Kas edukatel vanematel on edukad lapsed?

Edukatel vanematel edukad lapsed – on see alati nii? Lihtne vastus on: loomulikult mitte. On teada palju juhte, kus nn edukatel vanemate lapsed sootuks endaga hakkama ei saa. Või raskest perest pärit lapsed, kes elus õnnestuvad. Millest see tuleb?

Eks iga vanem tahaks, et tema laps saaks elus hästi hakkama ja tahaks selleks luua kõik tingimused. Kuidas edukust üldse mõõta? Kas edukas on see, kes teenib palju raha või on edukas see, kes teeb seda, mida ta tõeliselt armastab ja on eluga rahul? Ma kalduks pigem viimase poole, kui hindame edu mingite väliste mõõdupuude järgi. Mul on üks hea sõbranna, kes õppis majandust ja töötas pangas. Väliste mõõdupuude järgi oli ta justkui edukas, kuid tema kutsumus see ei olnud. Kui ta mõistis, et tema kutsumus on hoopis lapsed, võttis ta kokku julguse jätta senine töö ning minna lasteaiaõpetajaks õppima. Praegu töötab lasteaiaõpetajana ja see on kaugele näha, et ta ta armastab seda tööd. Imetlen teda väga.

Erinevaid teooriaid selle kohta, et mida täpselt tegema peaks, et lapsest saaks edukas, on palju. Nii näiteks arvatakse, et lastel, kes on oma klassis vanemad, on suuremad võimalused edukaks saada, sest neil tekib varajasest noorusest eduelamus kuna nad on teistest arengus ees. Sama arvatakse perekonna esimeste laste kohta. Malcolm Gladwell on kirjutanud terve raamatu “Väljavalitud” sellest, kuidas osadest lastest saavad edukad ja teistest ei saa. Tema peamine tees on see, et mingil alal edukaks saada, peab tegema vähemalt 10 000 tundi tööd. Ehk siis teistest ette saamiseks peab olema midagi, mida nad juba varajasest noorusest harrastama hakkavad. Aga alati ei tähenda edukas olemine ilmtingimata õnnelik olemist. Ja mida siis oma lastele rohkem soovida, kas seda, et nad on edukad või seda, et nad on õnnelikud? Andre Agassi kirjeldab oma eluloos, kuidas isa sundis teda tennist mängima ja varajases nooruses väga palju treenima ja ta saigi selles väga edukaks, aga ta vihkas seda mängu esimesest päevast peale.

Mind ei ole kunagi midagi tegema sunnitud. Meil oli vanematega usalduslik suhe – oma otsused saime ise teha, aga kui need olid tehtud, siis oma valikute eest pidime ka ise vastutama.

10-aastaselt isaga.

10-aastaselt isaga.

Selles on kõik ühel nõul, et noore inimese kujunemises oleneb palju sõpradest, kuhu keskkonda ta satub ja kes on sellest tulenevalt tema eeskujud. Osalt sõltub see loomulikult vanematest, näiteks millisesse kooli laps läheb. Aga ka heades koolides on klasse ja seltskondi, mis hästi ei mõju. Ma käisin kuni põhikooli lõpuni kodulähedases koolis. Meie klassis ei olnud õppimine popp ja ega ma ei õppinudki eriti, sest mul oli vanem vend ja suutsin koolitükid ära teha. Keskkooli valisin hoolikalt, tegin eksamid ja sattusin nn “eliitkooli”. Olustik oli hoopis teine – äkitselt sattusin ma seltskonda, kus kõik olid minust targemad, kus kõik lugesid ja õppisid palju. Alles seal õppisin pingutama ja tõeliselt tööd tegema. Hinded läksid alla ja algus oli ikka väga raske. Kuna käisin ka trennis, siis oli koormus kohati muidugi hullumeelne. Aga kuna kool oli minu valik, mitte vanemate sund, siis ise ma ka seda koormat kandma pidin. Raske öelda, kas mu tööalane karjäär oleks läinud teistmoodi, kui oleksin jäänud kodulähedasse kooli, kuid kindel on see, et mind mõjutasid uus keskkond ja sõbrad palju.

Sattusin lugema üht huvitavat uuringut selle kohta, kuidas mõjutab pere jõukus lapse arengut. Selgus, et koolis toimetulekul ei olnud suurt vahet, millisest perest laps pärit on. Arenguvahe tuli sisse koolist vabal ajal: paremal järjel olevate perede lapsed olid kodus ümbritsetud raamatutega, neid viidi muuseumidesse ja ekskursioonidele, nendega mängiti arendavaid mänge, samas kui kehvemal järjel olevate perede lastel polnud samasuguseid võimalusi oma silmaringi avardada. Mu head sõbrad töötavad lastekaitseliidus ja korraldavad keerulistest peredest päris lastele laagreid. Nad räägivad imelugusid sellest, kuidas sinna tulnud lapsed äkitselt avastavad, et on olemas ka teistsugune maailm, kui nemad siiani näinud on. Ja seda enam on valus kuulata, et isegi arvestades, et kõik laagrikulud neile lastele kaetakse, siis vanemad ei leia paari eurot, et lapsele bussipilet laagrisse osta.

Aga pere toimetulek või jõukus ei ole samas mingi edu alus. Kui sul on kõik olemas, siis ei pruugi sinus olla seda “vedru”,  mis ärgitaks jõudma kõrgemale või kaugemale, soovima midagi saavutada. Tihti on just mitte parimal majanduslikul järjel peredest kasvanud võsud, kes tahavad nii endale kui teistele tõestada, et suudavad paremini.

Kokkuvõtteks, ega mingit kindlat eduvalemit ju keegi leiutanud ei ole. Mida ma tahaks oma lapsele edasi anda, mis mind ennast on palju aidanud, on turvatunne. Tunne, et sinu pere armastab sind sõltumata sellest, kas sa õnnestud või ebaõnnestud, on andnud julguse riskida, sest ainult riske võttes ja katsetades saab midagi saavutada.

Kolumn ilmus Pere ja Kodu Psühholoogia erinumbris aprillis 2017.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *