Kes peaks tegelema ettevõtlusega?

märts 28, 2017, autor Kaja

Paar nädalat oleme saanud ajakirjanduse vahendusel jälgida peaministri parteikaaslase ja lähedase toetaja Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu üha suuremaid mõõtmeid võtvat korruptsioonihõngulist tegevust Tallinna prügimajanduse vallas. Jättes kõrvale kohtumõistmise antud konkreetses kaasuses, näen ma selles tegevuses ja väljaütlemistes selget ohtu vabale turumajandusele.

Meediast sai lugeda, et Tallinn ostab ise prügiautod ja hakkab prügiteenust osutama. Linnavalitsuse liikmed võrdlevad nüüdset olukorda aastatetaguse situatsiooniga Tallinna ühistranspordis. «Seal oli probleeme, linn võttis jõuliselt asja käsile, praeguseks on ostetud üle saja uue bussi ning teenus on inimestele tasuta, kvaliteetne ja kättesaadav. Enamjaolt osutab teenust linna enda ettevõte Tallinna Linnatranspordi AS (TLT), aga on ka eraettevõte MRP (AS MRP Linna Liinid). Kui see paralleel viia prügimajandusse, siis linnale kuuluvas TJTs (Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus) on piisavalt vahendeid ja võimekust, et osta ise prügiveoautod, võtta tööle inimesed ja korraldada eeskujulikult prügiveoteenust,» rääkis tegevlinnapea Taavi Aas. Ometi ei ole see ju nii! Just saab lugeda Tallinna linna maksumaksja raha raiskamisest Ühistupanga tegevuse peale, kus linn trügib tundmatule mängumaale. Jällegi valdkond, kus peaministri partei arvab, et eraettevõtlus ei saa hakkama, ometi pole sellele mingeid tõendeid.

Järjepanu tuleb juurde neid valdkondi, kus peaministri partei leiab, et linn või riik võiks eraettevõtluse asemel teenust osutada. Aga mis jääb siis ettevõtjatele? Kust läheb piir? Kõigepealt jäätmemajandus, ühistransport, pangandus, mis järgmiseks? Kas toitlustamine peaks olema ettevõtjate pärusmaa? Seal võivad ju olla terviseriskid. Aga ujulad ja spordisaalid? Reiskorraldus? Miks mitte ka need teenused üle võtta? Miks arvab riik, et ta oskab paremini?

Ajaloost võib tuua mitmeid näiteid, kus ettevõtjate suunaline vaenulikkus on edukalt praktikasse pandud, muuhulgas tegid seda bolševikud eesotsas oma juhi V.I.Leniniga. Bolševikud asendasid lõppastmes kogu ettevõtluse totaalsete rahva poolt kontrollitavate monopolidega. Ilmselt enamus meist mäletab toonast majanduse seisukorda, kus teenused ei toiminud ja kaupu polnud lihtsalt saada.

Suurbritannias viis sarnane tegevus pärast II maailmasõda juhitud kapitalismini – riigil oli majanduses suur roll ja loodeti riigi sekkumise peale mistahes valdkondades ja selle peale, et riik juhib majandust efektiivselt. Riigi osalus ettevõtluses kasvas nii, et riigile kuulusid isegi pubid ja reisibüroo. Margaret Thatcheri tulekuks oli riik omadega totaalselt ummikus ja ta pidi hakkama majandust reformima, et see jälle toimima saada.

Ladina-Ameerikas oli levinud dependencia teooria, kus varustuskindluse ettekäändel võeti üle valitsusele olulised ettevõtlussektorid, et vastata tarbijate ootustele, mitte välisinvestoritele antud lubadustele. Regulatsioonide ja kontrolli džungel kasvas majandusest suuremaks ja raha ei teeninud mitte see, kes oleks olnud kõige edukam, vaid see, kes paremini suutis end läbi haldusaparaadi ja bürokraatia manööverdada.

Aga näiteid võiks tuua veel. Mida ma sellega öelda tahan, on see, et majandus on keeruline nähtus, kus terviklikkuse huvides peavad toimima kõik osad. Kui kasvab viha majanduse ühe osa suhtes, siis läheb see kergesti üle vihaks majanduse vastu tervikuna. Ja see on juba väga ohtlik tendents.

Kui riik või kohalik omavalitsus hakkab tegelema ettevõtlusega, peab ta palkama uued töötajad, mõtlema läbi investeerimisotsused, pakkuma teenust, arvestama hindu. Tegelema sellega, mis originaalis peaks olema ettevõtete pärusmaa. Kui erakapitalil põhinevatel ettevõtjatel on varasemad kogemused ja nad saavad kasutada ka teistest riikidest teadaolevaid praktikaid, siis riigil sellist teadmist ei ole ja see tuleb tekitada.

Võib tunduda, et selles polegi mingit probleemi, kui riik võtab teatud tegevused enda kontrolli alla. Inimestel on hea turvaline, et teenus jätkub. Ometi isegi rikastes riikides on jõutud järeldusele, et riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluvad ettevõtted on praktikas ebaefektiivsed, jäigad ja raha raiskavad. Margaret Thatcher on öelnud – panna riigile kuuluv ettevõte imiteerima erakapitalil põhinevat ettevõtet on sama nagu püüda teha eeslist sebra, maalides talle triibud seljale. Riigile kuuluva ettevõtte investeerimisotsused ei läbi majanduslikus mõttes sellist kadalippu nagu erakapital põhinevad otsused, kus juhatus peab otsust suutma põhjendada nõukogule, aktsionäridele ja lisaks läbima reeglina ka panga laenukomitee sõela.

Eksitav on ka mõte, justkui teaks riik või linn kõike ja valitsusel on seega mingi unikaalne teave tulevikust, mis võimaldab tal ettevõtet paremini suunata. Vastupidi – riigile kuuluva ettevõtte juhatuse otsuseid peavad kinnitama poliitikud, kellel sageli konkreetsest tegevusvaldkonnast suurt aimu pole. Ettevõtja, kes raha loeb, teeb neid otsuseid tunduvalt kaalutletumalt, kui ettevõte, kes oma otsuste eest pankrotiga vastutama ei pea ja saab alati käe sirutada riigi või linna põhjatusse rahakotti. Riigiettevõttes töötavad pigem ametnikud kui ettevõtjad. Kui riik või linn ei saa teenuse osutamisega hakkama, siis küsib ta investeeringuteks raha riigieelarvest ja selle kõik maksab ikkagi kinni tarbija ehk maksumaksja. Riigile kuuluva ettevõtte investeerimisotsused tuginevad pigem ennustustele, mis võiks poliitiliselt sobida, kui reaalsetele majandus- ja ärivõimalustele.

Üldiselt on maailma praktikast võetud näidete kokkuvõte järgmine – kõige rohkem kannatasid lõppkokkuvõttes tavalised inimesed. Oli pidev puudus kaupadest ja teenustest, teenuste hinnad tõusid, vajalikud infrastruktuurid lagunesid, ettevõtjad lakkasid olemast ja tekkis tööpuudus, veel hingitsevad ettevõtjad kannatasid bürokraatia kiusamise ja korruptsiooni all ja lubatud parandusi infrastruktuuridesse lükati pidevalt edasi.

Veel üks oluline aspekt –Eestis otsustati aastaid tagasi, et enamus valdkondi on turumajandusele ja ettevõtlusele avatud. Seetõttu erastati ettevõtteid, anti teenused erakätesse. Erainvestorid sisenesid turule eeldades, et investeerimiskeskkond ja regulatsioon ei muutu oluliselt halvemaks. Kui nüüd aga riik või linn järjest otsustab teenused enda kätte võtta, ettevõtted peavad oma uksed sulgema ning hiljem selgub, et riik/linn ei saa teenuse osutamisega ikkagi hakkama, siis uusi ettevõtjaid siia tegutsema meelitada ei pruugi olla sugugi lihtne. Potentsiaalsetele investoritele antakse signaal, et tegemist on mõneti riskantsema investeerimiskeskkonnaga. Sellist käitumist võivad endale lubada rikkad riigid, kes saavad ise hakkama, näiteks Saudi-Araabias tuleb mängureeglite muutmist sageli ette. Eesti kahjuks nii rikas veel ei ole, et saaks lubada erakapitali ettevõtlusest eemale tõrjumist.

Majandusteadlased on leidnud, et sekkumine majandusse on alati toonud rohkem kahju kui kasu. Ja selle kõige ohjamiseks on vaja suurt hulka ametnikke. Mida suurem on ametnike võim ja diskretsioon, seda suuremad ka kiusatused, nagu Arvo Sarapuu kaasusest ka selgelt näha võib.

Kui järjest enam köetakse inimesi üles öeldes, et ettevõtjad on pahad, ettevõtjad on vereimejad ja ettevõtjad ei saa hakkama, siis miks peaks keegi üldse ettevõtlusega alustama? Mis signaali me anname oma noortele, kes mõtlevad oma äri alustamise peale? Ettevõtlikkus ei ole moes, sest linn ja riik teab kokkuvõttes paremini. Kas te, kallid valitsejad, ei näe, kuhu see viib ja ei mäleta seda, et me oleme sellises olukorras juba olnud? Seda küll hoopis teise riigi koosseisus, kuhu ma usun, me keegi enam tagasi ei taha.

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad