Kas isadele tehakse liiga?

mai 05, 2016, autor Kaja

Heateo Sihtasutuse projekti “Kuidas lahendaksin üht ühiskondliku probleemi?” raames kirjutasin loo sellest, kuidas vanemahüvitise süsteem suurendab palgalõhet ja tegin kolm ettepanekut, muuhulgas ettepaneku jagada lapsega kodus olemise aega võrdsemalt lapse isa ja ema vahel. Sain oma ettepanekutele palju tagasisidet, millest koorus minu jaoks välja üks suur küsimus:

Naised, kas me mitte isadele liiga ei tee?

Paljud naised kirjutasid, et lapsega kodusolemine vanemahüvitise kestuse ajal on naiste privileeg, millest ei olda nõus isade kasuks loobuma. Isegi mitte siis, kui uuringutega ära tõestada, et isade suurem kaasamine laste kasvatamisel toob positiivseid tulemusi nii lastele kui ka meestele. Kas see ei ole pisut isekas? Me ju ei räägi pisikestest rinnabeebidest, vaid suurematest lastest, kellega mehed saavad kenasti hakkama.

Enamus naisi, kes propageerisid nii öelda perekonna vaba valikut, ei olnud tegelikkuses küsimust, kes lapsega koju jääb, kodus arutanud. Seega on raske seda pidada perekonna vabaks valikuks, kui pool perekonnast otsustamisel ei osalenud.

Millegipärast on levinud arvamus, et lastega oskavad toimetada ainult emad. Tunnistan, et mina õppisin emaksolemist ja lapsega tegelemist siis, kui emaks sain. Lapse hooldamist õppisin n-ö töö käigus ja ma arvan, et ei ole ainuke. Kuidagi ei saa öelda, et õige viis last magama panna või mähkmeid vahetada tuleb bioloogiliselt kaasa. Et see on midagi, mida naised automaatselt oskavad ja mehed sugugi mitte. Kuna lapse vajadused muutuvad tema kasvades, siis õpidki koos lapsega vanemaks olemist järk-järgult ja kasvad lapsega koos. Kui isad lastest eemal hoida väitega, et emad teavad paremini, siis isadel ei tekigi oskusi lastega tegelemiseks. Usk sellesse, et isad saavad hakkama või siis kahtlus, et ei saa, on isetäituvad ennustused.

Muide, Anne Marie Slaugther kirjutab ka oma raamatus “Unfinished business”, et kui naised jätavad lapsed korraks meeste hoolde, siis annavad nad reeglina kaasa detailse kirjelduse, kuidas last peaks hooldama ja mida temaga täpselt teha. Samas, kui naised saaksid samalaadse kohtlemise osaliseks tööl, kus ülemus annab neile küll tööülesande, aga ka detailse juhendi selle kohta, kuidas ta ülesannet täitma peab, siis peaksid nad sellist suhtumist seksistlikuks ja patroneerivaks. Jah, tõsi ta on, et isad teevad asju teistmoodi, aga see ei tähenda seda, et nad teevad neid asju halvemini. Isasid tuleb samamoodi usaldada.

Kui isasid lastega ei usaldata alguses, siis on raskem isadelt suuremat panust lastekasvatamisel paluda ka hiljem, sest neil puudub see kooskasvamise kogemus, mis emadel juba olemas on. Kui lapsega on peamiselt ema, siis jäävad kooselu lõhkiminemise korral vaidluste tulemusel reeglina lapsed emaga, sest isa ei ole lastega harjunud. Nii võibki juhtuda, et emade, teinekord isegi paranoilise protektsionismi tõttu vähenevad isade õigused olla oma lastega ja vastupidi, laste õigused olla oma isadega.

Anatoli Nekrassov kirjutab oma raamatus “Emaarmastus” sellest, kuidas me emadena võime suure armastusega lapsi lämmatada nii, et see neile tulevikus hoopis kahjuks tuleb. Hea viis selle vältimiseks on rohkem isasid lastega tegelema lasta.

Mulle tagasisidet andnud meeste kirjades kõlas appihüüe  “laske meid ka laste juurde”. Mõned kirjutasid, et ühiskonna nõue meestele on olla edukas ja olla lapsega kodune isa tähendab ühiskondliku arvamuse kohaselt kas seda, et sa oled oma naise “tallaalune” või töistes ettevõtmistes läbikukkunud. Kui lapsega mingi aeg kodusolev isa oleks tavapärane nähtus, ei seostaks keegi seda mehelikkuse kadumisega.

Natuke kõrvalise teemana, kuid siiski laste eest hoolitsemise võrdsema jagamise debati raames kirjutas mulle üks mees, et tema arvates on meil palju purunenud perekondasid just seetõttu, et emad on pikalt lastega kodus ja kohustused ei ole võrdselt jaotatud. Kui mees käib samal ajal tööl, suhtleb huvitavate inimestega (sh naistega), aga oma naine on kodus, siis varsti jõutakse olukorda, kus enam millestki muust peale laste rääkida ei olegi. Nii kasvatakse lahku, sest suhte tasakaal läheb paigast ära. Üks osapool on liigselt teisest sõltuv ning sellel, kes kodu külge nii ankurdatud ei ole, on väljaspool kodu palju huvitavaid ahvatlusi. Ma usun, et see pole enamuses kooseludes nii, aga siiski on see huvitav aspekt, mille peale võiks mõelda. Tõsi ta on, et Eestis on palju üksikemasid ja väga suur osa abieludest ja kooseludest puruneb. Miks see nii on, väärib eraldi analüüsi.

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad