Teine valik – kl 12.00 koju ja jälle – arvuti, teler.)
    Gümnaasiumiõpe, kus osadel juhtidel on juba meelest läinud, et peale koolide edetabelikoha veel muud olulist ka eksisteerib ja õpilasi piitsutatakse sellisel määral, et neuroloogid järjekordse peavalukurtja poole vaatamatagi tüdinult tõdevad: “Eliitkoolist?”… Ammu ei ole vist enam välja arvutatud, kui mitu töötundi nädalas oleks mõistlik ja tervislik koormus gümnaasiumiõpilasele. Ligi 40 tundi nädalas õpib laps koolitunnis, aga kodused tööd, referaadid, uurimustööd? Valdav seisukoht on, et kes teeb see jõuab, eriti noor inime. Jumal tänatud, palka talle ei pea maksma, las rabeleb, kelle asi
    Minu isiklik tähelepanek on kahjuks selline, et enamik tuttavaid noori, lähiaastatel gümnaasiumi edukalt lõpetanud inimesi, põeb mingit püsivat tervisehäda. Allergia, astma, migreen, luu-ja lihaskonna hädad, söömishäired, reuma… Möönan, et see võib olla juhuslik, aga kuuldavasti on ka kaitseväel aasta-aastalt raskem tervisehädadeta noorte leidmisel.

    Kolmas tahk on kasvukeskkonnana ühiskond, kus pikalt esikohal olnud raha teenimise ja kulutamise õigus ning hedonism. Ilmselt veel ka silmakirjalikkus. Alkoholireklaamid, mis ilmselgelt on suunatud lastele ja noortele nt õhtuse SpiderMani vms perefilmi vahel (saade ise oli pandud südaöösse, et piirangud ei segaks – lapsel tõsine mure, et enne algust magama ei jääks), eriti huvitavaks näiteks oli nt tuntud alkoholi kaubamärgi toetatud laste korvpalliväljak. Huvitav oleks teada, kas ka suuremad tubakatoodete firmad on sama teinud… Tuntud meediagurud rääkimas reklaamist kui kunstiliigist, mida seadus kuidagi piirata ei tohiks…
    Reklaam on üks osa linnaruumist. Keskkond kujundab käitumisreeglid.

    Täiskasvanut, kes noorukile alkoholi, tubakat või narkootikumi raha eest annab, me kohe kuidagi kätte ei saa. Jur isiku puhul peaks suisa juhatuse liige juhatuse otsuse kohaselt kassas istuma, et ettevõtjat alkoholi lapselemüümise eest karistada saaks jne jne
    Lastele ja noortele on iseloomulik huvi ümbritseva vastu ja soov katsetada kõike kättesaadavat, ilma et nad tajuksid riski adekvaatselt. Seetõttu me tegelikult neid teatud asju keelamegi.

    Ühiskonnas, kus ropendavale ja suitsetavale noorukile täiskasvanutest keegi märkust ei julge või ei viitsi teha, on sirgeselgselt otsustatud karistada rahatrahviga alaealisi, kui need laialt propageeritud eluviisi harrastama asuvad ja täiskasvanud neile keelatu on üles kiitnud ja kättesaadavaks on teinud.
    Noh, et siis on, millega ähvardada. Halloo, laps ise ju ei teeni, selle karistuse kannab vanem, kes tõenäoliselt isegi hädas – võibolla tegu just selle üha enam ületöötava üksikemaga.

    Analoogia kohaselt võiks riik näha ette ka karistuse väikelapsele, kes lasteaias pärast tikutõmbamise ettenäitamist laualvedelevatest tikkudest tuld tõmbab…

    Kogu eelnenud pika hala (mis oleks võinud oluliselt pikemgi olla…) lõpuks tuleb ütelda, et viimasel ajal on näha, et osadel vanematel on aega ja julgust rohkem hoolida ja mitte ainult kitsalt oma kodust ja oma lapsest. Oleks neid ainult rohkem!

    Gordoni perekool on üks igati tore koht, kus aidatakse lapsevanematel oma lapse kasvatamisel suunda valida. Mulle tundub, et selle peaks tegema vähemasti esimese lapse ootel perele suisa kohustuslikuks. Eks kasu on tast ka hiljem, ise loodan sügisel ühele jätkukursusele mahtuda.

    Päikest ja jõudu!

    • Aitäh Piia, nii pika kommentaari eest! Eks Sul ole seda teadmist ja tähelepanekuid kindlasti rohkem. Omalt poolt pean ütlema, et tõesti – ega neid asju enne tähele ei pane, kui endal ka laps(ed). Muide, see Lastekaitse Liidu ajakiri “Märka last!” on tõeliselt hea ajakiri probleemide mõistmiseks just laste seisukohast. Peaks olema vanematele kohustuslik kirjandus.

    • tahtsin näha, millega tegeled ja nii Su blogi otsa sattusin. Teema on tõesti minu jaoks eriti oluline, heameel tõdeda, et nüüd ka Sinu jaoks.
      Arvan, et noored lapsevanemad on potentsiaalselt vastutustundlikuim osa ühiskonnast.

  5. Nõukogude aja lapsepõlve näiteks tuues on lihtne unustada, et tol ajal oli kool, koolisöök, huviringid, kodu, elekter, vesi jm põhikulud kas tasuta või suhteliselt väikse raha eest. See andis lastele võrdsed võimalused. Vanemate hoolimatus oli siis ja on praegu, aga vähemalt raha ei takistanud laste arengut just väiksemapalgalistes peredes. Siin on, mida mõelda. Küllap on tõsi, et raha jagamine vanematele ei taga alati parimat tulemust, aga selleks ongi vaja tasakaalus lahendust. Ühe aspektina on kindlasti vaja mõelda (ilma dogmata), et kas on vaja noori emasid sundida kodus olema 1.5 aastat (enne pole mõtet tööle minna ja isegi poole kohaga tööd teha) ja sellele kulutada suur osa laste toetuseks mõeldud rahast. Kusjuures lapse arengu mõttes on tegemist suhteliselt vähetähtsa ajaga (kes tahab see vaidleb). Me ei ole leiutanud ideaalset süsteemi, mida ei peaks muutma.

  6. Ma sain täna oma lapsevankriga linnaliini bussi sisenedes u 50 aastaselt naiselt sõimata, et kas ma ei saa siis nii ilusa ilmaga jala kõndida? Et on siis vaja lapsevankriga ronida siia? Vaatsin ringi ja nägin, et mind ümbritses palju noori neidusid.
    Mõni aeg tagasi nägin, kuidas Tartu-Tallinn bussis sai noor neiu, kes nägi kõvasti vaeva oma paarikuuse beebi rahustamisega, eesistuvalt vanemalt kodanikult samuti sõimata (et kas neiu ei suuda siis tõesti oma last vait hoida?). Bussis viibis veel palju noori inimesi.

    Need on lihtsalt kaks näidet. Ja siis imestatakse, miks meie naised sünnitada ei taha? Olgem ausad, kui sa näed igal pool (loe: väljaspool oma tutvusringkonda) kui OUT on olla lapsega inimene, siis pole noore naise jaoks valik just eriti raske.

    Ma sooviksin, et ei tekiks vaikivat heakskiitu mõtteviisile: tegelikult ei ole lapsed toredad.
    Ma sooviksin, et sellistes situatsioonides võtaksid julgelt sõna need, kes pole sõimajaga/sildistajaga nõus.

    • Nendel kordadel ei viibinud transpordis inimest kes oleks vaevunud torisejatel suu lukku panema. Loodan,et meie palju näinud noorsool ei võta see lapsesaamise isu ära. Vähese sündivuse põhjus on ikka vist kuskil mujal.

    • Üks tähelepanek veel. Sündivuse kohta ütles mu üks hea tuttav sellise lause: ” Eesti naine sünnitab just nii palju lapsi, kui palju ta üksi üles jõuab kasvatada”. Olles veidi mõelnud selle lause peale mõistsin, kui lai tagapõhi sellel on. Ja mulle hakkas tunduma, et tal võib isegi õigus olla.