Täpne toon. Kuidas öelda oma sõnum õigesti ‒ esimese korraga ja iga kord

pitch perfect

Pitch Perfect: How to Say It Right the First Time, Every Time

“Täpne toon. Kuidas öelda oma sõnum õigesti ‒ esimese korraga ja iga kord.” Bill McGowan ja Alisa Bowman

Äripäeva raamatuklubis ilmub augustis meediaguru ja koolitaja Bill McGowani raamat Pitch Perfect: How to Say It Right the First Time, Every Time, millele Äripäev palus mul arvustuse kirjutada.

Kõigepealt tuleb öelda, et “Täpne toon” on tüüpiline Ameerika autori raamat – lihtne lugemine, mis on vürtsitatud paljude näidete ja isiklike lugudega. Raamat, mille lugemiseks kulub täpselt kaks lühikest lennureisi.

Kui olete varasemalt läbinud meediakoolitusi või lugenud avaliku kõnelemisega seotud raamatuid, siis tuleb teile palju tuttavat ette. Ometi on selles raamatus ideid, mis tunduvad värsketena ja mida tasub proovida.

Avalikult kõnelemine olevat inimeste jaoks number 2 hirm surmahirmu ja lendamise hirmu vahel. Mäletan ka ise, et lapsena võisin küll üksinda laval tantsida, aga millegi avalikult ütlemine võttis tõepoolest põlved nõrgaks. Nii nagu iga asjaga – kui harjutad ja õpid, siis kaovad ka hirmud ja seda see raamat püüabki õpetada.

Mis mind raamatu puhul pisut häiris oli see, et autor toob palju negatiivseid näiteid, kuidas ei tohiks teha. Ometi on need just asjad, mis jäävad meelde. Mitte need, mis ta siis lõpuks soovitab teha. Näiteks on ilmselt kõik avaliku esinemisega kokku puutunud inimesed kuulnud soovitust, et kujuta oma publikut ette alasti ja see aitab hirmust üle saada. Autor väidab, et püüdes kujutada kedagi alasti või pesuväel, kaob fookus põhiliselt – oma ettekandelt. Ma olen samuti seda soovitust pidanud kummaliseks, arusaamata, kuidas see mind laval olles aitab.

Uuringute toel on leitud, et meie tähelepanu kestus on uute tehnoloogiaseadmete tõttu vähenenud. Kui 10 aastat tagasi oli see 12 minutit, siis nüüd on see lühenenud kõigest viiele minutile. See on tingitud pidevast pealiskaudsest suhtlusest – pingimine, säutsumine ja lühisõnumite saatmine. Mida televisiooni tulek tegi raamatutega, seda sama teeb digiareng kõnega, mistõttu head kõnelejad ja kuulajad on ka tulevikus kulla hinnaga. Facebook, Twitter, Instagram ja muud digikanalid on toonud kaasa selle, et me ei kõnele enam üksteiseGA, vaid digitaalseid vahendeid kasutades üksteiseLE. Üks vahva korraldus, mida autor kasutab oma pere õhtusöökidel, on nn iBasket – korv, kuhu kõik pereliikmed peavad õhtusöögi ajaks panema oma nutitelefonid, et ka telefonid saaksid omavahel päeva muljeid vahetada.

Enda jaoks sain palju kinnitust nippidele, mida avalikus esinemises ja selle ettevalmistamisel kasutan. Olen autoriga nõus, et trükitud teksti kaasa võtmine kõnepulti paneb sind seda teksti piiluma, mis tähendab seda, et kipud kirjutatusse kinni jääma ega saavuta publikuga kontakti. Märksõnade üleskirjutamine aitab meeles pidada kõne struktuuri, aga jätab siiski ruumi vahetumaks esinemiseks. Tõlkija kasutab sõna märkepaber, mis toob silme ette värvilised postiti paberid. Kuigi ma neid ise kasutan, siis ma ei ole kindel, et autor seda tegelikult mõtles. Pigem mõtles ta tugevaid väikesi kaardikesi, kuhu peale märgusõnad kirja panna.

Üks on kindlasti tõsi – mida iganes sa ka ei loe või mis iganes tarku õpetussõnu kuula, siis tegelik professionaalsus tuleb ikka harjutades. Võib-olla mõni üksik talent ei pea esinemist ette valmistama, aga isegi neil tuleb esinemine paremini välja, kui harjutada. Seega raamatut “Täpne toon” tasub kasutada juhendina harjutamisel, noppides sealt endale kasulikke soovitusi ja ignoreerides neid, mis ei sobi.

Kellele sobib see raamat, võiks lugeda ka Simon Sineki Start with why? and Annette Simmonsi Whoever tells the best story, wins.

Arvustus ilus Äripäeva Raamatuklubi lehel augustis 2016.