Euroopa Parlamendi presidendi valimistest

jaan. 17, 2017, autor Kaja

Euroopa Parlamendis on mandaadi aeg jagatud kaheks: esimesed 2,5 aastat ja teine 2,5 aastat. Selleks ajaks valitakse parlamendi president ja asepresidendid, komisjonide esimehed ja aseesimehed. Poole mandaadi pealt saab vahetada ka komisjonide liikmelisust jms. Seetõttu on n-ö midterm review (poolaja ülevaatus) olulise tähtsusega.

Kõige tähtsam ja rohkeim vaidlusi tekitav selle juures on loomulikult Euroopa Parlamendi presidendi valimine. Miks? Euroopas on kolm olulist institutsiooni – Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlament. Pärast Parlamendi presidendi kinnitamist 2014. aastal sai Euroopa Komisjoni juhiks konservatiiv Jean Claude Juncker ja ka Euroopa Liidu nõukogu asus juhtima konservatiiv Donald Tusk. Väidetavalt leppisid kolm suurt fraktsiooni – EPP (konservatiivid), S&D (sotsiaaldemokraadid) ja ALDE (liberaalid) omavahel mandaadi alguses kokku, et Parlamendi presidendi koht on esimesel poolajal sotsiaaldemokraatide käes ja teisel poolel konservatiivide käes, Komisjoni juhib alguses konservatiiv ja hiljem siis sotsiaaldemokraat, teisel poolajal pidid osad vahetuma. Euroopa Liidu nõukogu juhiks sai ka konservatiiv. Mis ALDE sellest kokkuleppest sai, jääb selgusetuks, aga väidetavalt ühe asepresidendi koha lisaks. Samuti pidavat me teineteist toetama sisuliste küsimuste hääletustel, aga omast kogemusest võin öelda, et kui ikka sotsiaaldemokraatidel ja konservatiividel olid hääled koos, siis ei pidanud nad sisulistes küsimustes vajalikuks liberaalidega arvestada. Seega see kokkulepe tundus töötavat ainult ametikohtade määramiste osas.

Euroopa Parlamendi presidendi ametikoha kandidaadid

Euroopa Parlamendi presidendi ametikoha kandidaadid

Eelpool nimetatud kaks konservatiivist juhti ei kavatse aga oma positsioonidest loobuda, mis tähendab, et juhul kui Euroopa Parlamendi presidendiks saaks ka konservatiiv, oleks kõik olulist võtmepositsiooni ühe poliitilise grupi käes ja see loomulikult ei sobi teistele. Eelmise aasta lõpus hakkasid kõik grupid selle peale mõtlema, et kui suured fraktsioonid kokku ei lepi, on justkui kõikidel teistel kandidaatidel võimalus.

Fraktsioonid valisid oma kandidaati erinevalt. Tean, et konservatiividel olid korralikud sedeliga valimised, millest väljus võitjana itaallane, endine Euroopa Komisjoni asepresident Antonio Tajani. Kuigi minu arvates oli neil palju parem kandidaat iirlane Mairead McGuinness, aga see polnud muidugi teiste otsustada. Sotsiaaldemokraatidel läks suureks segaduseks peale seda, kui senine parlamendi president Martin Schulz teatas, et tema uuesti ei kandideeri ja kavatseb üldse Saksamaa poliitikaellu naasta. Oli erinevaid jutte, aga lõpuks ikkagi kinnitati kandidaadiks itaallane – Gianni Pitella.

Meil ehk liberaalide fraktsioonis läks asi huvitavaks siis, kui meie üks liige, prantslanna Sylvie Goulard, teatas ühel fraktsiooni koosolekul, et tema võiks kandideerida presidendiks ja ta usub, et tal võiks olla võimalus. Peale seda kutsus ta kokku väiksema seltskonna, kellega asju arutada (ja toetust küsida). Selles väikses seltskonnas tundus, et see plaan võiks isegi töötada, kuigi kõik mõistsid, et Guy Verhostafdtil ehk ALDE esimehel on endal plaan selleks kandidaadiks saada. Sylvie kandidatuuri üleskerkimine lõi selle plaani pisut kõikuma. Aga mitte kauaks – peatselt kutsuti kokku fraktsiooni juhtkonna koosolek Biblioteque Solvay’s, mis on üks ilus maja kohe Parlamendi vastas pargis. Enne seda aga helistati inimesi läbi ja veendi Guyle toetust avaldama.

Ma arvasin, et büroo koosolek saab olema protsessist, kuidas me oma kandidaati valime, aga see kujunes hoopis enamus inimeste piinlikuks kiidulauluks Guyle. Ma ütlesin välja, et kuigi pean temast väga lugu, siis olen poliitikas juba õppinud, et võidab mitte see, kellel on suur toetus, vaid see, kelle vastu keegi ei ole. paraku on Guyl aga üsna palju vastaseid, kes teda kindlasti toetada ei saa. Seetõttu arvasin, et liberaalidel võiks olla võimalus, aga see võimalus see koht saada oleks parem, kui kandidaadiks oleks keegi teine. Mõned inimesed väljendasid sarnaseid seisukohti, aga õhtu lõpuks oli selge, et valdav enamus toetab Guyd. Järgmisel päeval pidi olema fraktsioonis arutelu ja hääletus, aga Sylvie võttis oma kandidatuuri maha, nii et jäigi üks kandidaat, kelleks on belglane Guy Verhofstadt. Ma ei ole selle protsessi üle liiga uhke

Ilmselt presidendivalimistega seotult oli meil enne jõulupuhkuse lõppemist veel ekstsess Itaalia 5 tähe liikumisega, kus oli soov neid meie fraktsiooniga ühendada, aga see väärib eraldi lahti kirjutamist, millel siin hetkel ei peatu.

Kohe pärast jõulupuhkust läksid valimised käima täie hooga ja iga päev tuli kirju ja programme erinevatelt presidendi ja asepresidendi kandidaatidelt. Ka fraktsioonides on kandidaatide kuulamised.

Esimesena tuli meile esinema vasakäärmuslaste ehk GUE (peamiselt kommunistid) esindaja (jälle) itaallane Eleonora Florenza, kes oli üsna tagasihoidlik. Ta on Parlamendis esimest mandaati ja rääkis naistevastasest vägivallast jms. Minu üllatuseks rääkisid nii paljud meie fraktsiooni liikmed itaalia keelt, kuigi meil ei ole ühtegi itaallast. Ma ei väsi imestamast inimeste annete üle! Kandidaat ise jäi üsna kahvatuks nii sisult kui vormilt.

Teiseks tuli meile rääkima sotsialistide esindaja Gianni Pitella, kes ei ole suurem asi kõnemees. Ja nagu itaallastega üldiselt, ei suuda ta väga lühidalt rääkida. Tundus, et ta oli kuidagi kaitseseisundis, püüdes seista selle suure koalitsioonikokkuleppe eest ja süüdistades EPPd selle kokkuleppe rikkumises. Publik sellest liiga palju ei süttinud, see tundus omavahelise jagelemisena. Mis sa ise tahad teha, kui presidendiks saad? Mis on su nägemus?

Järgmisena esines roheliste esindaja Jean Lambert, kes on briti proua. Paljudel liikmetel olid käed küsimusteks püsti, kuid pärast esimest küsimust selgus, et need kattusid. Nimelt oli küsimus selle kohta, et britid ju lahkuvad varsti EList. Miks me peaks valima kedagi, kes läheb kohe ära? Seega jutt sai üsna lühike.

Konservatiivide esindaja Antonio Tajani hilines itaallasele kohaselt. Kiitis ennast kõvasti ja oli võtnud isegi kaasa paberi tõestamaks, et ta on loobunud oma suurest hüvitisest Komisjoni töö eest. Naljakas on tema puhul see, et me oleme samas parlamendikomisjonis ITRE ja ta pole mind varasemalt isegi mitte teretanud, kuigi ma olen seda alati püüdlikult teinud. Nüüd aga saadab kirju, helistab ja tuli minuga isegi isiklikult rääkima ning isale (he is a good friend of mine!) tervisi saatma. Mida kõike valimised inimestega ei tee :) Kuulates teistes fraktsioonides maad, siis talle heidetakse ette eelkõige halba keelteoskust just inglise keele osas.

Meie oma kandidaat käis teistes fraktsioonides esinemas, kuid ei oska hinnata, kuidas ta seal mõjus. Mingi tagasiside on tulnud, aga see reeglina taandub sellele, kas ta meeldib või mitte. Lisaks kuulsin esmaspäeval, et kandidaadiks on ka keegi rumeenlane Laurentiu Rebega.

Presidendiks saab kandideerida iga saadik, keda toetab üks parlamendi fraktsioon või vähemalt 5% kõikidest saadikutest (38 saadikut).

Hetkel on siis presidendiks kandideerimisest niisiis teatanud:

Eleonora Forenza – Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioon, Itaalia;
Jean Lambert – Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsioon, Ühendkuningriik;
Gianni Pittella – Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioon, Itaalia;
Laurenţiu Rebega – Rahvaste ja Vabaduste Euroopa fraktsioon, Rumeenia;
Helga Stevens – Euroopa Konservatiivid ja Reformistid, Belgia;
Antonio Tajani – Euroopa Rahvapartei fraktsioon, Itaalia;

Guy Verhofstadt – Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon, Belgia.

Protseduurist

Presidendi valimine toimub salajase hääletamise kaudu. Kandidaat, kes saab antud häältest absoluutse enamuse (50%+1), valitakse presidendiks. Kui võitja esimese hääletusringiga ei selgu (mis on hetkel täiesti tõenäoline, sest keegi ei tagane oma kandidaadi tagant – kas ei tule Eesti presidendivalimistelt tuttav ette see situatsioon :)?) saab samu või uusi kandidaate esitada teiseks ringiks, kus hääletamine toimub samadel alustel. See tähendab, et enne igat hääletusvooru võib kandideerijaid juurde tulla. Kui presidenti ikka ära ei valita, siis toimub ka kolmas hääletusring.

Kui kolme hääletusringiga ei saa ükski kandidaat enamust, pääsevad kaks viimases voorus kõige enim hääli saanud kandidaati neljandasse ringi, kus president valitakse lihthäälteenamusega. Viigi korral kuulutatakse võitjaks kandidaatidest vanem.

Nagu juba enne ka mainitud, siis valitakse lisaks asepresidendid (14) – samuti salajase hääletusena ja võib olla kuni kolm hääletusringi. Peale selle valitakse kvestorid, kes vastutavad saadikuid puudutavate administratiivsete ja rahaliste küsimuste eest

Esmaspäeva õhtul tuli meie fraktsiooni juht välja kokkuleppega EPP-ga, kus meie toetaksime Antonio Tajanit Parlamendi presidendina ja me saaksime vastu sisulise koalitsiooni kokkuleppe, kus EPP nõustub toetama meie sisulisi ettepanekuid erinevates valdkondades, nii Euroopa Liidu reformimise kui ka nt digitaalsete ettepanekute osas. Lisaks saaksime mõned kokkulepped täiendavate ametikohtade osas. Arutasime seda kokkulepet esmaspäeva õhtul hiliste öötundideni. Minu peamine mure on see, et kuidas see kokkuleppe reaalsuses töötab, kui ametikohad on jagatud. Ja siin ma mõtlen just igapäevast tööd, kus oleme palju näinud seda, et suured fraktsioonid lepivad kokku ja meie häält ei kuulata. Ega meil palju valikuid ei ole. Fraktsioonis on paljudel probleem Tajani poolt hääletamisega, aga teisalt tõenäoliselt valitakse ta ära niikuinii, meil on siis hetkel võimalik sellest ka midagi välja võtta. Sisulise poole pealt on kokkulepe päris hea. Kui see tõesti ka reaalsuses töötaks.

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad