Keelte tundmisest

märts 14, 2016, autor Kaja

Euroopa südames kuuleb palju eri keeli. Esialgu ei eristanud mu kõrv poola keelt horvaadi keelest ega bulgaaria keelt rumeenia keelest. Nüüd olen juba rohkem vilunud ning eristan ka inglise keele aktsente ja suudan tuvastada inimese päritoluriigi. Alguses olin üllatunud, kui minu inglise keele peale arvati ära, mis riigist ma pärit olen. Nüüd mõistan, et need inimesed olid juba pikalt sellises multilingvaalses keskkonnas viibinud. Isegi minu nelja-aastane poeg suudab juba mingil määral eri keeli tuvastada. Mulle meeldib, et alati küsib ta siis ka juurde, mis maa see on, kas seal on soe või külm ja missugune on nende lipp.

Minu kogemuse järgi räägivad kõige veatumalt ja kõige rohkem keeli hollandlased. Lugesin kuskilt, et hollandlased pidavat oskama keskmiselt 3,2 keelt. Eestlased olid seal uuringus ka üsna heas kirjas keskmiselt 2,3 keelega.

Kui õppida varases nooruses lisaks emakeelele veel üht keelt, arenevad uuringute järgi ajus välja neuroloogilised ühendused, mis teevad ühelt keelelt teisele lülitumise automaatseks. Lisaks lugesin veel ühest huvitavast uuringust, mis rääkis sellest, et lapsed, kes viibivad pidevalt mitmes keelekeskkonnas – olemata perekonnast tulenevalt kakskeelsed –, suudavad end hilisemas elus lihtsamini teise inimese olukorda panna.

Näitena toodi üks huvitav katse, kus täiskasvanu istus lapse vastas ja laual oli kolm eri suurusega parti. Kõige väiksema pardi ja täiskasvanu vahel oli mingi ese, mis ei võimaldanud täiskasvanul väikest parti näha. Kui nüüd täiskasvanu palus lapsel ulatada väike part, siis pidevalt eri keelekeskkondades viibivad lapsed suutsid end mõelda täiskasvanu asemele ja mõista, et too ei näe kõige väiksemat parti ning soovib järelikult hoopis keskmist. Kui mõelda tuleviku töökohtade peale, mida mingil määral võivad ohustada robotid, siis need ametid, mis nõuavad emotsioonide mõistmist ja suhtlemisoskust, jäävad vähemalt esialgu inimestele alles. Sel juhul on ka kindlasti eelis neil lastel, kellel on välja arenenud paremad empaatilised oskused.

Aga keele oskamine ei tähenda ainult sõnade ja grammatika äraõppimist, vaid see on seotud ka naljade ja kõige muuga, mida teisest kultuuriruumist tuleval inimesel on raske mõista. Üks minu assistentidest on prantslanna ja oleme seetõttu kokku leppinud, et büroos räägime vaid inglise või prantsuse keelt. Ometi kipub ette tulema olukordi, kus visatakse mingi kiire nali või kommentaar ja seda on lihtsam teha eesti keeles kui kogu taustsüsteemi võõras keeles lahti seletada. Eriti arvestades, et tihti pole nali võõras keeles lahtiseletatult enam nii naljakas. Ühel päeval tuli prantslannast assistent minu juurde ja palus luba hakata õppima eesti keelt, sest vastasel juhul tunneb ta, et jääb eemale just kõigest sellest, mida meeskonda kuulumiseks vaja. Tööasju räägime kõik talle mõistetavates keeltes, aga n-ö tühi-tähi käib sageli eesti keeles. Samas on just see tühi-tähi see, millest kujuneb meeskonna kultuur. Tervitasin prantslanna mõtet, kuigi ei julenud iitsatada, et poola keele kõrval pidavat eesti, soome ja ungari keel olema maailma vaata et keerulisemad õppida. Kui ta suudab eesti keele ära õppida, siis müts maha tema ees. Meie ülejäänud aga proovime silmas pidada, et kasutame kõigile mõistetavat keelt.

Isegi tänapäeval, kus üha enam on võimalik kasutada masinate tehtud tõlkeid, on keelteoskus ikkagi oluline ja aitab maailma avardada. Paremini kui Austria filosoof Ludwig Wittgentsein ei oskakski öelda: The limits of my language mean the limits of my world (minu keeletundmise piirid näitavad minu maailma piire).

Kolumn ilmus Postimehe Arteris 27. veebruaril 2016

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad