Kuidas ma sain sõbraks ühe oma lemmikkirjanikuga

Selle töö juures on eriti lahe, et sa kohtud igasuguste põnevate inimestega. Mul pole lapsepõlves olnud iidoleid filmistaaride hulgas, küll olen imetlenud erinevaid kirjanikke ja nende sõnakasutust või mõttelendu. Ja ülipõnev on, et olen oma töö käigus saanud kohtuda mitme autoriga, keda imetlen. Aga üks lugu on eriliselt vahva.

See saab alguse natuke kaugemalt. Nimelt minu kunagisel kolleegil oli suur juubel, kuhu ta kutsus erinevad inimesed üle maailma. Ta oma elu erinevatel etappidel elanud küll Saksamal, küll Soomes ja Rootsis. Nii oligi, et kokku said inimesed erinevatest maailma nurkadest. Peol arvas ta, et ma peaks kindlasti kohtuma tema austerlasest lapsepõlvesõbraga, kes on ühtlasi Austria liberaalse partei asutaja. Saime tuttavaks ja käisime paar korda õhtust söömas ja meil olid väga huvitavad arutelud elust, inimestest ja poliitikast. Ta ütles, et tal on idee teha huvitavate inimeste õhtusöök Genfis, kuhu ta tahaks ka mind kutsuda. Nimelt töötab ta Šveitsi suurima päevalehe juhina ja nende kontor on kohe Genfi järve kaldal.

Kuivõrd kuupäevad klappisid – tegemist oli 4.juuliga, mis oli esmaspäev ja meie mõistes Strasbourgi nädal ning Strasbourgist Genfi on rongiga natuke üle 2 tunni, siis võtsin selle teekonna ette.

Oli väga ilus ja erakordselt soe suvepäev. Ajalehe toimetus asus tõesti Genfi järve kaldal. Kujutasin ette, et maja katusel on terass nagu ikka sellistel puhkudel, aga see oligi päriselt katus! Sinna tuli ronida läbi pööningu ja see pidavat olema esimene õhtusöök, mis seal katusel toimub. Kaetud oli pikk valge linaga laud ja avanes maaliline vaade järvele.

Õhtusöögile oli ta kutsunud 13 inimest, kelle hulgas oli üks Austria parlamendisaadik, Credit Suisse’i CEO, Oscari võitnud stsenarist Charles Randolph (filmi eest “The Big Short”), tema abikaasa Iisraeli kuulus näitlejanna Lili Randolph, üks astronaut, Ameerika suursaadik, Šveitsi suurima filmifestivali juht jne. Sattusin istuma Charles Randoplhi vastu ja meil olid väga huvitavad vestlused ja lisaks sellele väga lõbus. Rääkisime maast ja ilmast, poliitikast ja raamatutest, aga ka lastest. Mingil hetkel vist tsiteerisin üht Malcolm Gladwelli raamatut ja Charles ütles, et ta on nende naaber. Kui väike on maailm! Ja õhtu edasiarenedes, kui lahku läksime, teatas Charles, et te peaksite Malcolmiga suhtlema. Ma mõtlesin, et see on tüüpiline ameeriklase jutt, et “let’s have dinner”, mida tegelikult kunagi tõsiselt ei mõelda.

Paar päeva hiljem saan Charlesilt meili: “Malcolm, meet Kaja – Kaja meet Malcolm”. Mõtlesin, et tohoh, mis ma nüüd selle meiliga peale hakkan? Aga ei pidanudki palju mõtlema, sest sain üsna pea Malcolmilt meili: “Charles hindab sind väga kõrgelt ja arvab, et me peaksime suhtlema. Mis sa arvad?” No kui sulle kirjutab üks su lemmikkirjanikke, et kas me võiksime kirjavahetusse asuda, siis sa just väga vastu ei punni :). Nii siis asusimegi kirjavahetusse ja suve läbi kirjutasime erinevatel teemadel – küll raamatutest, linnadest, lastest, olümpiamängudest jne. Mingi hetk arvas Malcolm, et me võiksime ikka kokku saada ja õhtust süüa. Nii läkski, et kalendritesse vaadates leidsime aja, millal temal on lihtne oma Euroopa-Aasia teekonnal Brüsselist läbi hüpata. Arutasime maailma asju, ta rääkis uuest raamatust, mida kirjutab, sai ka nalja ja oli tunne nagu oleks me juba vanad sõbrad.

Nüüdseks on Malcolm juba teinegi kord mul Brüsselis külas käinud. Veebruaris proovisin teda ka Eestisse meelitada, kuid seekord lennuajad ei klappinud. Ehk järgmine kord. Oleme endiselt kirjavahetuses ja ma seisatan korra ja mõtlen, et kui väike on maailm ning kui uskumatu on see, et olen saanud heaks sõbraks oma ühe lemmikkirjanikuga.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *